Terminator 2: Judgment Day

Kui esimene osa on ülimalt võimas ulmethriller, kus hirmu külvab aeglaselt ohvrite suunas liikuv tapamasin, siis teine viis kogu teema hoopis uuele tasemele. Võib isegi öelda, et esimene osa hoidis end tagasi ning teine osa vallandas kõik selle, mis esimesest puudu oli, kuigi ega need filmi halvemaks sugugi ei muutnud. Vastupidi, mõlemad osad annavad oma efekti erinevaid teid pidi. Üks tasa ja targu, aga teine viimase peal eriefektidega, vapustava CGI-ga ja hullemat sorti mölluga, mis toob pisara silma ka kõige kriitilisemale actionihullule. Mõlemad osad on omanäolised ning aeg ei mõju neile ühti.

Ei hakka sisu ümber kirjutama, sest arvan, et seda teab kas või kaudselt peaaegu igaüks. Tähelepanu tahaks hoopis tuua huvitavale karakteriarendusele, mis võrreldes esimesega palju silmnähtavam on. Sarah Connor oli algselt arglik naine, kes ei tahtnud midagi sõjast kuulda, aga teises on temast saanud musklis naine, kelle karmi pilgu alla eriti ei taha sattuda. Sellega, kes ta enne oli ei anna üldse võrrelda. Kuna samad tegelased erinevad kohati kapitaalselt, siis muutub ka film järjena mitmekesisemaks ega hakka ennast kordama. Võtame näiteks Arnoldi. Võrreldes esimese tuima olekuga on temast nüüd saanud hoopis teist masti terminaator. Teises osas hakati lahkama seda roboti inimlikustmise teemat, mis tänapäeval pidevalt kasutust leiab. Ka mõõtmed muutusid võimsamaks ning läksid välja piiridest, mille taha esimene jäi, aga ma rõhutan veel kord, et esimene on sellisena nagu ta on perfektne. Ei tahaks parandada selle juures midagi. Lihtsalt osad erinevad teineteisest kui öö ja päev, mis muudab järjefilmi just paremaks.

Esmakordselt hakatakse süvenema maailmale lõpu toonud SkyNeti tekkimisele ning selle ära hoidmisele. Ajas rändamisega on see probleem, et alati võib tekitada mõne ebavajaliku sisuaugu kui tuleviku ja mineviku tegemisi korralikult ei jälgita. Filmil seda probleemi küll ei olnud, aga see eest pakuti pidevalt mõtlemisainet nii tuleviku kohta kui T-800 enda kohta. Kummaline mõelda, et Connor on tulevikus ning peab oma mineviku kordama, et revolutsioon masinate vastu alles oleks. Connor elab ju tulevikus teadmisega, et ühel päeval peab ta saatma roboti minevikku, et ennast kaitsta. Tema ise on selle kõik juba varem üle elanud ja nüüd kasutab oma teadmisi terminaatorite endi vastu. Tegemist on lõppematu tsükliga, sest aeg ju ei peatu ja minevik saab kunagi alati tulevikuks sõltumata sellest, kas me oleme selle läbi elanud või mitte. Kui ajad koos eksisteerivad, siis jõuab mingi aeg minevik tulevikuks muutuda ning Connor elab alati teadmisega, et teda ründasid väiksena robotid ja et temast saab inimkonna päästja. Enda päästmiseks peab ta maailma varemetes leidma viisi, et ennast minevikus peituvate ohtude eest kaitsata. Siis tulebki sisse juba esimeses mainitud SkyNeti tehase leidmine, sealt ajamasina avastamine, Kyle`i kadumine ja tehase õhku lendamine. Kõik on omavahel seotud, aga mõjutama hakkavad need üksteist erinevatel aegadel ja põhjustel. Terminaatori filmide ajasrändamise ajunuss on alati üks põnevamaid asju olnud ja see, et nüüd tuleb uus osa olemasolevale kolmele lisaks, mis seda ajas rändamist ja juhiks saamist realiseerib on minu jaoks küllaltki intrigeeriv, et filmi õhinaga oodata. Tean, et midagi väga head pole mõtete oodata, aga nagu kuulda on olnud, siis filmis pettuma ei peaks. Lihtsalt film ei rahulda kõiki soove, mida eelmiste osade austaja uues osas näha tahaks.

Teine osa särab mitme külje poolest. Esiteks on filmile loodud kena visuaalne pool, mis varieerub kollaka, sinaka ja tuhmunud rauavärvi vahel. Teise osaga algas ka kurikuulus T-800 nahkriiete ja mootorratta muretsemine, mis kordus peaaegu täpselt sama moodi ka kolmandas osas. Sinakas toon sobib eriti hästi kohtadesse, kus näidatakse tulevikus mööda tühermaad inimesi kõmmutavate skelette või siis kohtadeese, kus T-1000 oma tõelist palet paljastab, sest metallisinine toon rõhutab tavapärasest enam just roboteid. Actionstseenid on aja möödudes ikka sama mõjusad ning toovad endiselt muigeid esile. T-1000-nde ossa Patricku valimine oli kindlasti naelapea pihta. Tüüp ei ole küll Arnoldi mõõtu, aga kellel mõõte vaja on kui ta saab sulada ning kujundada ennast kõige hullemaks killermasinaks, kes kunagi T-800-ga madistanud on. Koht, kus T-1000 külmub ja siis väikesteks juppideks laguneb ning siis taas kokku läheb on lihtsalt eepiline. Seda omadust vihjati filmi jooksul tegelikult ka. Näiteks koht, kus T-1000 käejupp jääb politseiauto külge ning mis hiljem peremehe jalaga taas ühineb. Furlong sobis samuti ülbet noorukit kehastama kuigi vahel ei olnud tema dialoogid T-800-ga kõige tõepärasemad. Arnie on endiselt omas mullis ja õpib kohalikku slängi ning kasutab neid valedel hetkedel. Uskumatu, aga ma ei mäletanudki enam kohta, kus T-800-lt kiibi juurest iseseisva mõtlemise takistajat eemaldatakse. Kuidas ma sain selle ära unustada? Paljud kohad meenutasid kohe T:TSCC-si, sest see sari laenas enamuse viiteid just teisest osast. Näiteks Kyle`i ilmumine haiglasse Sarahi juurde. Dr. Silberman on vist minu kõige lemmikum filmimölakas. Temast lausa õhkub ülbust ning silmakirjalikkust ning ta nägu on justkui mölakale loodud. Eriti hea on ta näoilme siis, kui tunnistab T-1000 vägitegusid. Tema osalus kolmandas osas tuli mulle täieliku üllatusena, aga positiivsena, sest sellist kuju annab sarnast otsida.

Esimeses osas ei tekkinud Arnie tegelasega erilist sidet, aga teine osa lõi sellise olukorra, kus paratamatult hakkasin T-800-le kaasa elama ning tema surm oli minu jaoks sama kurb kui see võis olla Sarahile ja Johnile. Judgement Day on laias laastus üks parimaid omasuguste seas, aga samas on ka täiuslik järjefilm. 10/10