Armadillo on huvitav eksperiment, sest kasutab kõiki selliseid filmilikke väljendusvahendeid, mis on vaatajale tuttavad tavalisest mängufilmist, antud juhul siis sõjafilmist. Kõige parem võrdlus oleks Reamees Ryani päästmisega. Kui Spielberg taotles ülimat realistlikkust, siis Armadillo kasutab neid samu Reamehele ja paljudele teistele sõjafilmidele omaseid võtteid, kuid keset reaalseid sündmusi ja koos reaalsete inimestega. Armadillo saab jaotada kaheks – dokumentaalfilm sõjast ja mängufilm sõjast ehk siis mängufilmi moodi dokk reaalsete sündmustega. Kui Armadillot vaataks filmide seas end täiesti võõrana tundev inimene, siis ei maksaks imestada kui ta arvab, et tegu on realistliku mängufilmiga, mitte aga dokumentaalfilmiga. Armadillo pole kindlasti tavapärane dokumentaal. Kõrge produktsioonitase ja ilmselged dramaturgilised võtted tegelaste mõtete ja filmi sõnumi edasi andmisel ei lase vähemalt kogenud vaatajal kordagi arvata, et tegu võiks olla läbinisti ausa dokfilmiga, vaid pigem mängufilmilikke võtteid kasutava ja seeläbi laiale publikule peale mineva pooldokiga, kuid võttes arvesse reaalse ohu olemasolu, lööb sisse jälle uus mõte, mis ei lase arvata, tegu on ka läbinisti pooldokiga, sest inimesed ju ei näitle ja sõda pole lavastatud, Filmis on kasutatud lavastuslikke võtteid, mis mõjutavad vaatajat mitte ainult karmi reaalsuse näitamise vaid ka lavastuslike võtete kaudu.
Nagu igale filmile kohaselt tutvustatakse alguses tegelasi ja olukorda, et oleks kohe selge, kuhu film hakkab suunduma. Noorsõdurid valmistuvad Afganistani minekuks. Nad räägivad oma vanematega, kes on poegade sõjakoldesse mineku suhtes endiselt kahevahel. Siinkohal peaks ütlema, et algus on omane nii tavalistele mängufilmidele kui ka dokfilmidele, kuid selle vahega, et kõik järgnev meenutab rohkem suureeelarvelist sõjafilmi kui tõsielulist dokki. Tegelikult on tegu reaalse sõjaga, kus filmitud materjal on läbinud vastava töötluse, et ilmneks soovitud sõnum, kuid see sõnum on samuti natuke pealesunnitud, sest seda dramaturgilised võtted taotlevadki, et tegelaste mõtted ja motiivid jõaksid vaatajale paremini kohale.
Nii imelik kui see ka poleks tüürib filmi vältimatu kulminatsiooni suunas, mille tulekut on kaugelt ette näha. Esimeseks märgiks on tegijate otsus näidata sõdureid alguses ilma konfliktideta patrullides, kus nad tutvuvad relvade täristamise asemel kohalikega, pakuvad neile abi ja üritavad panna nad nendega koostööd tegema. See kõik kuulub sõja juurde. Taliban on end üles seadnud kohalike sekka, mistõttu ei taha ükski kohalik Talibanist sõduritele midagi rääkida. Pole ka ime. Nad võivad surra liitlasvägede ja Talibani metsikute lahingute vahele jäänuna või siis saavad neist Talibani ohvrid. Taliban levitab hirmu kohalike seas, et hoitada neid, kes kavatsevad aidata liitlasvägedel neid tabada. Kui esimesed aeglased missioonid on läbi, istutakse kaameraga sõdurite sekka ja kuulatakse nende omavahelist juttu või siis pannakse mõni sõdur lihtsalt parema mõju saamiseks kaamera ette oma südant puistama. Nii tuleb välja see, miks noored üldse Afganistani tulid – meeskonnavaim ja seiklus. Treeninglaagris kogetu tahtis end tõestada ja tõestaski. Noortest on saanud tõelised sõdurid, kes suudavad ka kõige pingsamas ja segasemas olukorras selgelt mõelda ja teha õigeid valikuid. Kui aga hakkavad lendama esimesed kuulid muutuvad järsku noored trigger-happy sõdurid tera peal seisvateks elu ja surma eest võitlevateks masinateks ja see on täiesti loomulik. Ühel hetkel kõnnivad sõdurid grupiga keset põldu, teisel aga on kõik pikali ja otsivad varju, sest näota vaenlane paneb oma nime maksma ning annab uutele sõduritele vastava tervituse. Nendel eluohtlikel hetketel peab tunnistama filmitegijate julgust ja pealehakkamist käia niiviisi koos patrullidel, kus juhuslik kuul võib nende elu niisama lihtsalt lõpetada.
