The Evil Dead

Enne Sam Raimi selleaastast üllitist "Drag Me to Hell" pidin ikka vana õudusklassika üle vaatama. Õigemini puhta lehena vaatasin esimest ja teist osa, aga kolmas oli surnute armee tõttu väga tuttav. Need filmid läksid minust kuidagi mööda. Ma teadsin neid, aga polnud kordagi täies mahus näinud. Evil Dead`id nähtud tõttasin "Kena tüdruku põrgusse lohistamist" vaatama ja tekkis väga mõnus võrdlusmoment tuntud triloogiaga ja eriti üllatas mind see, kui hästi sama valem tänapäeval töötab. Eks õudusfilmidel on ka omad tõusud ja mõõnad, aga ma arvan, et Raimi naasis juurte juurde väga õigel ajal, sest ta tõi värskeid tuuli õudukate sekka, aga tegi seda huvitaval viisil. Ta ei leiutanud midagi väga uut, vaid rakendas endale tuttavat stiili nüüdisajal ja peaks ütlema, et Evil Dead`ilik ehmatusõudukas paistab kõigi remakede ja slasherite hulgast kenasti välja. Nüüd siis triloogia esimese osa juurde.

The Evil Dead ei ole minu arvates seeria parim osa, mis on tegelikult imelik, sest alati on esimesed osad need kõige paremad. Arvan, et Raimi tabas oma stiili just lõplikult teise osaga, aga ega seegi esimest halvemaks ei tee, sest ega The Evil Dead väga tavaline õudukas just ei ole. Nüüdisajal võib-olla rohkem tavalisem, aga kui mõelda aja peale, siis tollal võis see isegi päris õudne olla, aga nüüd ei ole film enam õudne, aga see eest huvitav ning põnevust üleval hoidev, sest tegelaste suremist ja pidevaid rünnakuid on nii palju ning kogu deemonite peale surutav hullus on niivõrd intensiivne, et võimatu on silmi ekraanilt tõsta kuna alati toimub midagi. The Evil Dead on veel klassikaline õudukas. Noored lähevad sügavas metsas peituvasse onni puhkama ning leiavad sealt eelmiste asunike esemed. Noored avastavad, et eelmised elanikud olid teadlased, kes korraldasid metsas väljakaevamisi ja komistasid iidse raamatu peale, milles oleva teksti nad tõlkisid ja äratasid seeläbi metsas midagi kohutavat. Noortel on muidugi lõbu laialt ning siis kuulatakse üheskoos lindi pealt raamatust loetud teksti, mis kohe ka midagi äärmiselt ebameeldivat metsa sünguses äratab. Kohe järgnevad rünnakud majakese pihta. Aknad purunevad, naised kiljuvad ja keegi uriseb keldriluugi vahel. Ükshaaval võtavad deemonid üle kõik noored ning mängivad nende mõistusega viies neid hulluse piirile, kui armastatu pidevalt surnust üles ärkab. Keegi ei pääse sellest õudusest, mis raamat vabastas. Kõik saavad tunda deemoneid endi kehades sorkimas, kui noore tüdruku hing võitleb tema hinge imeva deemoniga, aga eks pole palju arvata, kes peale jääb. Kõige tugevam jääb ellu, aga ka teda vintsutatakse mõistuse kaotamiseni, Suure tahtejõuga suudab ta kurjusele vastu seista ainult selleks, et järgmises osas võitlust jätkata.

Esimeses osas ei ole Raimi süsimust huumor nii tuntav kui teises. Esimeses pannakse põhirõhku õudusele ja hingematvate ehmatuskohtadele, mis enam nii mõjusad võib olla ei ole, aga on kindlasti häirivad ja räiged, sest ega kirjeldamatult rõve deemon, kes vahetpidamata karjub ilus vaatepilt ei ole. Raimi panustas pidevale horrorile, et vaatajal ei läheks mõte uitama, vaid jälgiks kõike, mis toimub. Isegi kui ma ei leidnud, et läbi akende tungivad deemonid väga õudsad oleks olnud lisasid neile hetkedele rohkem väärtust kostüümid ning kaadrite kiirendamise teel saavutatud laipade kiirlagunemine, mis oli muljetavaldav, sest tänapäeval näeb vähe reaalset lima ja muud möga lagunevast kolbast väljumas. Ikka topitakse hunnik arvutigraafikat otsa ning leitakse, et vaatajale kõlbab küll, aga ei kõlba. Milleks mulle mingi CGI plahvatus kui võiks näha reaalsete (tegelikult kunstlikku) lima, mäda ja soolikate väljumist laibast, mis tekitab iseenesest palju rohkem õõvastust ja jälestust. Raimi suutis kenasti loopida tegelasi deemonite meelevallas olevana ringi ning nii lõhuti kõik kapid onnikeses ära. Samuti, nagu enne mainisin, siis kaeti tegelasi igasuguse sodi ja muu oksega, mis kindlasti lisas rõvedust kraadi võrra juurde. Eriti meeldis mulle see, et kunagi ei lahkunud õudus päris täiesti vaeste noorte juurest, sest alati kobistas keegi keldriluugi all ja ähvardas kõigi hinged välja imeda. Mitte õudne, aga häiriv, kui iga sekundi tagant keegi kriiskab. Mõned ehmatuskohad saabusid ootamatult, aga oli palju neid, mida oskasin juba oodata, aga ikka andsid mõnusa ehmatustunde kui noored elu eest kollide eest põgenesid. Filmi atmosfäär on täpselt õudusfilmile omane. Pime ja udune mets, kust midagi koledat onnikesele läheneb.

Triloogias märkasin kaks korda, et alati kui kurjus metsas kena neiut taga ajas, siis kätte saamisel oli esimene asi seeliku kergitamine ja riiete rebestamine, mis oli üpris vaimukas, sest haige on ju mõelda, mida võib nooruk arvata. Kurjus saabub ja kukub vägistama? Nii hulluks ei länud olukord kordagi, aga lihtsalt huvitav tähelepanek. Bruce Campbell on mees, keda võib erinevaid rolle pidi teada, aga arvan, et peamine allikas tema tuntusele pärineb Ashi rollist, sest edasised osad viisid seda tegelast väga palju ja mitmeid samme korraga edasi ja seda kõike mulle väga meeltmööda. Ühekorraga vaimukas, hullumeelne, taibukas, aga ka kättemaksuhimuline mootorsaemõrvar, aga see tuleb juba järgmise osa juures jutuks. Eriti palju huvi pakkus Necronomiconi ehk The Book Of the Dead`i ajalugu. On olemas lugu, kust see leitud on ja kust see pärineb ja mis eesmärgiga loodud. Ajaloo tutvustamine annab lisaks mullast tõusnud õudusele ka raamatule üleloomuliku aspekti juurde, mis väljendub kõige paremini nii, et raamat on midagi igavest ning iidset, mida oskavad kasutada ainult kõige targemad. Film sisaldab palju elemente, mis on ajale vastu pidanud, aga on ka kohti, mis enam ei tööta nii nagu peaksid. Sellegipoolest pakub film väga palju rõvedust ning haigeid ja häirivaid õudusmomente, mis enam küll ei ehmata, aga on siiski huvipakkuvalt leidlikult lahendatud.

8/10