neljapäev, 16. september 2010

An Education

On haridus ja on haritus, on koolis õpitud põhialused ja on eluharidus, mida ei omandata muud moodi kui elus vigu tehes, sest mis muud siis elu ongi kui mitte pidev valede valikute jada? Pole olemas ühtegi nii täiuslikku kodanikku, kes ei kahetseks mitte ainumastki hetke oma elus. Alati on midagi, mis kripeldab ja meenutab, et olen siin ja sa ei saa minust lahti. Aga vigu tehes õpitaksegi nagu lapsedki, kes lõhuvad midagi ja saavad vanemate käest pragada, kuid siis ei julge laps enam näiteks habrast vaasi puutuda, sest teab, et tagajärjed oleksid kurvad. Elades läbi ühe vale valiku, ei pruugita enam kordagi sama viga teha. See ongi elukool või siis An Educationi põhimõte, mida on niivõrd tugevalt rõhutatud, et vaataja tunneb end õpetusliku loo vangistuses ja filmi lõppedes kaob samuti ka lämmatav õpetuslik puisus, mida korrutatakse täpselt nii kaua, kuni lõhub igasuguse kannatuse piiri. Filmi komistuskivi ei ole mitte tehniline külg ega muud filmi väljendusvahendite hulka kuuluvad aspektid nagu loo jutustamine ja struktuur, vaid hoopis jäik hoiak, mis sunnib peale niigi ilmselget õpetust elust enesest. An Education algab paljulubavalt, näidates sissejuhatuseks 1960ndate eluolu, rütmi ja stiili ning seda kõike ajale ja kohale vastava muusika saatel. Tolleaegseid inimtüüpe ja käitumismalle on kujutatud huvitavalt, kuid siis kaldub loo ülesehitus üha enam tuntud kaanonitesse, mis lõhub sissejuhatusega üles ehitatud ilusa ja kenade pitsidega mulli. Tulles tagasi peateema juurde, võib südamerahuga öelda, et elu iseenesest polegi nii väga erinev, sest kui lapse jaoks on vaasi purunemine kohutav sündmus, siis samu tundeid valdab näiteks 16-aastast tarka, kuid naiivset Jennyt kui on avastanud, et üks vale valik rikkus võib-olla kogu tema tuleviku ning ta ei saa sinna midagi parata. Miks me kukume? Et uuesti püsti tõusta. See on põhjus, miks üldse miski siin maailmas funktsioneerib. Iga vale valikuga kaasenud tagajärg on ületatav, aga selleks on vaja lihtsalt jõudu, et end kokku võtta ja julgelt edasi sammuda. Täpselt seda briti ajakirjaniku Lynn Barberi memuaaridel põhinev film taotlebki ja kahjuks mitte midagi enamat. Siiski peab ütlema, et tegu on hea ajastufilmiga ja žanrile truu coming of age looga, mille algupärane võlu jääb õpetuste üle kordamise varju, kuid on siiski eeskujulk periooditükk.Filmi pealkiri õigustab end täielikult, sest tõesti on tegemist haridusega kui õpid tehtud vigadest, mõistad neid ja saad aru, et mida ei tasuks elus teha ja keda ei tasuks usaldada. Kui elus vigu ei tee või siis kui ei adu endale, et oled midagi valesti teinud, siis on hea lihtne elada, sest ei teki kahtlusi, kas elan nüüd õigesti või mitte. Aga mõistes, et midagi on valesti, saab kahju alati hea tahte juures parandada nii, et ei tekiks suuremat traagikat ega püsivat vana haava kusagil hingesopis, mis hakkaks kunagi hiljem valuliselt välja immmitsema. 1960ndad olid vinged ajad - Elvis Presley, disko ja glamuur, mis kaasnes erinevate riikide kultuurilise õitsenguga nagu Prantsusmaal, kuhu Jenny ihkas kord kõigest väest minna. Inglismaal oli aga üsna vaikne, range ja kindlapiiriline, aga see oli ainult pealispinnal, sest tegelikult elu kees nagu igal pool mujalgi. Jenny esindab 16-aastase noorukina stereotüüpi, kes on määratud kooli lõpetama, ülikooli minema, tööd saama ja abielluma, et temast saaks korralik pereema ja mitme lapse kasvataja. See kõik käis tasapisi Jennyle vastukarva, aga kui tema ellu sattus juhuse tahtel täiesti uut tüüpi karakter, kuigi jällegi stereotüüp, siis vallanduski Jennys aastaid kogunenud igatsus millegi enama järgi nagu inimeste poolt üles kasvatatud hundi puhul. Hunt teab, et ta kuulub kuhugi mujale. See, kus ta elab ei ole tema kodu, kuigi ta on seal üles kasvanud. Ühel hetkel aga eksib hundi peremehe aeda metsik liigikaaslane ja toob endaga kaasa salapärase tunde, et nüüd on aeg lahkuda ja nii kodustatud hunt teebki, sest lõppude lõpuks valitseb temas instinkt mitte aga peremehe õpetused. Jõudes metsa teiste juurde, avastab hunt, et ta ei suuda elada nii nagu teised ja seepärast tunneb end põlatuna ja reedetuna. Hunt lahkub ja läheb tagasi peremehe juurde, kes on ta hoole ja armastusega kutsikast saati üles kasvatanud.Elukool ei lõppe aga iial. Võid olla 16 või 90 aastat vana, aga elu ei lakka üllatamast. Jenny ontlikud vanemad taasavastavad oma nooruse ja langevad samuti võõra võlude kütkeisse, sest nemad olid samuti kunagi noored ja lõbutsesid, kuid nüüd peavad nad olema korralikud vanemad, kes on oma lastele eeskujuks ja juhatavad nad helgema tuleviku poole. Kui see ebaõnnestub, siis on nemad lapsevanematena ebaõnnestunud - taaskord kerkib esile ilmselge, kuid siiski pidevalt üle korrutatav elutõde. Pealtnäha justkui õpetlik lugu nooretele on sisimas vajalik meile kõigile. An Education töötab korraga mitmel tasandil, olles õpetlik draama, mille põhisõnum on enda pidev harimine ükskõik millisel eluteel ja samas on 60ndaid hästi kujutav perioodifilm koos tolleaegse muusika, glamuuri, inimtüüpide ja suhtumistega. Režissöör Lone Scherfig paistab täpselt teadvat, kuidas tolleaegne elu välja nägi ja kuidas seda kõige paremini ekraanile tuua. Võttepaikade ja näitlejate valiku järgi on ta oma tööga hakkama saanud ning kõik erinevad kostüümid toetavad veelgi enam taasloodud 60ndaid. Vaatamata filmi glamuursele poolele, kerkivad peale põhiteemat esile teistmoodi ühiskonda kirjeldavad nünsid nagu näiteks elutarga direktrissi viide juutidele ja Jenny klassiõpetaja kokkukuivanud väline kest, kuid tegelikult säras ta kui roosiõis. Inimestega suheldes ei tohi välja näidata valesti mõistetavaid iseloomuomadusi, kuid üksi kodus olles või kindla seltskonnaga aega veetes võib olla see, kes tegelikult oled. Filmi võlu seisneb ladusalt jutustatud loos, mis pole küll teab mis keeruliselt konstrueeritud ega üllata sisukäänakutega, kuid tegelased on motiveeritud ja usutavad ning seda kõike eelkõige tänu vaimustavale näitlejaansamblile eesotsas nooruke Carey Mulligan ja Peter Sarsgaard. Perioodifilmina usutav, näitlejate töö poolest kena, kuid sõnumi poolest kulunud ja tüütav, aga mitte halb ja mittesoovitatav. 6/10

reede, 10. september 2010

The Chaser

Meisterlikult thrilleritesse moraali ja eetika küsimusi segav Joon-ho Bongi Memories of Murder ja Hong-jin Na The Chaser on loo poolest üsna sarnase ülesehitusega, kuid etteulatuvalt võib öelda, et Bongi nüansirohkes krimidraamas käib sisu mitmekihilisus ja huvitav karakteriarendus käsikäes samal ajal kui The Chaser jääb tegelastelt ühemõtteliseks ja sisult tuntud teed tallavaks. Üheks sarnaseks faktoriks võiks nimetada tagaaetava mõrvari identiteedi saladuskatte all hoidmine ja nii viimase hetkeni, kuni kaob täielikult lootus, et vaatajale seletatakse lahti, kes on saladuslik mõrvar, aga alles siis mõistetakse, et müstika hoiabki lool kaant peal, et midagi välja ei valguks ja säiluks mõte sarimõrvarist mitte kui raske elusaatusega ühiskonna hammasrataste vahele jäänud ohvrist. The Chaser alustab sisu lahti harutamisega loogiliselt ja järjepidevalt, näidates kõigepealt kõiki asjaosalisi ja siis paiskab nad tegevustikku, milleks on siis kas prostituudi röövimine, sarimõrvari esmakordne tutvustamine või salajast äri ajava sutenööri painavate probleemide lahkamine. Kõik probleemid sulanduvad üheks ja kolm põhilist tegelast elik sutenöör, mõrvar ja ohver võitlevad vastavalt karakteriarendusele oma elu eest, südametunnistuse pärast või haiglaste tungide sunnil, mis on alguse saanud kaugelt minevikust, kuid kõikide rõõmuks ei hakata lahkama mõrvari psühholoogiat ega rasket minevikku, vaid jälitamise käigus avalduvad mõned üksikud, peaaegu ebaolulised asjaolud, mis natukenegi ilmestavad mõrvari kinnisideed ja tema loomust, aga filmi lõppedes on selge, et ainuke asi, mis oleks olnud võib olla mõne teise režissööri nägemuses üleliigne, ongi sarimõrvari motiivide ja olemuse lahti seletamine. Sarimõrvarit nagu ikka kõike müstilist peab samuti ümbritsema salapära ja hirm tundmatu ees, sest lõppude lõpuks kardetakse kõige enam tundmatut, aga mitte hästi lahti seletatud tegelast ja sellega õnnestub The Chaser hästi, mõjudes pingelise ja kohati isegi hirmutavana, aga ainult siiski groteski suhtes.Erinevalt Memories of Murderist tallab The Chaser suures osas tuntud radadel, üllatades üksnes huvitava karakteriarengu ja vanas tuntud kassi-hiire mängu pingestamisega. Lõuna - Korea filmidele omaselt lisandub triole pidevalt uusi erinevate kiiksudega tegelasi, kes nagu ikka muudavad tavapärase natuke erilisemaks, sest uurimisega tegelevate politseinike ja sutenööri, omavahelised jagelemised on kõike muud kui kainet mõistust vajav uurmistöö, et leida kusagil lähedalasuvas provintsis mõrvari majas hingitsev naine. Järjekordse sarimõrvari ja endise politseiniku konflikti käsitlev lugu ei paku just palju üllatusi, kuid tegelased ja nende rollid filmi kontekstis on usutavad ja motiveeritud, mistõttu on empaatia ohvri ja süüdlast otsiva suteka vastu garanteeritud. Mõnes mõttes tekitab klassikaline lähenemine sarimõrvarile filmile rohkem kahju kui kasu, sest peale paari otsustavat stseeni on selge, et varsti hakkab peaosaline muutuma meeleheitlikult naist taga otsivaks hagijaks, kuid lõpp saabub endiselt pauguga. Kui ootad klassikalise loo puhul ka samasugust lõppu, siis pead kahetsema, sest The Chaser ei püüagi olla tavapärane karm ja kole, kuid sisimas ilus lugu arusaamisest ja eneseületamisest, kus iga osapool ehk siis sutekas ja ohver saavad taas kokku. Ta on seda ka, aga ainult sel juhul kui välja jätta kokku saamine ja lunastus naise mõrvari haardest päästmise näol. Osaliselt nagu tradisiooniline lugu Lõuna - Koreast, aga samas ka ebatraditsiooniline, kuid selle kohta võib nüüdisajal öelda juba, et see, mis on ebatraditsiooniline on muutumas tavapäraseks ja filmitegijad peavad pidevalt millegi parema ja uuemaga lagedale tulema nagu näiteks Memories of Murder, mis haaras kaasa igal võimalikul moel ja nagu ilmselt Bongi meistritööd näinud ja nautinud teavad, siis lõpp kuulub selle juures kindlasti parimate finaalide kullavaramusse, sest mitte miski pole MoM kindel ja see ütleb nii mõndagi võrreldes The Chaseriga, sest debüütfilmis on vähe ebakindlat tunnet, et ei oska aimata, mis peitub järgmise käänaku taga.Etteaimatavus on suhteline mõiste, sest mitte kõik vaatajad ei oma samasuguseid kogemusi ja ei peagi. Nii ongi filmielamus huvitavam ja nähtud teemade üle on seetõttu põnevam arutada, sest vahetada saab erinevaid muljeid teistest vaatevinklitest. Peategelast kehastanud Yun-seok Kim`i osatäitmine sarnanes mingil määral Kang-ho Songi sooritusega Memories of Murderis, kuid see võrdlusmoment ei kahanda Kim`i mõjusat näitlejatööd, mis liikus sujuvalt ja paljude ootamatustega ülbest sutekast iga keharakuga naist taga otsivaks inimeseks. Kui nüüd mõelda, siis kõige leidlikumad stseenid seostuvadki Kimi osatäitmisega, sest tema tegelaskuju loogika töötas õlitatult ja pääses pidevalt esile, mistõttu saabusidki suurimad üllatused siis kui pandi uurimiseks vajalikke kilde kokku ja asuti nende alusel tööle, et leida kusagil vannitoas piinlev naine. Visuaalne stiil, lavastajatöö, kaadrite valik, montaaž ja üleminekud on üsna harjumuspärased, aga mitte oskamatud ega võhiklikud, vaid nii professionaalsed ja oskuslikud, et haarata tähelepanu ja tõmmata kaasa pingelisele jalutuskäigule Korea provintsi agulitänavatele. 7/10

teisipäev, 7. september 2010

The Last Airbender

Avatar: The Last Airbender on paari aasta tagune meisterlik kolm hooaega kestnud seriaal, mille keskmes on ääretult põnevad tegelased ning taustaks hästi välja kujundatud segamaailm Aasia kultuurist. Sari lõppes pauguga, jõudes seejuures järele ka kõige eepilisemale suurfilmile. Ainuke põhjus, miks Avatar mulle ja arvan, et veel paljudele teistele nii südamelähedane on, peitub soravas ja huvitavalt arenevas ülesehituses ning tohutult sümpaatsetes tegelastes, kes arenevad koos vaatajaga ning lõpule jõudes ei tunne algseid tegelasi enam äragi ja sama on vaatajaga, kelle jaoks oli alguses kõik nii võõras, kuid finaalis tunneb end nagu kodus. Kodus sõprade seltsis, kellega on mõnus aega veeta. Avatar võlus vaatajaid leidlikult välja arendatud maailmaga, vaatemängulise vee, maa, õhu ja tule taltsutamisega ja fantastiliste tegelastega, kuid kõike seda, mida oli sari, film ei ole. M. Night Shyamalan on vaataja tunnetega hästi manipuleerida oskav režissöör, kelle stsenaariumid särtsuvad pingest ja jahmatavad pööretega. Hiljaaegu on tekkinud tendents kõiki tema varasemaid töid maha teha. Põhjuseks on arvamus, et India päritolu lavastaja võimed on hakanud thrillerite puhul raugema ning paljuräägitud The Happening on mahategemise verstapostiks. Enne The Last Airbenderit peeti tema halvimaks filmiks just viimati mainitut, kuid nüüd, kus lasti välja sarja olemusest mööda põrutav fantaasiafilm, räägitakse, et Lady in the Water, The Village, Signs ja isegi Unbreakable olid vaimuvaesed nii pingelt kui ka fantaasialt.Mina ei suudaks nii kaugele minna, sest iga eelmainitud film on omapärane ja Shymalanile omane üllitis. Sageli kiputakse ütlema, et üks film ei defineeri tervet karjääri, kuid selle asemel pillutakse kriitikanooli teistegi pihta ja seda kõike hingetu Avatari pärast. The Happening ei täitnud kaugeltki kõiki lootusi, aga kas pidigi? Lootused ja ootused võivad rikkuda iga oodatava kinoelamuse nii radikaalselt, et tekib vankumatu arvamus, et mind on petetud ja varasemalt sümpaatne lavastaja ei ole enam see, kes ta enne oli. Paistab, et Shymalan ise on Avatariga rahul, aga mida rohkemat seejuures siis nõuda? Kahjuks on sarjade ja raamatute adapteerimisel palju komistuskive ja üks neist on tohutu fänniarmee, kellele ei pruugi nende kalli seriaali taasloodud varjant meeldida isegi kui tõesti on film visuaalselt kaunis. See, mis muutis sarja ainestiku rikkaks ja karakterid huvitavaks, on filmist jäljetult kadunud. Alles on jäänud tuttavad kohad, nimed, tegelased ja visuaalselt sarja loomust toetav tehniline külg, mis on tõesti märkimist väärt, sest vee, maa, õhu ja tule taltsutamist saab nautida täiel rinnal nii lavastuse kui ka täpse kadreeringu mõistes. Ennist mainitud probleemid on aga ülevoolavalt häirivad ja publik, kes pole sarjaga kursis, võib sattuda kergesti segadusse ning nii jääb sarjale must märk külge. Usun, et paljud tutvuvad sarjaga alles filmi kaudu, kuid pean ikka ja jälle üle kordama, et esmatutvus meenutab ebameeldivat lastefilmi, kus tähtsamad on kaunid visuaalid ja lugu ning tegelased peavadki tühjad olema, sest lapsed hoolivad ainult värvikirevusest, aga seriaal oli ja on tõsise temaatikaga ja mõtlemapaneva ainestikuga fenomen igale maitsele ja kohe mitte ainult kõige pisematele, kuigi film jätab küll sellise mulje. Loodan siiralt, et vaatamata filmi ebaõnnestumisele, uurivad huvilised sarja kohta ja saavad osa tõelisest Avatar: The Last Airbenderist.Millega siis Shymalan alt läks? Peaaegu et kõigega, sest ühenduspunktid sarjaga hõlmavad ainult uhkelt loodud Maa, Vee, Tule kuningriiki ja Õhu templit. Tänapäevased visuaalsed väljendusvahendid lasevad nelja elemendi taltsutamist näidata võimalikult ehtsalt ja fantaasiarikkalt, kuid sedagi on võrreldes seeriaga oluliselt vähendatud. Eriliselt jäi meelde uskumatuna kõlav sisumuutus. Filmi ja seriaali spoilerihoiatus!! Miskipärast muudeti ära vast üks kõige olulisemaid ja põhilisemaid sisuliine kogu seriaali vältel. Shymalan otsustas arvatavasti rahalistel kaalutlustel võtta tule taltsutajatelt ära võime genereerida tuld ja see asendati vaimuvaese ideega, et tuletaltsutajad tekitavad tuld olemasolevast allikast ja nii ongi kogu filmis ja võib olla samuti tulevases triloogias. Eirates ühte olulist nüanssi, teiseneb otsekohe sarjale lõpu teinud eepiline võitlus hea ja kurja vahel väiksemaks ja ebaolulisemaks. Raha paneb rattad käima ja ilmselt arvestati tule rohkusega ja raha kuluga ning seetõttu asendati hea idee jaburdusega. Spoileri lõpp.
Siinkohal on minu arvamus mõjutatud, kuid nende jaoks, kes pole sarjaga kursis, pole tegemist kõige problemaatilisema tõigaga. Peaaegu iga filmi mootoriteks on tegelased ja nendevaheline keemia, usutavad ja kaasahaaravad motiivid ja sisu, mis ühteaegu haarab oma maailma ja millele on põnev jäägitult kaasa elada. Avatari filmiversiooni puhul ei saa neist olulistest elementidest rääkidagi, sest mitmekihiline teemaarendus on asendatud kiiresti läbitava, lünklikku ja seosetu kiirustamisega, mis ei lase siduda end tegelastega, mistõttu jääb neist mulje kui hingetutest kehadest, mis täidavad ainult oma funktsiooni. Lugu äratab esialgu huvi, sest kohe selgitatakse taltsutajate maailmas valitsevat hirearhiat ning tutvustatakse meie peategelasi, kuid lool endal ei lastagi areneda. Kõike toimuvat korrutatakse häiriva pealelugemisega pidevalt üle. Seda, mida peaks tegema vaataja ehk mõtlema kaasa, ei lastagi tal teha, sest iga kord kui jõutakse kolmekesi ühest kultuuriliselt rikkast paigast teise alustab üks kolmikust loengut teemal "Kes, kuidas ja miks". Kui vaatajal ei lasta natukenegi kaasa mõelda, siis kaob huvi ja hakkab igav. Tunnistan ausalt, et magama jäämise oht oli minu puhul väga suur ja mul on sellepärast häbi, sest ma väga tahtsin, et film mulle meeldiks, aga pärast esimest poolt tundi oli selge, et Shymalan peaks jääma üleloomulike thrillerite juurde nagu tema produtseeritud ja kirjutatud Devil, mis saabub kinodesse järgmisel nädalal. Temaatika on isenesest huvitav ja laia kultuurilise põhjaga, mistõttu on paljud detailid tuttavad ja jätavad meeldivalt eksootilise maigu. Sari loodi ameeriklaste poolt, kes kujutasid võimalikult lähedalt Aasiale omaseid traditsioone ja inimtüüpe, kuid filmis on need asendatud lääne stereotüüpidega. Loetledes vigu ja ebamääraseid detaile sisu ülesehituses, ei ole ma poole sõnagagi sisu ennast maininud. Avatari maailm koosneb õhu, vee, maa ja tule rassist. Igaühel oma riik ja kombed.Maailmas hoiab nelja elemendi vahel tasakaalu Avatar, kes suudab ohjata nelja elementi korraga ja on seetõttu kõrgeima võimu esindajaks, kuid ei kasuta oma võimeid kunagi kurjasti ära, vaid üksnes kaalukausi tasakaalus hoidmiseks. Avatar on universaalne kogum, mis sünnib pärast surma uuesti ja kogu aeg erinevates rassides, kuid ajal, mil Tulerahvas alustas ülejäänud taltsutajate vastu sõda, Avatar kadus ja tekkis saja aastane sõda, mis hävitas imeilusad kuningriigid ja juuris välja igale rahvale omase elemendi taltsutamise. Ainult mõni üksik rass suutis vastu panna ja säilitada oma kultuuri. 100 aastat pärast Avatari kadumist leiavad ta juhuslikult southern water tribe`ist (tunnen end inglise keel kasutades palju mugavamalt. Lõuna vee hõim kõlab tobedalt) pärit Sokka ja Katara, kes juhatavad ta oma hõimu juurde, kuid Avatari ärkamisega tõuseb tagajalgadele Fire Nation eesotsas pagendatatud prints Zukoga, kes teeks ükskõik mida, et taastada kaotatud au nii oma isa kui ka kogu Fire Nationi silmis ja tema missiooniks ongi Avatari tabamine. Sokka, Katara ja Avatar Aang asuvad rännakule, mille käigus peab Avatar õppima selgeks vee, maa ja tule taltsutamise, et vastu astuda oma saatusele, mis peaks kulimineeruma Fire Lord Ozai alistamisega ja Fire Nationi võimujanu kustutamisega. Teekonna jooksul ületavad ennast kõik asjaosalised ja erinevate keerdkäikude kaudu saab selgeks saab igaühe saatus sõja poolt rebestatud maailmas. Sisututvustus sobib tegelikult ainult seriaali jaoks, sest filmis pole peale mõne üksiku seiga eneseületamisest ja võimete tõestamisest juttugi. Kummaline on asjaolu, et näitlejad sobisid rollidesse justkui valatult välja arvatud Dev Patel Zuko`na, aga probleem on näitlemisoskuses, dialoogides, ebaühtlases ja hingetus stsenaariumis. Shymalan kas ei osanud lastega ümber käija või tõesti suutnud ükski lapsnäitleja kehastada talle määratud osa nii nagu seda temalt oodati. Filmis leidub hulganisti lausa piinlikke stseene, kus tegelased räägivad omavahel nii võltsilt nagu mõnes ETV laupäevahommikuses lastefilmis. Tegelaste näod, miimika ja plastika tõid küll välja loomupärase oskuse taltsutada elemente ja teha koreograafiliselt kalkuleeritud liigutusi, aga emotsioonid olid külmad ja dialoogid närused, lausa vastuvõetamatult halvad.Peale suure kriitikapilve peaks välja tooma ka helgemaid külgi, milleks on kindlasti kaameratöö, visuaalefektid, võttepaigad, kostüümid, Hans Zimmeri filmist parem muusika ja mõningate mööndustega sageli üleliigne 3D. Kaamera liikumine ehmatas amatöörlikku varjundi pärast, kuid siis üllatas leidlikult filmitud võitlusstseenide puhul. Kaadrid olid sageli kas liiga pikad või liiga lühikesed - montaažikääre oleks võinud oluliselt rohkem kasutada, sest veider on jälgida emotsioonitut tegelast, keda peaks valdama hirm ja adrenaliin, vaatamas ühes kaadri nurgast teise. Kohmetu lavastus tekitas võltsi ja teatraalse tunde. Tekkis tunne, et vaatan filmist välja lõigatud kaadreid ja seda veel Shymalani filmis. Halba pole ilma heata, kuigi head oli vähe, aga seda ikkagi oli. Water bendingut filmiti finaallahingu ajal ühe kaadriga, mis liikus vasakult paremale ja nii oli võimalik märgata iga detaili ja liigutust, mis tekkis vee mõjutamisel, külmutamisel ja ründerelvana kasutamisel. Kui Avatar Aang libises slow-motionis mööda jääd, tõusid ja langesid eesplaanil vastase pihta jääpurikad ja tagaplaanil langesid külmunud veemassid vaenlaste hordide pihta, kusjuures tagaplaanil toimuvat näidati iga kord lähemale zuumides nii, miski ei jääks kahe silma vahele. Visuaalselt on The Last Airbender hingematvalt ilus, kuid jätab tihtipeale elamust rikkuva kunstlikku ja odava mulje. Northern Water Tribe`le lähenevad Fire Nationi sõjalaevad, külmakõrbe hingus mereveel ja päikesekiirte tagasipeegeldus moodustasid visuaalse maiuspala ainult üheks hetkeks, kuni naasis külm ja kõle reaalsus filmi enda näol. Taltsutamine oli efektne ja peaegu realistlik, kuid enne kui jõudsin midagi üldse märgata oli sarja üks võtmesõnu läbi ja edaspidi kasutati mõõku ja kirveid või siis roomajaid. Seriaali finaalosa oli suur ja võimas, aga Shymalan muutis selle väikeseks ja väetiks, kuigi jah, naukene pinget viimastes stseenides siiski oli, aga liiga vähe, et oleks meelde jäänud. Hans Zimmeri muusika on mitu korda etem kui film ja võib olla tõesti võiks kas või ainult muusika pärastaega raisata. Kahju. Kahju sarjast. Kahju filmist. Kahju Shyamalanist ja kahju fännidest. 5/10