Pärast esimesi lahinguid ei näe me enam kohalikke, kaadrisse püütakse nüüd ainult sõdureid, nende omavahelisi vestlusi, kuidas keegi äsja läbi elatud lahingu ajal reageeris elik siis uhkustatakse oskuste ja võimetega. Niii püütakse meelest pühkida teadmine, et üks või isegi mitu sõdurit oleks võinud väga lihtsalt surma saada. Kui ei käida patrullidel mängitakse sõjamänge või vahitakse kambaga pornot. Sõjamängude mängimine sõjakoldes olemise ajal on üsna huvitav, sest annaks justkui edasi mõtet, et sõduripoiss sooviks tegelikult olla igal võimalikul hetkel lahinguväljal end tõestamas. Lõpuks saabub aga kauaoodatud viimane ja kõige olulisem lahing tundmatu näotu vastasega, Talibaniga. Lahingu käigus tõestavad sõdurid end teiste ja enda silmis. Lahing on täis segadust. Ei teata, kus asub teine rühm, mistõttu ei juleta rünnata, kuni viimaks otsustakse eesolevasse kraavi visata paar granaati ja lahing on läbi. Lõpuks näeb vaataja ja näevad ka sõdurid, kellega nad võitlevad. Nad ei tea kui palju vastaseid on või kus nad pesitsevad. Nad teavad ainult seda, et vahetevahel õnnestub neil mõni maha lasta. Film alustab viimast vaatust kohe pärast kõige pikemalt näidatud lahingut. Ennast tõestanud sõdurid saavad medalid rindu ning neid kiidavad kaassõdurid, kuid koju jõudes on nad üksi. Nad ei sobitu enam pere ja sõprade keskele. Nende mõtted on endiselt Afganistanis ja sealsete kamraadide keskel, kes on valmis üksteise nimel surema.
Enamus Armadillo rühmast tahavad hiljem lahingusse naasta, kuid on ka neid, kes on vigastuste või läbielatu tõttu naasmise suhtes kahevahel. Imelik on see, et filmis ei mainitud isegi mitte poole sõnaga palju sõdurid üldse teenivad selliste missioonide eest. Seiklusjanu ja meeskonnavaim võivad olla küll peamised põhjused taas sõjakoldesse minekuks, aga kohe kindlasti mitte ainukesed. Kuskil seal peitub veel soov kaitsa oma maad ja kindasti on muude põhjuste kõrval veel olulisel kohal makstava rahahulga suurus, mis kindustaks nii mõnegi sõduri jaoks hetke sissetuleku või pikemas perspektiivis isegi tuleviku. Kummaline, et filmitegijad seda ei maininud. Samuti ei mainitud soovi kaitsa oma riiki. Peale jäi siiski juba ennist mainitud soov olla nendega, kelle kõrval oled verd valanud, mistõttu mõistavad ainult nemad üksteise hingeelu.Armadillo on mõjusalt kriitiline ja sellele rõhutamisel aitab kaasa mängufilmilike võtete kasutamine. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar