Crank: High Voltage

Chev Chelios oli mafia palgamõrvar, kes astus ühel päeval valedele inimestele varvaste peale, mille tulemusel süstiti tema kehasse Hiina mürki, mis tapaks iga mehe ligi tunniga, aga Chelios oli liiga kõva mees, et surra. Ta kuulas arstist sõrbra nõuandeid ning pumpas endasse pidevalt adrenaliini ja tappis maha kõik, kes kema konditsioonis süüdi olid. Lisaks tegi igasuguseid hulle tempe ning rahuldas tüdruksõpra avalikus kohas. Filmi saatis ülimalt värvikas seltskond ning kiire ja kohati eriti omapärane kaameratöö ning värvidemäng. Lõpus läks Chelios manalateele. Suri, aga silm veel pilkus ja lõputiitrid lõid ette. Esimene pakkus kogu möllu normaalsel tasemel. Ei läinud ülekäte ning ei hakanud ennast parodeerima, mida kahjuks teine osa just tegigi.

Teine osa ei ole halb film, aga seda oleks saanud kõvasti paremini teha, sest alati ei pea esimesest hullemaid trikke tegema. Piisab mõnikord ka teistsugusest sisust ja uutest tegelastest, aga ei. Lavastajad otsustasid esimest üle trumbata, aga tegid seda nii, et kinost lahkudes ei valdanud mind mitte rõõmutunne, et vaat kui film, vaid hoopis tekkis küsimus, kas oli seda tõesti nii palju vaja. Filmil on endiselt kõik omadused alles tehnilise poole pealt, mis mulle esimeses väga meeldisid. Metsikult kiiret kaameratööd ja värvidemängu nautisin kogu filmi, aga kogu asja rikkus ära suvaliste tegelaste sisse toomine, liiga juhuslikke kaadrite näitamine, uitmõtted, mis tundusid väga ebavajalikud ning Cheliose surematus omandas liiga suured pöörded, mis muutis filmi juba liiga ebareaalseks. Relaasust ei saagi Cranki filmidest otsida, aga nõrk seos loogilisusega ning kahe jalaga maa peal seismisega on ikka tavaliselt olemas olnud. Teises filmis hakkas ülekäe visatud möll häirima, kuigi oleks pidanud olema just vastupidi. Lõpp andis mõista, et tuleb ka kolmas osa. Kas seda enam vaja ona? Kahtlen selles.

Mängulaadsed avatiitrid olid omalaadsed ning annavadki mõista, et tegu oleks kui mänguga, kus saab kõike teha. First personi kasutamine alguses, kui Chelios vangistajate juurest põgenes oli üllatavalt hästi sobitatud. Tekkis kohe mängutunne ning sellisesse filmi sobis see hetk hästi. Paksule tüübile pumppüssi persse toppimine oleks võinud lõppeda nii nagu ootasin, aga tüüp jäeti hoopis üksinda persest relvatoru välja kakkuma. Kaklused olid brutaalsed ning tulistamisstseenid efektsed. Nagu enne mainisin, siis oli filmi väga palju suvalisi koht topitud. Hea näide on näiteks tulevahetuse käigus strippari silikoonrindadesse tulistamine, misjärel silikoon kõik kenasti välja valgus või siis juba kasutatud avalikus kohas seksimine, mis seekord leidis hipodroomil aset. Chalios ajas oma südant taga nii kaua kuni muutus Godzilla sarnaseks ja pidas maha vägeva lahingu südamevargaga ning avastas suure üllatuse, kui avas karbi, kus pidi ta süda olema. Kõige haigem asja juures oli see, et vaatajale ei öeldud, mis karbis oli. Kogu filmi aja oli südamevaras põgenenud Cheliose eest kandes kaasas karpi ning siis järsku ei saagi teada, mis seal sees oli. Pidin hulluks minema, kui Chelios karbi avas ja vanduma hakkas ning varast haigeks sõimas ning imestas, kes sellist asja kaasas kannab, aga saladuseks see jäigi, mida karp siiski sisaldas. Lõpus ilmus üks eelmise osa vastane sellises olekus, mille peale vist keegi ei tule ning peetakse maha lahing ja Chelios suudab taas kõik takistused ületada. Isegi viimane kaader põlevast Cheliosest oli ülepakutud ning edasine oli juba ette teada. Ega Chelios siis surnuks jää. Ta leiab alati võimaluse.

6/10