Avatar: The Last Airbender on paari aasta tagune meisterlik kolm hooaega kestnud seriaal, mille keskmes on ääretult põnevad tegelased ning taustaks hästi välja kujundatud segamaailm Aasia kultuurist. Sari lõppes pauguga, jõudes seejuures järele ka kõige eepilisemale suurfilmile. Ainuke põhjus, miks Avatar mulle ja arvan, et veel paljudele teistele nii südamelähedane on, peitub soravas ja huvitavalt arenevas ülesehituses ning tohutult sümpaatsetes tegelastes, kes arenevad koos vaatajaga ning lõpule jõudes ei tunne algseid tegelasi enam äragi ja sama on vaatajaga, kelle jaoks oli alguses kõik nii võõras, kuid finaalis tunneb end nagu kodus. Kodus sõprade seltsis, kellega on mõnus aega veeta. Avatar võlus vaatajaid leidlikult välja arendatud maailmaga, vaatemängulise vee, maa, õhu ja tule taltsutamisega ja fantastiliste tegelastega, kuid kõike seda, mida oli sari, film ei ole.
M. Night Shyamalan on vaataja tunnetega hästi manipuleerida oskav režissöör, kelle stsenaariumid särtsuvad pingest ja jahmatavad pööretega. Hiljaaegu on tekkinud tendents kõiki tema varasemaid töid maha teha. Põhjuseks on arvamus, et India päritolu lavastaja võimed on hakanud thrillerite puhul raugema ning paljuräägitud
The Happening on mahategemise verstapostiks. Enne
The Last Airbenderit peeti tema halvimaks filmiks just viimati mainitut, kuid nüüd, kus lasti välja sarja olemusest mööda põrutav fantaasiafilm, räägitakse, et
Lady in the Water,
The Village,
Signs ja isegi
Unbreakable olid vaimuvaesed nii pingelt kui ka fantaasialt.
Mina ei suudaks nii kaugele minna, sest iga eelmainitud film on omapärane ja Shymalanile omane üllitis. Sageli kiputakse ütlema, et üks film ei defineeri tervet karjääri, kuid selle asemel pillutakse kriitikanooli teistegi pihta ja seda kõike hingetu Avatari pärast. The Happening ei täitnud kaugeltki kõiki lootusi, aga kas pidigi? Lootused ja ootused võivad rikkuda iga oodatava kinoelamuse nii radikaalselt, et tekib vankumatu arvamus, et mind on petetud ja varasemalt sümpaatne lavastaja ei ole enam see, kes ta enne oli. Paistab, et Shymalan ise on Avatariga rahul, aga mida rohkemat seejuures siis nõuda? Kahjuks on sarjade ja raamatute adapteerimisel palju komistuskive ja üks neist on tohutu fänniarmee, kellele ei pruugi nende kalli seriaali taasloodud varjant meeldida isegi kui tõesti on film visuaalselt kaunis. See, mis muutis sarja ainestiku rikkaks ja karakterid huvitavaks, on filmist jäljetult kadunud. Alles on jäänud tuttavad kohad, nimed, tegelased ja visuaalselt sarja loomust toetav tehniline külg, mis on tõesti märkimist väärt, sest vee, maa, õhu ja tule taltsutamist saab nautida täiel rinnal nii lavastuse kui ka täpse kadreeringu mõistes. Ennist mainitud probleemid on aga ülevoolavalt häirivad ja publik, kes pole sarjaga kursis, võib sattuda kergesti segadusse ning nii jääb sarjale must märk külge. Usun, et paljud tutvuvad sarjaga alles filmi kaudu, kuid pean ikka ja jälle üle kordama, et esmatutvus meenutab ebameeldivat lastefilmi, kus tähtsamad on kaunid visuaalid ja lugu ning tegelased peavadki tühjad olema, sest lapsed hoolivad ainult värvikirevusest, aga seriaal oli ja on tõsise temaatikaga ja mõtlemapaneva ainestikuga fenomen igale maitsele ja kohe mitte ainult kõige pisematele, kuigi film jätab küll sellise mulje. Loodan siiralt, et vaatamata filmi ebaõnnestumisele, uurivad huvilised sarja kohta ja saavad osa tõelisest Avatar: The Last Airbenderist.
