Pole palju vampiirifilme, kus peaosas oleksid lapsed ning filmi sihtrühm oleks nii noored kui ka täiskasvanud. "Las see õige sisse" on ühteaegu armastusfilm kui ka vampiirifilm, aga eelkõige seda kõike Rootsi moodi. Kui otsida äraleierdatud teema kohta värsket, omalaadset ja judinaid tekitavat filmi, siis on see film just see õige. Arvasin, et film peegeldab üksnes vampiiri ja nooruki suhet, aga teema läks hoopis kaugemale kui oleksin osanud arvata. Film võib olla ilus kui ka räige näidates vampirismi pahupooli läbi kohalike nakatamise ning veristamise. Tavaliseks ei saa "Let den rätte komma in`i" kindlasti nimetada. Tegemist ei ole maailma parima filmiga, aga minu südame võitis film sellega, et on piisavalt omapärane, et teistest tunduvalt eristuda.
Oskar on 12. aastane posike, keda kiusatakse koolis ja sõpru tal praktiliselt pole. Oskar elab emaga koos paneelmajas ning veedab aega üksi siseõues mängides. Oma viha ja suutmatust kiusajatele vastu hakata elab ta välja puu peal, mida ta vahetpidamata noaga toksib. Sellega seoses ilmneb filmis üks tähelepanuväärsemaid stseene, mis on ühteaegu hirmutav kui ka tavapäraselt lapselik. Ühel ilusal talvepäeval kolib Oskariga samasse majja kummaline tüdruk Eli oma isaga. Kummaline sellepärast, et tüdruk ei söö, on kahvatu ning käib paljajalu ka kõige külmema ilmaga. Oskar hakkab ebatavalise tüdrukuga hästi läbi saama. Eli julgustab Oskarit kiusajatele vastu hakkama ning ajapikku muutub sõprus aina tugevamaks, aga on ainult üks asi. Nimelt on Eli vampiir ning seetõttu ei ole miski enam Oskari elus tavaline. Samal ajal kummitab linna mõrvade laine. Ohvreid veristatakse...
Vampiirifilmid on mulle alati meeldinud. Mitte muidugi kõik, sest vampiiriteemat saab nii labastada kui ka naeruvääristada. Kõik muidugi oleneb, kuidas film tehtud on, aga üldjuhul tehakse nõrku filme, mis üritavad tõsised olla, aga kukuvad läbi. See eest on niivõrd palju ja häid filme tehtud sel teemal, et silme eest läheb kirjuks. "Let the Right On In`i" põhirõhk ei olegi vampirismi jõledustel ja ohvrite vere imemisel, vaid pigem kahe hingelise püüdest eemalduda millegist ebameeldivast. Oskar koolist, kus teda pidevalt togitakse ning kodust, kus ema talle eriti tähelepanu ei pööra. Eli, aga tahab olla koos Oskariga, aga peab alati temast distantsi hoidma, kui ei taha, et sõbrast saaks järgmine ohver. Need kaks tegelast muutusid filmi jooksul päris lähedasteks ning kõik nendega toimuv haaras suures mahus kaasa ja lasi lahti alles lõputiitrite ajal, kui mustal taustal lumi langema hakkas ja rahu saabus. Kahe tegelase sõprus oli eriskummaline, sest mõlemad olid omast maailmast. Üks oli vampiir ja teine lihtsalt üksik poisike, kes otsib sõpru. Oskari rolli oli valitud omapärane nooruk, sest ta suutis hästi välja mängida sellise ebaleva ja häbeliku osa, mis võis ka julmemaks muutuda, kui tegemist oli kättemaksuga kiusajatele. Vampiiri ossa oli samuti vastav inimene võetud. Tea, kas oli ka väga imelik mängida sellist rolli, sest ütleme ausalt asi läks vahepeal päris räigeks. Igatahes, hea tööga sai hakkama. Muud tegelased veel peale Eli isa olid väga stereotüüpsed. Neilt ei olnud midagi ootamatut oodata, vaid sai rahulikult mõelda, et niiviisi käitudes te kaugele ei jõua. Siinkohal pean silmas Oskari kaitseingli Eli raevu kiusajate suunas.
