Pärast pikemat sorti mõtisklusi ja palavikulisi vaidlusi iseendaga võin südamerahuga tõdeda, et nüüd on päris selge, kust näppas või siis laenas Šveitsi ulmefilm Cargo oma suured plaanid avakosmose piiritus vabaduses triivivast kosmoselaevast ja selle sisemuses paiknevatest lõpututest koridoridest. Viimasest kohtumisest Boyle`i esimese ja veel viimase ulmefilmiga on möödunud ligi 3 aastat ja peab mainima, et aeg pole tänini hämmastavate visuaalide poolest säravale ulmeeeposele kuigi palju kahju teinud, aga visuaale kõrvale jättes on lugu senini hea ja niivõrd kuivõrd originaalne, et peaks rahuldama nii süvakosmose piirimail filosoofilisi mõtisklusi ootava vaataja kui ka pinget ja õudust nautiva ulmefänni ootusi. Siinkohal oleks paslik ära märkida, et just niisugune stiilimuutus tekitas kaks leeri, kus üks pool võttis filmi sellisena nagu on ja teine ei sallinud lõppu absoluutselt ja pidas seda ainukeseks komistuskiviks, miks Sunshine polnud päris see, mis ta oleks võinud olla. Saan pettumustest täiesti aru, kuid minule mõjus thrilleri peale üleminek sujuvana ja säärane stiilikallutatus sobis igati kaalutletult endist rahulikku õhkkonda õhkima, et film pommina lõppeks ja pakuks pidevat arengut, sest võib olla oleks algse stiili (rahulik kulgemine vältimatu surma poole) jätkamine muutunud ühekülgseks ja üllatustevabaks, aga päikese lähedusest ajendatuna inimeksistensi üle mõtlema hakata ja otsustada see siis tähtsusetuse ja hävitusliku loomuse tõttu hävitada üllatas kõiki. Iseasi, kas see oli meeldiv üllatus või hoopis halb pööre loo struktuuris, aga kindel on see, et loo arengusse oli pööret vaja ja filmi teises pooles saabubki ilma vähimagi olulise hoiatuseta süžeekäik, mis suunas Sunshine`i uuele kursile.
Režissööri Danny Boyle ja stsenaristi Alex Garlandi koostöö pole senini pettumust valmistanud, mistõttu tasub oodata Mark Romaneki (One Hour Photo) lavastatud ja Garlandi kirjutatud Never Let Me Go`d, mida on kiidetud juba päris mitmes kohas. Kui Sunshine`is hargneb lahti lugu Maa hävinemisohust, mida üritatakse takistada kustuva Päikese uuesti "sisse lülitamisega", siis Never Let Me Go on pigem natuke ulmelise kallakuga draama, mis jääb vististi kahe jalaga maa peale.Sunshine on justkui segu kahest stiilist, mis on küll pärit samast žanrist, kuid loo ülesehitust ei sega kordagi ootamatult sisse paisatud horror/thriller nüke. Pigem tuli see kasuks, sest filmis ei leidunud ülearuseid õudustseene või - märke, mis peaksid andma aimu teises vaatuses toimuva kohta. Mõtisklus päikesest - nii mõjus pidev päikese läheduse nautimine, selle valguses ja soojuses kümblemine, mis oli nauditav ja agooniat tekitav ühekorraga. Lõpuks oleme kõik tähetolm - tolm, päike, kuumus, valgus - filmi ühed võimsamad kaadrid on surmast, aga mitte kui valulik eemaldumine maisest elus, vaid rahulik ja õõvastavalt ilus tolmustumine. Rahulik, kuid ootamatuid pöördeid täis teekond Maa päästmise poole võttis lõpuks sellised tuurid sisse, et algne mõtisklev õhustik lagunes kildudeks, kuid tükid ei saanud piirutu pimedusega üheks, vaid andsid hiljem loole palju juurde.Visuaalid on muidugi hingematvalt kenad, sest kõige algus ja lõpp on päikesevalgus ja selle läbitungiv mõju.
Mida öelda tegelaste kohta? Kõik olid omal kohal, kellegi kohta negatiivseid sõnu ei ole. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud sümpaatseima mulje jätma Cillian Murphy, kuid mind üllatab endiselt, kuivõrd huvitava rolli teeb siin Chris Evans. Tegelikult on kõik Boyle`i karakterid stereotüübid, kuid eriliseks teeb neid see, et nad ei käitu nii nagu me eeldaks. Nad on oma olemuselt meile juba tuttavad. Igas samalaadses ulmefilmis on keegi teistest domineerivam või rohkem motiveeritud, kuid mõeldes tegelikult juba algusest saadik surmale määratud meeskonna peale, on selge, et üleliigseid süžeekäike on vähe ja kordagi ei kalduta kõrvale Maa päästmisest. On vaid üks kord, kus üks meeskonnaliige otsustab omakasu peale mängida, kuid ka see on selgitatud, sest võid olla nii treenitud, et vähe ei ole, aga mingil hetkel lööb ikkagi ellujäämisinstinkt välja ja kui nii juhtub, siis kaob igasugune mõte suuremast plaanist ja jääb vaid mina ja minu kallis eluke.Ühesõnaga näitlejatööd on lihtsalt head, mõni paistab küll rohkem välja, aga näitlejaansambel pole mitte kuidagi vapustav ja enneolematu, vaid lihtsalt omas mahlas ideaalne. Igale karakterile vastab sobivalt valitud näitleja, igale karakterile on määratud vastav roll, iga roll on kirjutatud nii, et ei kalduta liialdustesse ning tänu nendele ongi Sunshine selline nagu ta on: kes vihkab, kes armastab, aga midagi selles siiski on. 8/10