Millega siis Shymalan alt läks? Peaaegu et kõigega, sest ühenduspunktid sarjaga hõlmavad ainult uhkelt loodud Maa, Vee, Tule kuningriiki ja Õhu templit. Tänapäevased visuaalsed väljendusvahendid lasevad nelja elemendi taltsutamist näidata võimalikult ehtsalt ja fantaasiarikkalt, kuid sedagi on võrreldes seeriaga oluliselt vähendatud. Eriliselt jäi meelde uskumatuna kõlav sisumuutus.
Filmi ja seriaali spoilerihoiatus!! Miskipärast muudeti ära vast üks kõige olulisemaid ja põhilisemaid sisuliine kogu seriaali vältel. Shymalan otsustas arvatavasti rahalistel kaalutlustel võtta tule taltsutajatelt ära võime genereerida tuld ja see asendati vaimuvaese ideega, et tuletaltsutajad tekitavad tuld olemasolevast allikast ja nii ongi kogu filmis ja võib olla samuti tulevases triloogias. Eirates ühte olulist nüanssi, teiseneb otsekohe sarjale lõpu teinud eepiline võitlus hea ja kurja vahel väiksemaks ja ebaolulisemaks. Raha paneb rattad käima ja ilmselt arvestati tule rohkusega ja raha kuluga ning seetõttu asendati hea idee jaburdusega.
Spoileri lõpp.
Siinkohal on minu arvamus mõjutatud, kuid nende jaoks, kes pole sarjaga kursis, pole tegemist kõige problemaatilisema tõigaga. Peaaegu iga filmi mootoriteks on tegelased ja nendevaheline keemia, usutavad ja kaasahaaravad motiivid ja sisu, mis ühteaegu haarab oma maailma ja millele on põnev jäägitult kaasa elada. Avatari filmiversiooni puhul ei saa neist olulistest elementidest rääkidagi, sest mitmekihiline teemaarendus on asendatud kiiresti läbitava, lünklikku ja seosetu kiirustamisega, mis ei lase siduda end tegelastega, mistõttu jääb neist mulje kui hingetutest kehadest, mis täidavad ainult oma funktsiooni. Lugu äratab esialgu huvi, sest kohe selgitatakse taltsutajate maailmas valitsevat hirearhiat ning tutvustatakse meie peategelasi, kuid lool endal ei lastagi areneda. Kõike toimuvat korrutatakse häiriva pealelugemisega pidevalt üle. Seda, mida peaks tegema vaataja ehk mõtlema kaasa, ei lastagi tal teha, sest iga kord kui jõutakse kolmekesi ühest kultuuriliselt rikkast paigast teise alustab üks kolmikust loengut teemal "Kes, kuidas ja miks". Kui vaatajal ei lasta natukenegi kaasa mõelda, siis kaob huvi ja hakkab igav. Tunnistan ausalt, et magama jäämise oht oli minu puhul väga suur ja mul on sellepärast häbi, sest ma väga tahtsin, et film mulle meeldiks, aga pärast esimest poolt tundi oli selge, et Shymalan peaks jääma üleloomulike thrillerite juurde nagu tema produtseeritud ja kirjutatud
Devil, mis saabub kinodesse järgmisel nädalal. Temaatika on isenesest huvitav ja laia kultuurilise põhjaga, mistõttu on paljud detailid tuttavad ja jätavad meeldivalt eksootilise maigu. Sari loodi ameeriklaste poolt, kes kujutasid võimalikult lähedalt Aasiale omaseid traditsioone ja inimtüüpe, kuid filmis on need asendatud lääne stereotüüpidega. Loetledes vigu ja ebamääraseid detaile sisu ülesehituses, ei ole ma poole sõnagagi sisu ennast maininud. Avatari maailm koosneb õhu, vee, maa ja tule rassist. Igaühel oma riik ja kombed.
Maailmas hoiab nelja elemendi vahel tasakaalu Avatar, kes suudab ohjata nelja elementi korraga ja on seetõttu kõrgeima võimu esindajaks, kuid ei kasuta oma võimeid kunagi kurjasti ära, vaid üksnes kaalukausi tasakaalus hoidmiseks. Avatar on universaalne kogum, mis sünnib pärast surma uuesti ja kogu aeg erinevates rassides, kuid ajal, mil Tulerahvas alustas ülejäänud taltsutajate vastu sõda, Avatar kadus ja tekkis saja aastane sõda, mis hävitas imeilusad kuningriigid ja juuris välja igale rahvale omase elemendi taltsutamise. Ainult mõni üksik rass suutis vastu panna ja säilitada oma kultuuri. 100 aastat pärast Avatari kadumist leiavad ta juhuslikult southern water tribe`ist
(tunnen end inglise keel kasutades palju mugavamalt. Lõuna vee hõim kõlab tobedalt) pärit Sokka ja Katara, kes juhatavad ta oma hõimu juurde, kuid Avatari ärkamisega tõuseb tagajalgadele Fire Nation eesotsas pagendatatud prints Zukoga, kes teeks ükskõik mida, et taastada kaotatud au nii oma isa kui ka kogu Fire Nationi silmis ja tema missiooniks ongi Avatari tabamine. Sokka, Katara ja Avatar Aang asuvad rännakule, mille käigus peab Avatar õppima selgeks vee, maa ja tule taltsutamise, et vastu astuda oma saatusele, mis peaks kulimineeruma Fire Lord Ozai alistamisega ja Fire Nationi võimujanu kustutamisega. Teekonna jooksul ületavad ennast kõik asjaosalised ja erinevate keerdkäikude kaudu saab selgeks saab igaühe saatus sõja poolt rebestatud maailmas. Sisututvustus sobib tegelikult ainult seriaali jaoks, sest filmis pole peale mõne üksiku seiga eneseületamisest ja võimete tõestamisest juttugi. Kummaline on asjaolu, et näitlejad sobisid rollidesse justkui valatult välja arvatud Dev Patel Zuko`na, aga probleem on näitlemisoskuses, dialoogides, ebaühtlases ja hingetus stsenaariumis. Shymalan kas ei osanud lastega ümber käija või tõesti suutnud ükski lapsnäitleja kehastada talle määratud osa nii nagu seda temalt oodati. Filmis leidub hulganisti lausa piinlikke stseene, kus tegelased räägivad omavahel nii võltsilt nagu mõnes ETV laupäevahommikuses lastefilmis. Tegelaste näod, miimika ja plastika tõid küll välja loomupärase oskuse taltsutada elemente ja teha koreograafiliselt kalkuleeritud liigutusi, aga emotsioonid olid külmad ja dialoogid närused, lausa vastuvõetamatult halvad.
Peale suure kriitikapilve peaks välja tooma ka helgemaid külgi, milleks on kindlasti kaameratöö, visuaalefektid, võttepaigad, kostüümid, Hans Zimmeri filmist parem muusika ja mõningate mööndustega sageli üleliigne 3D. Kaamera liikumine ehmatas amatöörlikku varjundi pärast, kuid siis üllatas leidlikult filmitud võitlusstseenide puhul. Kaadrid olid sageli kas liiga pikad või liiga lühikesed - montaažikääre oleks võinud oluliselt rohkem kasutada, sest veider on jälgida emotsioonitut tegelast, keda peaks valdama hirm ja adrenaliin, vaatamas ühes kaadri nurgast teise. Kohmetu lavastus tekitas võltsi ja teatraalse tunde. Tekkis tunne, et vaatan filmist välja lõigatud kaadreid ja seda veel Shymalani filmis. Halba pole ilma heata, kuigi head oli vähe, aga seda ikkagi oli. Water bendingut filmiti finaallahingu ajal ühe kaadriga, mis liikus vasakult paremale ja nii oli võimalik märgata iga detaili ja liigutust, mis tekkis vee mõjutamisel, külmutamisel ja ründerelvana kasutamisel. Kui Avatar Aang libises slow-motionis mööda jääd, tõusid ja langesid eesplaanil vastase pihta jääpurikad ja tagaplaanil langesid külmunud veemassid vaenlaste hordide pihta, kusjuures tagaplaanil toimuvat näidati iga kord lähemale zuumides nii, miski ei jääks kahe silma vahele. Visuaalselt on The Last Airbender hingematvalt ilus, kuid jätab tihtipeale elamust rikkuva kunstlikku ja odava mulje. Northern Water Tribe`le lähenevad Fire Nationi sõjalaevad, külmakõrbe hingus mereveel ja päikesekiirte tagasipeegeldus moodustasid visuaalse maiuspala ainult üheks hetkeks, kuni naasis külm ja kõle reaalsus filmi enda näol. Taltsutamine oli efektne ja peaegu realistlik, kuid enne kui jõudsin midagi üldse märgata oli sarja üks võtmesõnu läbi ja edaspidi kasutati mõõku ja kirveid või siis roomajaid. Seriaali finaalosa oli suur ja võimas, aga Shymalan muutis selle väikeseks ja väetiks, kuigi jah, naukene pinget viimastes stseenides siiski oli, aga liiga vähe, et oleks meelde jäänud. Hans Zimmeri
muusika on mitu korda etem kui film ja võib olla tõesti võiks kas või ainult muusika pärastaega raisata. Kahju. Kahju sarjast. Kahju filmist. Kahju Shyamalanist ja kahju fännidest. 5/10
Avatar: The Last Airbender on paari aasta tagune meisterlik kolm hooaega kestnud seriaal, mille keskmes on ääretult põnevad tegelased ning taustaks hästi välja kujundatud segamaailm Aasia kultuurist. Sari lõppes pauguga, jõudes seejuures järele ka kõige eepilisemale suurfilmile. Ainuke põhjus, miks Avatar mulle ja arvan, et veel paljudele teistele nii südamelähedane on, peitub soravas ja huvitavalt arenevas ülesehituses ning tohutult sümpaatsetes tegelastes, kes arenevad koos vaatajaga ning lõpule jõudes ei tunne algseid tegelasi enam äragi ja sama on vaatajaga, kelle jaoks oli alguses kõik nii võõras, kuid finaalis tunneb end nagu kodus. Kodus sõprade seltsis, kellega on mõnus aega veeta. Avatar võlus vaatajaid leidlikult välja arendatud maailmaga, vaatemängulise vee, maa, õhu ja tule taltsutamisega ja fantastiliste tegelastega, kuid kõike seda, mida oli sari, film ei ole. M. Night Shyamalan on vaataja tunnetega hästi manipuleerida oskav režissöör, kelle stsenaariumid särtsuvad pingest ja jahmatavad pööretega. Hiljaaegu on tekkinud tendents kõiki tema varasemaid töid maha teha. Põhjuseks on arvamus, et India päritolu lavastaja võimed on hakanud thrillerite puhul raugema ning paljuräägitud The Happening on mahategemise verstapostiks. Enne The Last Airbenderit peeti tema halvimaks filmiks just viimati mainitut, kuid nüüd, kus lasti välja sarja olemusest mööda põrutav fantaasiafilm, räägitakse, et Lady in the Water, The Village, Signs ja isegi Unbreakable olid vaimuvaesed nii pingelt kui ka fantaasialt.
Mina ei suudaks nii kaugele minna, sest iga eelmainitud film on omapärane ja Shymalanile omane üllitis. Sageli kiputakse ütlema, et üks film ei defineeri tervet karjääri, kuid selle asemel pillutakse kriitikanooli teistegi pihta ja seda kõike hingetu Avatari pärast. The Happening ei täitnud kaugeltki kõiki lootusi, aga kas pidigi? Lootused ja ootused võivad rikkuda iga oodatava kinoelamuse nii radikaalselt, et tekib vankumatu arvamus, et mind on petetud ja varasemalt sümpaatne lavastaja ei ole enam see, kes ta enne oli. Paistab, et Shymalan ise on Avatariga rahul, aga mida rohkemat seejuures siis nõuda? Kahjuks on sarjade ja raamatute adapteerimisel palju komistuskive ja üks neist on tohutu fänniarmee, kellele ei pruugi nende kalli seriaali taasloodud varjant meeldida isegi kui tõesti on film visuaalselt kaunis. See, mis muutis sarja ainestiku rikkaks ja karakterid huvitavaks, on filmist jäljetult kadunud. Alles on jäänud tuttavad kohad, nimed, tegelased ja visuaalselt sarja loomust toetav tehniline külg, mis on tõesti märkimist väärt, sest vee, maa, õhu ja tule taltsutamist saab nautida täiel rinnal nii lavastuse kui ka täpse kadreeringu mõistes. Ennist mainitud probleemid on aga ülevoolavalt häirivad ja publik, kes pole sarjaga kursis, võib sattuda kergesti segadusse ning nii jääb sarjale must märk külge. Usun, et paljud tutvuvad sarjaga alles filmi kaudu, kuid pean ikka ja jälle üle kordama, et esmatutvus meenutab ebameeldivat lastefilmi, kus tähtsamad on kaunid visuaalid ja lugu ning tegelased peavadki tühjad olema, sest lapsed hoolivad ainult värvikirevusest, aga seriaal oli ja on tõsise temaatikaga ja mõtlemapaneva ainestikuga fenomen igale maitsele ja kohe mitte ainult kõige pisematele, kuigi film jätab küll sellise mulje. Loodan siiralt, et vaatamata filmi ebaõnnestumisele, uurivad huvilised sarja kohta ja saavad osa tõelisest Avatar: The Last Airbenderist.
Millega siis Shymalan alt läks? Peaaegu et kõigega, sest ühenduspunktid sarjaga hõlmavad ainult uhkelt loodud Maa, Vee, Tule kuningriiki ja Õhu templit. Tänapäevased visuaalsed väljendusvahendid lasevad nelja elemendi taltsutamist näidata võimalikult ehtsalt ja fantaasiarikkalt, kuid sedagi on võrreldes seeriaga oluliselt vähendatud. Eriliselt jäi meelde uskumatuna kõlav sisumuutus. Filmi ja seriaali spoilerihoiatus!! Miskipärast muudeti ära vast üks kõige olulisemaid ja põhilisemaid sisuliine kogu seriaali vältel. Shymalan otsustas arvatavasti rahalistel kaalutlustel võtta tule taltsutajatelt ära võime genereerida tuld ja see asendati vaimuvaese ideega, et tuletaltsutajad tekitavad tuld olemasolevast allikast ja nii ongi kogu filmis ja võib olla samuti tulevases triloogias. Eirates ühte olulist nüanssi, teiseneb otsekohe sarjale lõpu teinud eepiline võitlus hea ja kurja vahel väiksemaks ja ebaolulisemaks. Raha paneb rattad käima ja ilmselt arvestati tule rohkusega ja raha kuluga ning seetõttu asendati hea idee jaburdusega. Spoileri lõpp.
Siinkohal on minu arvamus mõjutatud, kuid nende jaoks, kes pole sarjaga kursis, pole tegemist kõige problemaatilisema tõigaga. Peaaegu iga filmi mootoriteks on tegelased ja nendevaheline keemia, usutavad ja kaasahaaravad motiivid ja sisu, mis ühteaegu haarab oma maailma ja millele on põnev jäägitult kaasa elada. Avatari filmiversiooni puhul ei saa neist olulistest elementidest rääkidagi, sest mitmekihiline teemaarendus on asendatud kiiresti läbitava, lünklikku ja seosetu kiirustamisega, mis ei lase siduda end tegelastega, mistõttu jääb neist mulje kui hingetutest kehadest, mis täidavad ainult oma funktsiooni. Lugu äratab esialgu huvi, sest kohe selgitatakse taltsutajate maailmas valitsevat hirearhiat ning tutvustatakse meie peategelasi, kuid lool endal ei lastagi areneda. Kõike toimuvat korrutatakse häiriva pealelugemisega pidevalt üle. Seda, mida peaks tegema vaataja ehk mõtlema kaasa, ei lastagi tal teha, sest iga kord kui jõutakse kolmekesi ühest kultuuriliselt rikkast paigast teise alustab üks kolmikust loengut teemal "Kes, kuidas ja miks". Kui vaatajal ei lasta natukenegi kaasa mõelda, siis kaob huvi ja hakkab igav. Tunnistan ausalt, et magama jäämise oht oli minu puhul väga suur ja mul on sellepärast häbi, sest ma väga tahtsin, et film mulle meeldiks, aga pärast esimest poolt tundi oli selge, et Shymalan peaks jääma üleloomulike thrillerite juurde nagu tema produtseeritud ja kirjutatud Devil, mis saabub kinodesse järgmisel nädalal. Temaatika on isenesest huvitav ja laia kultuurilise põhjaga, mistõttu on paljud detailid tuttavad ja jätavad meeldivalt eksootilise maigu. Sari loodi ameeriklaste poolt, kes kujutasid võimalikult lähedalt Aasiale omaseid traditsioone ja inimtüüpe, kuid filmis on need asendatud lääne stereotüüpidega. Loetledes vigu ja ebamääraseid detaile sisu ülesehituses, ei ole ma poole sõnagagi sisu ennast maininud. Avatari maailm koosneb õhu, vee, maa ja tule rassist. Igaühel oma riik ja kombed.
Maailmas hoiab nelja elemendi vahel tasakaalu Avatar, kes suudab ohjata nelja elementi korraga ja on seetõttu kõrgeima võimu esindajaks, kuid ei kasuta oma võimeid kunagi kurjasti ära, vaid üksnes kaalukausi tasakaalus hoidmiseks. Avatar on universaalne kogum, mis sünnib pärast surma uuesti ja kogu aeg erinevates rassides, kuid ajal, mil Tulerahvas alustas ülejäänud taltsutajate vastu sõda, Avatar kadus ja tekkis saja aastane sõda, mis hävitas imeilusad kuningriigid ja juuris välja igale rahvale omase elemendi taltsutamise. Ainult mõni üksik rass suutis vastu panna ja säilitada oma kultuuri. 100 aastat pärast Avatari kadumist leiavad ta juhuslikult southern water tribe`ist (tunnen end inglise keel kasutades palju mugavamalt. Lõuna vee hõim kõlab tobedalt) pärit Sokka ja Katara, kes juhatavad ta oma hõimu juurde, kuid Avatari ärkamisega tõuseb tagajalgadele Fire Nation eesotsas pagendatatud prints Zukoga, kes teeks ükskõik mida, et taastada kaotatud au nii oma isa kui ka kogu Fire Nationi silmis ja tema missiooniks ongi Avatari tabamine. Sokka, Katara ja Avatar Aang asuvad rännakule, mille käigus peab Avatar õppima selgeks vee, maa ja tule taltsutamise, et vastu astuda oma saatusele, mis peaks kulimineeruma Fire Lord Ozai alistamisega ja Fire Nationi võimujanu kustutamisega. Teekonna jooksul ületavad ennast kõik asjaosalised ja erinevate keerdkäikude kaudu saab selgeks saab igaühe saatus sõja poolt rebestatud maailmas. Sisututvustus sobib tegelikult ainult seriaali jaoks, sest filmis pole peale mõne üksiku seiga eneseületamisest ja võimete tõestamisest juttugi. Kummaline on asjaolu, et näitlejad sobisid rollidesse justkui valatult välja arvatud Dev Patel Zuko`na, aga probleem on näitlemisoskuses, dialoogides, ebaühtlases ja hingetus stsenaariumis. Shymalan kas ei osanud lastega ümber käija või tõesti suutnud ükski lapsnäitleja kehastada talle määratud osa nii nagu seda temalt oodati. Filmis leidub hulganisti lausa piinlikke stseene, kus tegelased räägivad omavahel nii võltsilt nagu mõnes ETV laupäevahommikuses lastefilmis. Tegelaste näod, miimika ja plastika tõid küll välja loomupärase oskuse taltsutada elemente ja teha koreograafiliselt kalkuleeritud liigutusi, aga emotsioonid olid külmad ja dialoogid närused, lausa vastuvõetamatult halvad.
Peale suure kriitikapilve peaks välja tooma ka helgemaid külgi, milleks on kindlasti kaameratöö, visuaalefektid, võttepaigad, kostüümid, Hans Zimmeri filmist parem muusika ja mõningate mööndustega sageli üleliigne 3D. Kaamera liikumine ehmatas amatöörlikku varjundi pärast, kuid siis üllatas leidlikult filmitud võitlusstseenide puhul. Kaadrid olid sageli kas liiga pikad või liiga lühikesed - montaažikääre oleks võinud oluliselt rohkem kasutada, sest veider on jälgida emotsioonitut tegelast, keda peaks valdama hirm ja adrenaliin, vaatamas ühes kaadri nurgast teise. Kohmetu lavastus tekitas võltsi ja teatraalse tunde. Tekkis tunne, et vaatan filmist välja lõigatud kaadreid ja seda veel Shymalani filmis. Halba pole ilma heata, kuigi head oli vähe, aga seda ikkagi oli. Water bendingut filmiti finaallahingu ajal ühe kaadriga, mis liikus vasakult paremale ja nii oli võimalik märgata iga detaili ja liigutust, mis tekkis vee mõjutamisel, külmutamisel ja ründerelvana kasutamisel. Kui Avatar Aang libises slow-motionis mööda jääd, tõusid ja langesid eesplaanil vastase pihta jääpurikad ja tagaplaanil langesid külmunud veemassid vaenlaste hordide pihta, kusjuures tagaplaanil toimuvat näidati iga kord lähemale zuumides nii, miski ei jääks kahe silma vahele. Visuaalselt on The Last Airbender hingematvalt ilus, kuid jätab tihtipeale elamust rikkuva kunstlikku ja odava mulje. Northern Water Tribe`le lähenevad Fire Nationi sõjalaevad, külmakõrbe hingus mereveel ja päikesekiirte tagasipeegeldus moodustasid visuaalse maiuspala ainult üheks hetkeks, kuni naasis külm ja kõle reaalsus filmi enda näol. Taltsutamine oli efektne ja peaegu realistlik, kuid enne kui jõudsin midagi üldse märgata oli sarja üks võtmesõnu läbi ja edaspidi kasutati mõõku ja kirveid või siis roomajaid. Seriaali finaalosa oli suur ja võimas, aga Shymalan muutis selle väikeseks ja väetiks, kuigi jah, naukene pinget viimastes stseenides siiski oli, aga liiga vähe, et oleks meelde jäänud. Hans Zimmeri muusika on mitu korda etem kui film ja võib olla tõesti võiks kas või ainult muusika pärastaega raisata. Kahju. Kahju sarjast. Kahju filmist. Kahju Shyamalanist ja kahju fännidest. 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar