reede, 18. märts 2011

JAFF 2011

Tänavune Jaapani animatsiooni filmifestival ehk JAFF on kohe ukse taga ja ongi viimane tutvuda viiendat korda toimuva festivali seekordse programmiga. 4. JAFF oli meeldejääv elamus just programmi poolest ja vaadates uut nimekirja filmidest, siis leidub sealt igaühele midagi. Seekord on festivalil minule vähem tuttavaid nimesid, mistõttu pean uurima, mida tasub vaadata, aga eks teadmatus on filmide vaatamise juures üks olulisemaid kohti, kus võib sattuda väga heade üllatuste peale. Tuttavate nimede seas on näiteks mangal põhinev King of Thorn. Algmaterjaliga olen natuke tutvunud, ei tundunud kõige originaalsem, aga filmi vaataks ikka. Esimest korda nimekirja läbi vaadates tabas mind aasta suurim üllatus, milleks on muidugi kauaoodatud Studio Ghibli poolt toodetud The Borrower Arriety, millele lõi muusika Cecile Corbel ja mida olen vahelduva eduga kuulanud ja nautinud. The Borrower Arriety on Studio Ghibli animaatori Hiromasa Yonebayashi debüütfilm, mis ilmus Jaapanis juba eelmise aasta juulis ja nüüd on ka meil võimalus saada osa Ghibili noorima režissööri andekusest. Projektile lisab vürtsi juurde veel vanameister Hayao Myazaki osalus filmi stsenaristi ja vaimse jõuna.Meeldivaks üllatuseks ja kindlasti paljude fännide rõõmuks näeb seekordsel festivalil taas Mamoru Hosoda The Girl Who Leapt Through Timei ja Summer Warsi. Põhjus, miks The Girl Who Leapt Through Time`i uuesti näidatakse, peitub selles, et linastub ka anime filmiversioon Time Traveller. Huvitav tundub ka Space Battleship Yamato ja Space Battleship Yamato: Resurrection. Samanimelise anime seriaali põhjal valmis eelmisel aastal ka filmiversioon, mida vähemalt esialgsetel andmetel programmis ei ole.Filmifestivali raames on ka eriprogramm, mis pühendub varalahkunud Satoshi Koni`ile ehk näitamisele tulevad Millennium Actress, Paprika, Memories ja Perfect Blue.
Kodulehekülje järgi peaks nimekiri veel täienema. Praegusega võib jääda rahule.

kolmapäev, 16. märts 2011

Battle: Los Angeles

Jonathan Liebesmani Battle: Los Angeles on hea näide promotöö põrumisest, sest kuidas veel nimetada seda, et trailerid ja muu viral materjalid viitasid filmile kui kaudselt reaalsete sündmustega seotud sisukale sissekandele ulmežanris. Antud juhul on filmi promo parem kui promotav ise, millest on väga kahju, sest oskus hallata nii suurt projekti on kiiduväärt, aga miks ei suudetud siis efektisaju sisse mahutada ka enam-vähem viisakat lugu või siis paar-kolm head dialoogi? Selle asemel koosnevad dialoogid üldiselt ergutuskõnedest ja juba klišeedeks kujunenud lausetest. Loo kui sellise suhtes pretensioone ei ole. Probleemid tekivad aga siis kui meile tutvustatakse tegelasi, näeme sisu arengut ja mõistame, et militaristlik lähenemine invasioonile on filmi üks parimaid külgi, sest stsenaarium mõjub pigem piinlikku katsega promoda USA sõjalist kohaolu selle asemel et olla üks olulisemaid osi filmi ülesehituses. Ridley Scotti Black Hawk Down tulnukatega, Neill Blomkampi District 9 tüüpi visuaalid, Emmerichi Independence Day ilma idiootsusteta, Saving Private Ryani eepilise sissejuhatuse või Paul Greengrassi Bourne filmide stiilis hand-held kaamera - filmid, mis iseloomustavad üllatavalt vähe originaalseid ideid sisaldavat lahingumöllu LA tänavatel.Tavapäraste õudusfilmidega filmimaailma sisenenud, kuid sellegipoolest viisakat tööd teinud Liebesman on rebinud tulnukate invasiooni kõige algelisemale tasemele ehk mida teevad sõdurid siis kui toimub laiaulatuslik rünnak kogu maailma pihta ja kus keegi ei tea täpselt, mida võõrväed tahavad, aga teatakse ainult üht - nad ei ole sõbralikud. The Generals Daughteri stsenarist ei viida aega tegelaste tutvustamisega ega loo arendamisega, vaid alustab sõjategevusega juba algustiitrite taustal, kus on näha teleülekandeid paanikas inimestest ning tohutust hävingust, kuigi tõesti veel mitte samal skaalal kui veerand tundi hiljem. Kogu film seisab muidugi ühel logiseval talal, milleks on punktist A punkti B jõudmine. Vahepeal saab meile osaks võimas helide, visuaalide, operaatoritöö, montaaži ja tempo vaatemäng, mille vaatemängulisust hävitab järjekindlalt lausa kohutav dialoog, mis ei koosne muust kui ergutuskõnedest meeskonna ja riigi päästmiseks. Nagu vaataks USA sõjaväe värbamiskontori promovideot. Battle: LA probleemid ei seisne selles, et tegu on suvele sissejuhatust vormiva blockbusteriga. Seda on see niikuinii. Probleemid algavad kui tegelased suu lahti teevad ja järsku tunned end nagu Neo, kes on ühel hetkel vinges Matrixis, aga teisel kõledas ja üksluises reaalsuses.Liebesman teadis seda ja ilmselt seepärast ongi film niivõrd intensiivne, mistõttu ei jätku aega ega huvi pühendada ennast veel karakteritele, keda tegelikult ei ole ja sisule, mis koosneb ühemõttelistest lausetest ja hingekriipivalt pealekäivast propagandast. Sõdurid päästavad ennastohverdavalt tsiviile, sõdurite meeskonnavaim ületab kõik takistused, sõdurid ohverdavad end, et nende kamraadid pääseksid, haavatud ja relvastatud sõdur hoiab süles väikest last, Mehhiko piiriprobleem lahendub sellega, et mehhiklane astub sõdurite kaitseks välja ja sureb seda tehes, riigi kaitsmise nimel antakse endast kõik - need on ainult mõned näited, kuidas isegi tulnukate invasiooni kujutavasse ulmekasse libistatakse sisse päevapoliitikat. Kiire montaaž, vahel väga ilusaid staatilisi kaadreid pakkuv operaatoritöö, enamjaolt kiirelt liikuv ja karmi realismi tekitav kaamera on väärt aplausi. Sageli on montaaž aga liiga kiire ning kaamera liiga liikuv. Seetõttu tekib paratamatu küsimus erinevate efektsete stseenide kohta - miks üldse tulnukate rünnaku kujutamisega vaeva näha kui kõik möödub nii kiiresti? Sõdurite perspektiivi kasutamine on tore ja üldse uudne, aga puhas realismi taotlemine pole alati see kõige parem viis sõja kujutamisel, eriti kui tegu on ulmefilmiga.
Kui jätta kõrvale visuaalide eelistamine loole, pidevad meenutused USA võimekusest ja silmi pööritama panevad dialoogid, hiilgab Battle: LA absoluutselt igal võimalikul tehnilisel tasandil. Tegelased paisatakse kohe lahingu keskele, neile ei anta toimuva kohta infot. Neil on ainult see, mida nad kuulevad teistelt sõduritelt ja mille peale nad tulevad ise. Sõdurid liiguvad pidevalt tule all olles mööda tänavaid, majast majja, et päästa tsiviilid ja lahkuda piirkonnast enne kui pool linna tehakse sõjaväe poolt tulnukate vägede hävitamiseks maatasa, kuigi õnneks ei lähe kõik nii nagu plaanitakse. Näotu vaenlane on oodatust tugevam, nende relvad on palju arenenumad, kuigi invasioonitaktika ei erine palju inimeste omast. Küsimuste õhku rippuma jätmine on kahe otsaga asi - ühelt poolt ei peagi kõike lahti seletama ja seda film teebki. Vaataja on sama segaduses nagu sõdurid. Kordagi ei näidata kõrgeid kindraleid vasturünnakuid plaaneerimas. Kui tavaliselt on sõdurid näota mass, mis üritab iga hinna eest hävitada koletist (Cloverfield) või tulnukorganisme (Monsters), siis nüüd on põhitegelasteks samalaadsetes ulmefilmides tundmatuks jäävad merejalaväelased. Sõdurite tutvustamise peale kuluv aeg on küll lühike ja tegelikult ei anta mitte kordagi võimalustki tutvuda nende sisemaailmaga, aga siiski on see huvitav lähenemine, kuigi mitte hästi läbi mõeldud. Võib olla ongi see parem kui kuulata veel rohkem patriootlikkusest läbi imbunud juttu eneseohverdusest suurema eesmärgi nimel.Plusspoolteks on hea lugu, tulnukate olemuse ja kavatsuste kohta mõtlemisruumi jätmine ja sõda võõrvägedega, mis on aga nii fantastiline, et vaataks kinos uuesti. Tohutult intensiivse sõja kujutamise ja invasioonile uue perspektiivi andmise eest väärib film aplausi. Miinuspoolteks on aga kahjuks kõik see, mida tavaliselt kujutab endast suve popkornikino. 6/10

pühapäev, 13. märts 2011

Flipped

Kes ei teaks coming of age, rännaku, lapseliku süütuse kaotamise ja üksteise tundma õppimise filmi Stand by Me? Öeldakse, et sa ei tunne kaaslast enne kui oled temaga koos rännanud, läbi elanud raskeid olusid ja sattunud isegi surmaohtu. Just seepärast on Stand by Me oluline, kuna käsitleb teemat, millega saab seostada end peaaegu et iga vaataja. Rob Reinerilt ilmus eelmisel aastal Stand by Me`le üsna sarnase teemaga samuti raamatul põhinev noorusaja rõõmudest pajatav Flipped. Tegu on filmiga, millesarnast nüüdisajal väga tihti ei kohta. Seetõttu on rõõm näha, et ka nüüd, kus tehniline tase on viinud filmid juba teab mis kõrgustesse, ilmub nii mõnigi film, mis oma 50 - 60ndate stiilis välimusega on justkui meenutus nüüdisaja lastele, et ka siis osati teha filme ja polnud vaja kõrgtehnoloogiat, et manada ekraanile näitlejad ja vajalik kogus draamat. Flipped ei ole aga lugu üksteise tundma õppimisest, vaid kaevub noorusaja näiliselt lihtsatesse probleemidesse, aga see, kes neid probleeme läbi elab, ei oska nendega toime tulla ja nii võivadki esialgu lihtsad probleemid muutuda ajapikku lausa perekondade vaheliste konfliktide tekitajateks.Filmi peategelasteks on noorukesed Bryce ja Julie, kelle rolle valiti täitma sümpaatsed lapsnäitlejad Callan McAuliffe ja Madeline Carroll. Sisu hargneb lahti armsas äärelinnas, kuhu on äsja kolinud seal teise klassi astuv Bryce, kellega sobitab juhuse tahtel tutvust vastasmajas elav uudishimulik ja põikpäine Julle. See on armastus esimesest silmapilgust, aga probleemiks on see, et armastus on ainult ühepoolne, Julie poolne. Nii algab Bryce`i jaoks tõeline kannatuste rada. Igal võimalikul hetkel otsib temaga seltsi Julie Baker, kuid Bryce ei suuda, ei oska ja ei tahagi samaga vastata. Proovides Juliele mõista anda, et ta käiks närvidele ka siis kui ta tema lähedust naudiks, läheb Bryce välja kooli kõige populaarsema tüdrukuga, mis lõpeb pikemas perspektiivis halvasti, sest Julie nö. saboteerib nende kahe vahelist suhet eesmärgiga hoida Bryce`i ainult enda jaoks. Aastad mööduvad. Bryce ei huvitu endiselt tüdrukust nii nagu too sooviks, kuid tehes talle mõtlematult haiget ja olles temaga pidevalt koos mõistab Bryce, et tüdruk on talle kogu aeg meeldinud. Nagu ikka saabub mõistmine alles siis kui tüdrukul on Bryce`i halbade väljaütlemiste, solvamiste ja halvast käitumisest küllalt saanud ja nüüd tuleb Bryce`il Julie südame võitmiseks vaeva näha. Pealtnäha tavaline noortefilm, kuid Reineri režii, stsenaarium ja produktsioon on kahtlemata filmi tõmbenumbriks kui võtta arvesse, kuivõrd hingetult võib noorte ja lapsevanemate isiklikest ohverdustest pajatav film välja kukkuda valedes kätes. Õnneks seda ei juhtunud ja Reiner ongi ainuõige režissöör tegemaks sellist filmi, kuid tuues võrdluseks Stand by Me on kohe selge, kumb neist on parem. Flipped toetub liialt üldtuntud tõdele ja lihtsustatud narratiivile, mis ei lase vaatajal kaasa mõelda, pigem on vaataja roll lihtsalt vaadata, kuidas sündmused hargnevad, kuid mingit isemõtlemist on filmis vähe, rääkimata veel tegelaste ja nende valikute mõistmisest. Kõik tuuakse taldrikul ette ilma et peaks ise arvama, mis võiks olla tänaseks õhtusöögiks.Kahjuks on aga asi nii, et Stand by Me on kõike seda, mida Flipped ei ole. Kuid sarnaseid jooni siiski jagub. Näitlejate valik on küll otse kümnesse ja tegelased on vaatamata lihtsustatud narratiivile siiski üllatusi täis, mistõttu oleks täiesti ebaaus öelda, et film ei paku midagi uut. Võib-olla tõesti, aga tegelased sobituvad Reineri maailma niivõrd hästi, et tegu oleks justkui teise universumiga, kuhu võib end ära unustada ja seda Flipped ka teeb. Paneb aja seisma ja tõmbab vaataja 50ndate lõppu ja kuumade 60ndate algusesse. Alles filmi lõppedes mõistame, et midagi jäi puudu. See miski on see omapära, mida vaataja paar päeva endaga kaasas kannab, kuid Flippedis seda ei ole. Kogu lugu on kergesti unustatav, sest selles ei ole mingit iseseisvat võlu ei sõnumis, narratiivis ega ka üldises teemas. Meelde jäävad aga tegelased, Reineri stiil ja imeilus operaatoritöö, mis tabab ajastu hõngu, tegelaste ilu ja äärelinnakese võlud sellise täpsusega, et on kerge lasta end filmil kaasa haarata. Kõige eredamalt säravad aga tegleased, põhiliselt muidugi Bryce ja Julie, kuid tähelepanu pööravad ka Julie ja Bryce pere, kelle kaudu avaldub nii mõnigi oluline lugu toetav osake. Selleks on siis kas elus tehtud ohverdustega leppimine ja teiste unikaalsuse hindamine või siis lihtsad elutõed, mida õpitakse sageli hindama liiga hilja. Näitlejate valik on siis hea kui sa ei vaata enam neid kui näitlejaid, vaid kui tegelasi või siis hoopis nagu inimesi ja Flipped töötas selles suhtes maruhästi, olles ühel hetkel armas lugu noortest, aga teisel tõsine meenutus neile, kes on pidanud elus tegema ohverdusi, kas siis lapse saamisel, pereliikme hädast välja aitamisel või hoopis armastuse leidmisel.Kohati üleliigsena tunduv pealelugemine sobib küll filmi tervikuna, kuid mõnda stseeni oleks saanud mängleva kergusena välja mängida ka nii, et tüütut tegelase mõtteid avaldavat pealelugemist poleks vaja olnud kasutadagi. Pealelugemine ongi üks peamine põhjus, miks film ei jäta mõtlemisruumi, vaid teeb iga viimasegi kui sisumuutuse ja olulise hetke karakteriarengus suusõnaliselt selgeks ilma et oleks võimalustki ise mõelda, mis motiveerib olulistel hetketel tegelasi. Hetked, mil pealelugemine lakkab, annavad mõista, kuivõrd lihtsalt saab vastu võetuid otsuseid selgitada lihtsalt pildikeele abil. Sellest oligi filmis puudu. Oli ainult illustratiivne pilt, aga mitte väljenduslik. Kui see ainuke suurem miinus välja arvata tuleks Flipped ära vaadata igaühel, sest kunagi ei tea, mida võib üks film lapsepõlvest vaatajale meenutada. Minule meenusid ajad, mille olin ammu unustanud. Ajad, mida tol hetkel ei osanud hinnata, kuid alles palju hiljem mõistsin kuivõrd olulised need need mulle siiski olid. Flipped paneb mõtlema, kuid mitte tegelaste, sisu ega ka sõnumi sunnil, vaid üksikute lausete, väikeste detailide ja mõne kaugele vaatava pilgu tõttu. 7/10

laupäev, 12. märts 2011

Armadillo

Armadillo on huvitav eksperiment, sest kasutab kõiki selliseid filmilikke väljendusvahendeid, mis on vaatajale tuttavad tavalisest mängufilmist, antud juhul siis sõjafilmist. Kõige parem võrdlus oleks Reamees Ryani päästmisega. Kui Spielberg taotles ülimat realistlikkust, siis Armadillo kasutab neid samu Reamehele ja paljudele teistele sõjafilmidele omaseid võtteid, kuid keset reaalseid sündmusi ja koos reaalsete inimestega. Armadillo saab jaotada kaheks – dokumentaalfilm sõjast ja mängufilm sõjast ehk siis mängufilmi moodi dokk reaalsete sündmustega. Kui Armadillot vaataks filmide seas end täiesti võõrana tundev inimene, siis ei maksaks imestada kui ta arvab, et tegu on realistliku mängufilmiga, mitte aga dokumentaalfilmiga. Armadillo pole kindlasti tavapärane dokumentaal. Kõrge produktsioonitase ja ilmselged dramaturgilised võtted tegelaste mõtete ja filmi sõnumi edasi andmisel ei lase vähemalt kogenud vaatajal kordagi arvata, et tegu võiks olla läbinisti ausa dokfilmiga, vaid pigem mängufilmilikke võtteid kasutava ja seeläbi laiale publikule peale mineva pooldokiga, kuid võttes arvesse reaalse ohu olemasolu, lööb sisse jälle uus mõte, mis ei lase arvata, tegu on ka läbinisti pooldokiga, sest inimesed ju ei näitle ja sõda pole lavastatud, Filmis on kasutatud lavastuslikke võtteid, mis mõjutavad vaatajat mitte ainult karmi reaalsuse näitamise vaid ka lavastuslike võtete kaudu.Nagu igale filmile kohaselt tutvustatakse alguses tegelasi ja olukorda, et oleks kohe selge, kuhu film hakkab suunduma. Noorsõdurid valmistuvad Afganistani minekuks. Nad räägivad oma vanematega, kes on poegade sõjakoldesse mineku suhtes endiselt kahevahel. Siinkohal peaks ütlema, et algus on omane nii tavalistele mängufilmidele kui ka dokfilmidele, kuid selle vahega, et kõik järgnev meenutab rohkem suureeelarvelist sõjafilmi kui tõsielulist dokki. Tegelikult on tegu reaalse sõjaga, kus filmitud materjal on läbinud vastava töötluse, et ilmneks soovitud sõnum, kuid see sõnum on samuti natuke pealesunnitud, sest seda dramaturgilised võtted taotlevadki, et tegelaste mõtted ja motiivid jõaksid vaatajale paremini kohale.Nii imelik kui see ka poleks tüürib filmi vältimatu kulminatsiooni suunas, mille tulekut on kaugelt ette näha. Esimeseks märgiks on tegijate otsus näidata sõdureid alguses ilma konfliktideta patrullides, kus nad tutvuvad relvade täristamise asemel kohalikega, pakuvad neile abi ja üritavad panna nad nendega koostööd tegema. See kõik kuulub sõja juurde. Taliban on end üles seadnud kohalike sekka, mistõttu ei taha ükski kohalik Talibanist sõduritele midagi rääkida. Pole ka ime. Nad võivad surra liitlasvägede ja Talibani metsikute lahingute vahele jäänuna või siis saavad neist Talibani ohvrid. Taliban levitab hirmu kohalike seas, et hoitada neid, kes kavatsevad aidata liitlasvägedel neid tabada. Kui esimesed aeglased missioonid on läbi, istutakse kaameraga sõdurite sekka ja kuulatakse nende omavahelist juttu või siis pannakse mõni sõdur lihtsalt parema mõju saamiseks kaamera ette oma südant puistama. Nii tuleb välja see, miks noored üldse Afganistani tulid – meeskonnavaim ja seiklus. Treeninglaagris kogetu tahtis end tõestada ja tõestaski. Noortest on saanud tõelised sõdurid, kes suudavad ka kõige pingsamas ja segasemas olukorras selgelt mõelda ja teha õigeid valikuid. Kui aga hakkavad lendama esimesed kuulid muutuvad järsku noored trigger-happy sõdurid tera peal seisvateks elu ja surma eest võitlevateks masinateks ja see on täiesti loomulik. Ühel hetkel kõnnivad sõdurid grupiga keset põldu, teisel aga on kõik pikali ja otsivad varju, sest näota vaenlane paneb oma nime maksma ning annab uutele sõduritele vastava tervituse. Nendel eluohtlikel hetketel peab tunnistama filmitegijate julgust ja pealehakkamist käia niiviisi koos patrullidel, kus juhuslik kuul võib nende elu niisama lihtsalt lõpetada.Pärast esimesi lahinguid ei näe me enam kohalikke, kaadrisse püütakse nüüd ainult sõdureid, nende omavahelisi vestlusi, kuidas keegi äsja läbi elatud lahingu ajal reageeris elik siis uhkustatakse oskuste ja võimetega. Niii püütakse meelest pühkida teadmine, et üks või isegi mitu sõdurit oleks võinud väga lihtsalt surma saada. Kui ei käida patrullidel mängitakse sõjamänge või vahitakse kambaga pornot. Sõjamängude mängimine sõjakoldes olemise ajal on üsna huvitav, sest annaks justkui edasi mõtet, et sõduripoiss sooviks tegelikult olla igal võimalikul hetkel lahinguväljal end tõestamas. Lõpuks saabub aga kauaoodatud viimane ja kõige olulisem lahing tundmatu näotu vastasega, Talibaniga. Lahingu käigus tõestavad sõdurid end teiste ja enda silmis. Lahing on täis segadust. Ei teata, kus asub teine rühm, mistõttu ei juleta rünnata, kuni viimaks otsustakse eesolevasse kraavi visata paar granaati ja lahing on läbi. Lõpuks näeb vaataja ja näevad ka sõdurid, kellega nad võitlevad. Nad ei tea kui palju vastaseid on või kus nad pesitsevad. Nad teavad ainult seda, et vahetevahel õnnestub neil mõni maha lasta. Film alustab viimast vaatust kohe pärast kõige pikemalt näidatud lahingut. Ennast tõestanud sõdurid saavad medalid rindu ning neid kiidavad kaassõdurid, kuid koju jõudes on nad üksi. Nad ei sobitu enam pere ja sõprade keskele. Nende mõtted on endiselt Afganistanis ja sealsete kamraadide keskel, kes on valmis üksteise nimel surema.Enamus Armadillo rühmast tahavad hiljem lahingusse naasta, kuid on ka neid, kes on vigastuste või läbielatu tõttu naasmise suhtes kahevahel. Imelik on see, et filmis ei mainitud isegi mitte poole sõnaga palju sõdurid üldse teenivad selliste missioonide eest. Seiklusjanu ja meeskonnavaim võivad olla küll peamised põhjused taas sõjakoldesse minekuks, aga kohe kindlasti mitte ainukesed. Kuskil seal peitub veel soov kaitsa oma maad ja kindasti on muude põhjuste kõrval veel olulisel kohal makstava rahahulga suurus, mis kindustaks nii mõnegi sõduri jaoks hetke sissetuleku või pikemas perspektiivis isegi tuleviku. Kummaline, et filmitegijad seda ei maininud. Samuti ei mainitud soovi kaitsa oma riiki. Peale jäi siiski juba ennist mainitud soov olla nendega, kelle kõrval oled verd valanud, mistõttu mõistavad ainult nemad üksteise hingeelu.
Armadillo on mõjusalt kriitiline ja sellele rõhutamisel aitab kaasa mängufilmilike võtete kasutamine. 7/10