Evil Dead II

Evil Dead II-e alapealkiri on tegelikult sobilikult valitud Dead by Dawn, aga miskipärast tundub, et filmi reklaamimisel seda ei kasutata, vaid viidatakse ainult kui teisele osale. Muidu pole midagi senise nimetamise vastu, aga alapealkiri klapib filmi olemusega väga hästi ja ma ei leia põhjust miks ei peaks seda nime rohkem kasutama. See selleks. Arvan, et Raimi tabas oma stiili tehes teist osa, sest esimesega võrreldes on 2-ses rohkem musta huumorit ning kogu film oleks kui hüsteeriliselt naljakas, aga samas surmtõsine fantaasia/horrorkomöödia. Komöödiaks ei tahagi seda nimetada. Tundub kuidagi ebasobilik. Pigem siis juba Raimi horrorfilmiks, sest see võib paljudele nii mõndagi öelda. Ütlen ausalt väölja, et ma ei ole vanade horrorklassikutega eriti kursis ja seepärast ei oska öelda kui palju Raimi filmid tolleaegsete teiste õudukatele sarnanevad, aga Raimi mõte muuta horror vaimukaks meedlib mulle väga. Eriti kui sama asja sain nautida ka aastal 2009 uute näitlejatega ning uue tehnoloogiaga, aga mõte jäi samaks. Vahel on ebameeldiv kui korratakse vanu ideid ja teada tuntuid stampe, aga vahel on neist rohkem kasu kui kahju. Eriti praeguste massiõudukate ajastul. Teist osa nautisin tunduvalt rohkem kui esimest ja ei suutnud ka kolmas osa parem olla, aga Army of Darkness särab jällegi teiste külgede poolest. Evil Dead II sisaldab rohkem fantaasiat, horrorit ja vaimukust. Viimase tõttu ongi teine osa veelgi enam nauditavam. Dead by Dawn ei ole ainult tõsine õudukas, vaid näitab õudust läbi kõige absurdsemate ja grotesksemate deemonite, olendite ja maha lõigatud käe, millega sai ikka tohutult palju nalja kui Ash omaenda käega võitles ning seda maha lasta üritas. Geniaalselt koomiline koht. Mastaabilt on film samuti suuremaks läinud. Enam ei võidelda kurjusega üksnes onnis, vaid suundutakse vahel ka metsa vahele, kus puud neid lömastada üritavad. Mets on filmi üks kenamaid kohti. Hirmutavad puud, mis üritavad ohvreid okste vahel purustada või siis ilusatel naistel riideid seljast rebida. Pidev udu, mis maadligi hoiab ning midagi hirmsat, mis majakesele lähenedes iga puu enda ees langetab. Teine jätkab esimest sekundi pealt. Ashi loobitakse mööda metsa kuni vastu puud põrutab ja hommikul ärgates on kõik justkui korras, aga kurjus on kaval. Mis teha, kui deemonid valgust kardavad? Tuleb päev kiiremini õhtusse saata. Jälle algab võidujooks ajaga. Ash jookseb kabuhirmus taas neetud onnikesse ning alustab seekord üksipäini võitlust deemonitega. Üksi ei jää ta aga kauaks, sest eelmises osas tutvustatud teadlaste tütar ja tema kaaslased tulevad ka mägionni, et viia teadaolevalt elusale ja tervele isale Surnute Raamatu puudu olevad leheküljed. Deemonid ongi seda õnnelikumad, sest on rohkem hingi, mida imeda ja hulluks ajada. Taaskord ei anna film ainukestki hetke hinge tõmbamiseks, sest iga hetk ründab keegi majakese asunikke või tormab deemonist seestatud kohalik mööda tuba ringi. Kui esimene on painajalik ja häirivate stseenidega, siis teine on kõike seda ka, aga lisaks on Ashi tähtsuse deemonitapjana tõstmine ning veelgi enam tegelasi psühholoogiliselt painavad deemonid. Kui enne mängiti sõprade seestatud kehadega, siis nüüd lähevad käiku juba maha maetud ja mädanenud või tükkideks lõigatud sõbrad/sõbrannad. Stseen, kus Ashi armastatu hauast väljub ning ilma peata haua peal tantsima hakkab on sõna otseses mõttes judinaid tekitav, aga samas on kogu olukord koomline, sest sellist asja pole ma lihtsalt varem näinud, et ühes õudukas minnakse õuduse piiridest juba välja ja edasi tuleb ainult hullumeelsus, sest seda see ometi oli. Võib-olla on see minu jaoks ainult nii, aga ilusa meloodia saatel tantsiv laip, kes oma pead käest kätte lennutab on minu jaoks esmakordne. Raimile igatahes suur aplaus, et viis kokku õuduse ja koomika. Uusi tegelasi jagub ainult mõneks ajaks, sest ainult Ash suudab mootorsaag käe otsas deemonitele vastu hakata. Verd ja lihtsalt gore-i on ka mõnes mõttes rohkem. Ash saab kaetud tohutu hulga verega, mis justkui tuli kuuliga pihta saanud käest endast. No enam haigemaks ei saa minna, aga saab. Laibad moonduvad ja enam ei ole tuttavad näod need, kes jahti peavad, vaid hoopis tõeliste teispoolsuse olendite näod paljastuvad ja kõik see kulimineerub tohutu olendi ilmumisega, mis ka kohe majakest rappima asub. Tohutult palju fantaasiat annab igale õudukale väga palju juurde ja Evil Deadi puhul on fantaasial päris suur osakaal. Algus jättis minus midagi kripeldama. Ashi meenutust majakese kohta näidati teistmoodi ja isegi sild oli teistsugune. Mälestuste moonutamine võis ka sihilik olla, et näidata õuduse saabumise ja sellega võitlemise mälestusi ühe inimese vaatepunktist, näidates ainult tema armastatut, aga mitte teisi reisikaaslasi. Teine osa on tunduvalt parem nii fantaasia kui teistlaadi õuduse loomise poole pealt. Kui esimene võis jääda natuke ühekülgseks, siis teine lajatab sellise annuse tegevust, et hetkekski ei saa rahu.

9/10