Huvitavalt kombineeriti laste-,vampiiri-ja armastusfilmi elemente, mis koos andsid enam kui rahuldava tulemuse, sest tegemist on filmiga, millelaadset ma varem näinud pole. Kindlasti olen sisu poole pealt, aga teostuse ja mõtte poolest eristub film minu jaoks eriti. Kõige parem omadus on kindlasti teema rahulik areng ning lõpukulmintsiooni ootamatus ning vapustavalt tabavalt kombineeritud veealused kaadrid koos vee peal toimuvaga. Kogu aja jooksul saab kõik olulise ära näidata ning rohkem nagu juurde ei tahagi. Kaameratöö on huvitav, sest näidatakse päris pikki kaadreid nii vampiiri rünnakust kui ka näidatakse ekraanil toimuvat kaugelt võetuna ning seetõttu mahub kogu ümbrus ekraanile ära andes näiteks paneelmajade vahel lumes jalutavale Oskarile päris rusuva olemuse. Ütleme ausalt. Lasnamäe majade ja muude sarnaste vahel ei ole just eriti lõpus jalutada, sest pikad hooned saadavad sind igal sammul ja alati võib olla keegi, kes sind jälgib. 
Ei saa öelda ka, et filmist ka õudus puuduks. Näljane Eli oli päris kõhe. Näiteks siis, kui ta alati varjus viibides imelikke häälitsusi tegi. Huvitav oli ka see, et kunagi ei näidatud korralikult Eli näljahoogusid ega lastud kaamerat rünnakute ajal päris ligidale. Alati säilus kindel vahemaa. Selline lähenemine ei anna toimuvast päris selget pilti ning seetõttu tekib vaatajal aina suurem huvi. Kõike ei peagi näitama. Parem hoida mõningad kohad varjatuna ning lasta fantaasial kaasa töötada. Väikse armsa tüdruku äkilised rünnakud olid tõsiselt jubedad. Fakt, et ta vampiir on haihtub Oskariga koos olles ning siis järsku toimuvad jõhkrad rünnakud ja verise näoga ning läikivate silamdega Eli jälgib ümbrust nagu kass. Vampiiri surm läbi päikesevalgusega kokkupuute oli samuti üks huvitavamavaid kohti. Pealkiri saab ka piisavalt tähendusrikka selgituse. Mõnusalt hirmutav, aga samas mitte üle piiri minev. Iga külje pealt omapärane saavutus, mis õigustab kiituste sadu igat pidi. 
Nagu ma varem maininud olen, siis on mul nõrkus talviste ilmade vastu filmides. Midagi maagilist on öösel tänavalambi valguses langevatel lumehelvestel. Tasased lumekuhjad, kus on näha vaid üksiku loomakese imepisikesi jalajälgi, mis tasapisi lakkamatu saju tõttu kaovad. Miskipärast tungib talv mulle sügavale hingesoppidesse äratades mingi lapsepõlve mälestuse, aga ma kunagi täpselt ei tea, mis see on, aga tean seda, et see on hea mälestus. Miskipärast meenub samuti Tove Janssoni Muumioru lugude jutustus"Trollitalv", mida ise olen lugenud väiksena kirjastuse "EESTI RAAMAT" poolt aastal 1975 välja antud Janssoni juttude kogumikust "Muumitroll", milles esimest osa "Trollitalve" esimest lehekülge ilmestab kaunis must-valge joonistus krõbedast talveööst, kus taevas helendab kuu ning maa on keatud sileda lumega, kus on näha tillukesi jalajälgi kaugusesse kadumas. Samuti on pildil kõveraks vajunud puu, millel lehvivad veel viimased lehed. Pigem meenutab puu lumest välja kargavat looma, kes sirutab end pimedusesse valgust toova kuu poole.
Ilus, armas, räige, hirmutav, omapärane film: 9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar