Kes ei teaks
coming of age, rännaku, lapseliku süütuse kaotamise ja üksteise tundma õppimise filmi
Stand by Me? Öeldakse, et sa ei tunne kaaslast enne kui oled temaga koos rännanud, läbi elanud raskeid olusid ja sattunud isegi surmaohtu. Just seepärast on Stand by Me oluline, kuna käsitleb teemat, millega saab seostada end peaaegu et iga vaataja.
Rob Reinerilt ilmus eelmisel aastal Stand by Me`le üsna sarnase teemaga samuti
raamatul põhinev noorusaja rõõmudest pajatav Flipped. Tegu on filmiga, millesarnast nüüdisajal väga tihti ei kohta. Seetõttu on rõõm näha, et ka nüüd, kus tehniline tase on viinud filmid juba teab mis kõrgustesse, ilmub nii mõnigi film, mis oma 50 - 60ndate stiilis välimusega on justkui meenutus nüüdisaja lastele, et ka siis osati teha filme ja polnud vaja kõrgtehnoloogiat, et manada ekraanile näitlejad ja vajalik kogus draamat. Flipped ei ole aga lugu üksteise tundma õppimisest, vaid kaevub noorusaja näiliselt lihtsatesse probleemidesse, aga see, kes neid probleeme läbi elab, ei oska nendega toime tulla ja nii võivadki esialgu lihtsad probleemid muutuda ajapikku lausa perekondade vaheliste konfliktide tekitajateks.
Filmi peategelasteks on noorukesed Bryce ja Julie, kelle rolle valiti täitma sümpaatsed lapsnäitlejad
Callan McAuliffe ja
Madeline Carroll. Sisu hargneb lahti armsas äärelinnas, kuhu on äsja kolinud seal teise klassi astuv Bryce, kellega sobitab juhuse tahtel tutvust vastasmajas elav uudishimulik ja põikpäine Julle. See on armastus esimesest silmapilgust, aga probleemiks on see, et armastus on ainult ühepoolne, Julie poolne. Nii algab Bryce`i jaoks tõeline kannatuste rada. Igal võimalikul hetkel otsib temaga seltsi Julie Baker, kuid Bryce ei suuda, ei oska ja ei tahagi samaga vastata. Proovides Juliele mõista anda, et ta käiks närvidele ka siis kui ta tema lähedust naudiks, läheb Bryce välja kooli kõige populaarsema tüdrukuga, mis lõpeb pikemas perspektiivis halvasti, sest Julie nö. saboteerib nende kahe vahelist suhet eesmärgiga hoida Bryce`i ainult enda jaoks. Aastad mööduvad. Bryce ei huvitu endiselt tüdrukust nii nagu too sooviks, kuid tehes talle mõtlematult haiget ja olles temaga pidevalt koos mõistab Bryce, et tüdruk on talle kogu aeg meeldinud. Nagu ikka saabub mõistmine alles siis kui tüdrukul on Bryce`i halbade väljaütlemiste, solvamiste ja halvast käitumisest küllalt saanud ja nüüd tuleb Bryce`il Julie südame võitmiseks vaeva näha. Pealtnäha tavaline noortefilm, kuid Reineri režii, stsenaarium ja produktsioon on kahtlemata filmi tõmbenumbriks kui võtta arvesse, kuivõrd hingetult võib noorte ja lapsevanemate isiklikest ohverdustest pajatav film välja kukkuda valedes kätes. Õnneks seda ei juhtunud ja Reiner ongi ainuõige režissöör tegemaks sellist filmi, kuid tuues võrdluseks Stand by Me on kohe selge, kumb neist on parem. Flipped toetub liialt üldtuntud tõdele ja lihtsustatud narratiivile, mis ei lase vaatajal kaasa mõelda, pigem on vaataja roll lihtsalt vaadata, kuidas sündmused hargnevad, kuid mingit isemõtlemist on filmis vähe, rääkimata veel tegelaste ja nende valikute mõistmisest. Kõik tuuakse taldrikul ette ilma et peaks ise arvama, mis võiks olla tänaseks õhtusöögiks.
Kahjuks on aga asi nii, et Stand by Me on kõike seda, mida Flipped ei ole. Kuid sarnaseid jooni siiski jagub. Näitlejate valik on küll otse kümnesse ja tegelased on vaatamata lihtsustatud narratiivile siiski üllatusi täis, mistõttu oleks täiesti ebaaus öelda, et film ei paku midagi uut. Võib-olla tõesti, aga tegelased sobituvad Reineri maailma niivõrd hästi, et tegu oleks justkui teise universumiga, kuhu võib end ära unustada ja seda Flipped ka teeb. Paneb aja seisma ja tõmbab vaataja 50ndate lõppu ja kuumade 60ndate algusesse. Alles filmi lõppedes mõistame, et midagi jäi puudu. See miski on see omapära, mida vaataja paar päeva endaga kaasas kannab, kuid Flippedis seda ei ole. Kogu lugu on kergesti unustatav, sest selles ei ole mingit iseseisvat võlu ei sõnumis, narratiivis ega ka üldises teemas. Meelde jäävad aga tegelased, Reineri stiil ja imeilus operaatoritöö, mis tabab ajastu hõngu, tegelaste ilu ja äärelinnakese võlud sellise täpsusega, et on kerge lasta end filmil kaasa haarata. Kõige eredamalt säravad aga tegleased, põhiliselt muidugi Bryce ja Julie, kuid tähelepanu pööravad ka Julie ja Bryce pere, kelle kaudu avaldub nii mõnigi oluline lugu toetav osake. Selleks on siis kas elus tehtud ohverdustega leppimine ja teiste unikaalsuse hindamine või siis lihtsad elutõed, mida õpitakse sageli hindama liiga hilja. Näitlejate valik on siis hea kui sa ei vaata enam neid kui näitlejaid, vaid kui tegelasi või siis hoopis nagu inimesi ja Flipped töötas selles suhtes maruhästi, olles ühel hetkel armas lugu noortest, aga teisel tõsine meenutus neile, kes on pidanud elus tegema ohverdusi, kas siis lapse saamisel, pereliikme hädast välja aitamisel või hoopis armastuse leidmisel.
Kohati üleliigsena tunduv pealelugemine sobib küll filmi tervikuna, kuid mõnda stseeni oleks saanud mängleva kergusena välja mängida ka nii, et tüütut tegelase mõtteid avaldavat pealelugemist poleks vaja olnud kasutadagi. Pealelugemine ongi üks peamine põhjus, miks film ei jäta mõtlemisruumi, vaid teeb iga viimasegi kui sisumuutuse ja olulise hetke karakteriarengus suusõnaliselt selgeks ilma et oleks võimalustki ise mõelda, mis motiveerib olulistel hetketel tegelasi. Hetked, mil pealelugemine lakkab, annavad mõista, kuivõrd lihtsalt saab vastu võetuid otsuseid selgitada lihtsalt pildikeele abil. Sellest oligi filmis puudu. Oli ainult illustratiivne pilt, aga mitte väljenduslik. Kui see ainuke suurem miinus välja arvata tuleks Flipped ära vaadata igaühel, sest kunagi ei tea, mida võib üks film lapsepõlvest vaatajale meenutada. Minule meenusid ajad, mille olin ammu unustanud. Ajad, mida tol hetkel ei osanud hinnata, kuid alles palju hiljem mõistsin kuivõrd olulised need need mulle siiski olid. Flipped paneb mõtlema, kuid mitte tegelaste, sisu ega ka sõnumi sunnil, vaid üksikute lausete, väikeste detailide ja mõne kaugele vaatava pilgu tõttu. 7/10
Kes ei teaks coming of age, rännaku, lapseliku süütuse kaotamise ja üksteise tundma õppimise filmi Stand by Me? Öeldakse, et sa ei tunne kaaslast enne kui oled temaga koos rännanud, läbi elanud raskeid olusid ja sattunud isegi surmaohtu. Just seepärast on Stand by Me oluline, kuna käsitleb teemat, millega saab seostada end peaaegu et iga vaataja. Rob Reinerilt ilmus eelmisel aastal Stand by Me`le üsna sarnase teemaga samuti raamatul põhinev noorusaja rõõmudest pajatav Flipped. Tegu on filmiga, millesarnast nüüdisajal väga tihti ei kohta. Seetõttu on rõõm näha, et ka nüüd, kus tehniline tase on viinud filmid juba teab mis kõrgustesse, ilmub nii mõnigi film, mis oma 50 - 60ndate stiilis välimusega on justkui meenutus nüüdisaja lastele, et ka siis osati teha filme ja polnud vaja kõrgtehnoloogiat, et manada ekraanile näitlejad ja vajalik kogus draamat. Flipped ei ole aga lugu üksteise tundma õppimisest, vaid kaevub noorusaja näiliselt lihtsatesse probleemidesse, aga see, kes neid probleeme läbi elab, ei oska nendega toime tulla ja nii võivadki esialgu lihtsad probleemid muutuda ajapikku lausa perekondade vaheliste konfliktide tekitajateks.
Filmi peategelasteks on noorukesed Bryce ja Julie, kelle rolle valiti täitma sümpaatsed lapsnäitlejad Callan McAuliffe ja Madeline Carroll. Sisu hargneb lahti armsas äärelinnas, kuhu on äsja kolinud seal teise klassi astuv Bryce, kellega sobitab juhuse tahtel tutvust vastasmajas elav uudishimulik ja põikpäine Julle. See on armastus esimesest silmapilgust, aga probleemiks on see, et armastus on ainult ühepoolne, Julie poolne. Nii algab Bryce`i jaoks tõeline kannatuste rada. Igal võimalikul hetkel otsib temaga seltsi Julie Baker, kuid Bryce ei suuda, ei oska ja ei tahagi samaga vastata. Proovides Juliele mõista anda, et ta käiks närvidele ka siis kui ta tema lähedust naudiks, läheb Bryce välja kooli kõige populaarsema tüdrukuga, mis lõpeb pikemas perspektiivis halvasti, sest Julie nö. saboteerib nende kahe vahelist suhet eesmärgiga hoida Bryce`i ainult enda jaoks. Aastad mööduvad. Bryce ei huvitu endiselt tüdrukust nii nagu too sooviks, kuid tehes talle mõtlematult haiget ja olles temaga pidevalt koos mõistab Bryce, et tüdruk on talle kogu aeg meeldinud. Nagu ikka saabub mõistmine alles siis kui tüdrukul on Bryce`i halbade väljaütlemiste, solvamiste ja halvast käitumisest küllalt saanud ja nüüd tuleb Bryce`il Julie südame võitmiseks vaeva näha. Pealtnäha tavaline noortefilm, kuid Reineri režii, stsenaarium ja produktsioon on kahtlemata filmi tõmbenumbriks kui võtta arvesse, kuivõrd hingetult võib noorte ja lapsevanemate isiklikest ohverdustest pajatav film välja kukkuda valedes kätes. Õnneks seda ei juhtunud ja Reiner ongi ainuõige režissöör tegemaks sellist filmi, kuid tuues võrdluseks Stand by Me on kohe selge, kumb neist on parem. Flipped toetub liialt üldtuntud tõdele ja lihtsustatud narratiivile, mis ei lase vaatajal kaasa mõelda, pigem on vaataja roll lihtsalt vaadata, kuidas sündmused hargnevad, kuid mingit isemõtlemist on filmis vähe, rääkimata veel tegelaste ja nende valikute mõistmisest. Kõik tuuakse taldrikul ette ilma et peaks ise arvama, mis võiks olla tänaseks õhtusöögiks.
Kahjuks on aga asi nii, et Stand by Me on kõike seda, mida Flipped ei ole. Kuid sarnaseid jooni siiski jagub. Näitlejate valik on küll otse kümnesse ja tegelased on vaatamata lihtsustatud narratiivile siiski üllatusi täis, mistõttu oleks täiesti ebaaus öelda, et film ei paku midagi uut. Võib-olla tõesti, aga tegelased sobituvad Reineri maailma niivõrd hästi, et tegu oleks justkui teise universumiga, kuhu võib end ära unustada ja seda Flipped ka teeb. Paneb aja seisma ja tõmbab vaataja 50ndate lõppu ja kuumade 60ndate algusesse. Alles filmi lõppedes mõistame, et midagi jäi puudu. See miski on see omapära, mida vaataja paar päeva endaga kaasas kannab, kuid Flippedis seda ei ole. Kogu lugu on kergesti unustatav, sest selles ei ole mingit iseseisvat võlu ei sõnumis, narratiivis ega ka üldises teemas. Meelde jäävad aga tegelased, Reineri stiil ja imeilus operaatoritöö, mis tabab ajastu hõngu, tegelaste ilu ja äärelinnakese võlud sellise täpsusega, et on kerge lasta end filmil kaasa haarata. Kõige eredamalt säravad aga tegleased, põhiliselt muidugi Bryce ja Julie, kuid tähelepanu pööravad ka Julie ja Bryce pere, kelle kaudu avaldub nii mõnigi oluline lugu toetav osake. Selleks on siis kas elus tehtud ohverdustega leppimine ja teiste unikaalsuse hindamine või siis lihtsad elutõed, mida õpitakse sageli hindama liiga hilja. Näitlejate valik on siis hea kui sa ei vaata enam neid kui näitlejaid, vaid kui tegelasi või siis hoopis nagu inimesi ja Flipped töötas selles suhtes maruhästi, olles ühel hetkel armas lugu noortest, aga teisel tõsine meenutus neile, kes on pidanud elus tegema ohverdusi, kas siis lapse saamisel, pereliikme hädast välja aitamisel või hoopis armastuse leidmisel.
Kohati üleliigsena tunduv pealelugemine sobib küll filmi tervikuna, kuid mõnda stseeni oleks saanud mängleva kergusena välja mängida ka nii, et tüütut tegelase mõtteid avaldavat pealelugemist poleks vaja olnud kasutadagi. Pealelugemine ongi üks peamine põhjus, miks film ei jäta mõtlemisruumi, vaid teeb iga viimasegi kui sisumuutuse ja olulise hetke karakteriarengus suusõnaliselt selgeks ilma et oleks võimalustki ise mõelda, mis motiveerib olulistel hetketel tegelasi. Hetked, mil pealelugemine lakkab, annavad mõista, kuivõrd lihtsalt saab vastu võetuid otsuseid selgitada lihtsalt pildikeele abil. Sellest oligi filmis puudu. Oli ainult illustratiivne pilt, aga mitte väljenduslik. Kui see ainuke suurem miinus välja arvata tuleks Flipped ära vaadata igaühel, sest kunagi ei tea, mida võib üks film lapsepõlvest vaatajale meenutada. Minule meenusid ajad, mille olin ammu unustanud. Ajad, mida tol hetkel ei osanud hinnata, kuid alles palju hiljem mõistsin kuivõrd olulised need need mulle siiski olid. Flipped paneb mõtlema, kuid mitte tegelaste, sisu ega ka sõnumi sunnil, vaid üksikute lausete, väikeste detailide ja mõne kaugele vaatava pilgu tõttu. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar