Esimest korda sai Cameroni meistriteost nähtud väga ammu, siis tuli juba teine ja kolmas, aga esimest olen juba omajagu näinud, aga siiani vaatan seda kui tõsiselt hea stsenaariumiga, näitlejatega ning tolle aja kohta revolutsiooniliste efektidega filmi, mis ei ole üksnes märul, vaid peidab endas nii hoiatust kui ka väga suurel määral laiali valguvat ajas rändamise teemat. Praegu ei suuda ma enam esimest filmi endise pilguga vaadata, sest alati hakkan läbi mõtlema erinevaid liine, mis hõlmavaid erinevate karakterite tulevikku, olevikku ja minevikku. Automaatselt käib peast läbi Judgement Day ettemääratus ning tuleviku Johni teadmine, et elamiseks peab ta tegema kõike, et ennast päästa. Mitte ennast enda ajas, vaid ennast minevikus. On olemas ka teooria, et kõik ajad eksisteerivad koos. Seega mineviku aeg on minu jaoks läbi elatud, aga see ei tähenda, et seda enam olemas pole. See eksisteerib paralleelselt teiste aegadega. Sama on olevikuga ja tulevikuga. 
Ajasrändamisel tekib see küsimus, et kui midagi minevikus muuta, siis kas tulevik muutub? Seda siis SkyNet kasutabki, et luua neile sobilik minevik, mis muudaks tuleviku neid soosivaks, sest Connori vastupanuväed on tulevikus olnud nii tugevad, et isegi SkyNet ei suuda inimeste vallutust peatada ning viimases meeleheites hakkab üliintelligentne arvutiprogramm mineviku muutma. Esimeses filmis seletatakse küll, et SkyNeti kaitse on hävitatud, aga mis viis inimkonna riismed nii võiduka lõpuni pole siiani teada. Alati öeldakse, et Connor viib inimesed vabaduseni, aga seda, kuidas ta seda teeb ei öelda. Neljas osa ja selle järjed heidavad paraku just sellele osale valgust, kuigi esimese filmi juures oli sellisel saladuskattel oma võlu. Kui vaataja kõike tuleviku kohta ei tea, siis peab ta ise mõtlema ning just see muudabki esimese niivõrd heaks. Robot tuleb ja hävitab. Ei anta selgitusi ning ainult korra heidetakse pilt tulevikku. Edasine on juba ajalugu...
Cameroni maagiat Titanicu juures ma küll ei tundnud. See on juba teine teema, aga The Terminator on läbi ja lõhki Cameroni pärusmaa. Siiani imestan, kuidas saadi tol ajal nii reaalselt kujutada postapokalüptilist tulevikku. Olgugi, et üürikeseks ajaks, aga märk sai maha pandud ning edasi liiguti juba Cameroni visiooni mööda. Arnold on ainus ja õige Terminaator. Umbes 8-10. aastasena oli Terminaator isegi hirmus. Lapsemõistust on kerge ehmatada, aga tol ajal oli Arnoldi tegelaskuju minu jaoks hirmus. Eriti kui ta oma silma eemaldab või Sarahit otsides linna läbi kammib. Enam film sama mõju ei avalda, aga nüüd vaatan filmi hoopis teise pilguga ka. Näha sünteetilisest nahast Arnoldi nägu peegli ees end imetlemas on juba klass omaette. Kurikuulus parandamine, kus Terminaator enda käelt naha ära lõikab ja ennast parandama asub kutsub siiani imetlust esile. Aeg sellele filmile eriti mõjunud ei ole. Võin vaadata ka 5 aasta pärast uuesti ja ma ei usu, et mu arvamus vahepeal muutunud on. Nüüdseks on valminud Terminaatori teemal tuhat ja üks asja sh. T:TSCC, mis kasutab väga palju elemente nii esimeset kui ka teisest filmist. Teist uuesti vaadates märkasin sarnasusi sarjaga päris suurel hulgal. 
Michael Biehn on samuti ideaalne Kyle Reese, nö. inimterminaator. Ta suudab igasuguse vaevata tuua esile tunded košmaarse elu vastu tulevikus ning oma esinemisega haarab kaasa ka vaataja, kes paratamtult ulmelist muusikat kuulates ja sinaka värvusega lagunenud linna pilti nähes kaastundlikult ohkab ning Reesele kogu südamest kaasa elama hakkab. Linda Hamiltonile pole Sarahi kehastamisel samuti vastast. Ükskõik kui väga mulle ka Headey Sarahina meeldib ei jõua ta kunagi samale tasemele. Lõpp on üks kõige eepilisemaid lõppe üldse. Arvamus, et kõik on läbi ning et lähedastele surma toonud robot on hävitatud valitseb Kyle`i ja Sarahi üle, kui äkki tõuseb leekidest skelett, mis longates ja säravate silmadega taas missiooni jätkab - hirmuäratav, lootusetu ja kohati on need kaks omadust just need kõige ilusmad. 
Midagi enamat kui tavaline märul. Märul, mis muutis filmimaailma ning lõi ühe kõige mailmakuulsaima seeria, mida teab iga laps une pealt. Mäletan kui esimese nägemisest oli möödunud juba mitu head aastat ja mälu selle koha pealt päris tuhmunud, siis selle uuesti nägemisel tabas mind täielik üllatus, et Arnold kehastab robotit, kes tahab tappa Sarahit, sest selleks ajaks olin teist osa nii mitu korda näinud, et ei mäletanud kuidagi, et T-800 nö. halb Terminaator oleks. See on see taasavastamise rõõm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar