On haridus ja on haritus, on koolis õpitud põhialused ja on eluharidus, mida ei omandata muud moodi kui elus vigu tehes, sest mis muud siis elu ongi kui mitte pidev valede valikute jada? Pole olemas ühtegi nii täiuslikku kodanikku, kes ei kahetseks mitte ainumastki hetke oma elus. Alati on midagi, mis kripeldab ja meenutab, et olen siin ja sa ei saa minust lahti. Aga vigu tehes õpitaksegi nagu lapsedki, kes lõhuvad midagi ja saavad vanemate käest pragada, kuid siis ei julge laps enam näiteks habrast vaasi puutuda, sest teab, et tagajärjed oleksid kurvad. Elades läbi ühe vale valiku, ei pruugita enam kordagi sama viga teha. See ongi elukool või siis An Educationi põhimõte, mida on niivõrd tugevalt rõhutatud, et vaataja tunneb end õpetusliku loo vangistuses ja filmi lõppedes kaob samuti ka lämmatav õpetuslik puisus, mida korrutatakse täpselt nii kaua, kuni lõhub igasuguse kannatuse piiri. Filmi komistuskivi ei ole mitte tehniline külg ega muud filmi väljendusvahendite hulka kuuluvad aspektid nagu loo jutustamine ja struktuur, vaid hoopis jäik hoiak, mis sunnib peale niigi ilmselget õpetust elust enesest. An Education algab paljulubavalt, näidates sissejuhatuseks 1960ndate eluolu, rütmi ja stiili ning seda kõike ajale ja kohale vastava muusika saatel. Tolleaegseid inimtüüpe ja käitumismalle on kujutatud huvitavalt, kuid siis kaldub loo ülesehitus üha enam tuntud kaanonitesse, mis lõhub sissejuhatusega üles ehitatud ilusa ja kenade pitsidega mulli. Tulles tagasi peateema juurde, võib südamerahuga öelda, et elu iseenesest polegi nii väga erinev, sest kui lapse jaoks on vaasi purunemine kohutav sündmus, siis samu tundeid valdab näiteks 16-aastast tarka, kuid naiivset Jennyt kui on avastanud, et üks vale valik rikkus võib-olla kogu tema tuleviku ning ta ei saa sinna midagi parata. Miks me kukume? Et uuesti püsti tõusta. See on põhjus, miks üldse miski siin maailmas funktsioneerib. Iga vale valikuga kaasenud tagajärg on ületatav, aga selleks on vaja lihtsalt jõudu, et end kokku võtta ja julgelt edasi sammuda. Täpselt seda briti ajakirjaniku Lynn Barberi memuaaridel põhinev film taotlebki ja kahjuks mitte midagi enamat. Siiski peab ütlema, et tegu on hea ajastufilmiga ja žanrile truu
coming of age looga, mille algupärane võlu jääb õpetuste üle kordamise varju, kuid on siiski eeskujulk periooditükk.
Filmi pealkiri õigustab end täielikult, sest tõesti on tegemist haridusega kui õpid tehtud vigadest, mõistad neid ja saad aru, et mida ei tasuks elus teha ja keda ei tasuks usaldada. Kui elus vigu ei tee või siis kui ei adu endale, et oled midagi valesti teinud, siis on hea lihtne elada, sest ei teki kahtlusi, kas elan nüüd õigesti või mitte. Aga mõistes, et midagi on valesti, saab kahju alati hea tahte juures parandada nii, et ei tekiks suuremat traagikat ega püsivat vana haava kusagil hingesopis, mis hakkaks kunagi hiljem valuliselt välja immmitsema. 1960ndad olid vinged ajad - Elvis Presley, disko ja glamuur, mis kaasnes erinevate riikide kultuurilise õitsenguga nagu Prantsusmaal, kuhu Jenny ihkas kord kõigest väest minna. Inglismaal oli aga üsna vaikne, range ja kindlapiiriline, aga see oli ainult pealispinnal, sest tegelikult elu kees nagu igal pool mujalgi. Jenny esindab 16-aastase noorukina stereotüüpi, kes on määratud kooli lõpetama, ülikooli minema, tööd saama ja abielluma, et temast saaks korralik pereema ja mitme lapse kasvataja. See kõik käis tasapisi Jennyle vastukarva, aga kui tema ellu sattus juhuse tahtel täiesti uut tüüpi karakter, kuigi jällegi stereotüüp, siis vallanduski Jennys aastaid kogunenud igatsus millegi enama järgi nagu inimeste poolt üles kasvatatud hundi puhul. Hunt teab, et ta kuulub kuhugi mujale. See, kus ta elab ei ole tema kodu, kuigi ta on seal üles kasvanud. Ühel hetkel aga eksib hundi peremehe aeda metsik liigikaaslane ja toob endaga kaasa salapärase tunde, et nüüd on aeg lahkuda ja nii kodustatud hunt teebki, sest lõppude lõpuks valitseb temas instinkt mitte aga peremehe õpetused. Jõudes metsa teiste juurde, avastab hunt, et ta ei suuda elada nii nagu teised ja seepärast tunneb end põlatuna ja reedetuna. Hunt lahkub ja läheb tagasi peremehe juurde, kes on ta hoole ja armastusega kutsikast saati üles kasvatanud.
Elukool ei lõppe aga iial. Võid olla 16 või 90 aastat vana, aga elu ei lakka üllatamast. Jenny ontlikud vanemad taasavastavad oma nooruse ja langevad samuti võõra võlude kütkeisse, sest nemad olid samuti kunagi noored ja lõbutsesid, kuid nüüd peavad nad olema korralikud vanemad, kes on oma lastele eeskujuks ja juhatavad nad helgema tuleviku poole. Kui see ebaõnnestub, siis on nemad lapsevanematena ebaõnnestunud - taaskord kerkib esile ilmselge, kuid siiski pidevalt üle korrutatav elutõde. Pealtnäha justkui õpetlik lugu nooretele on sisimas vajalik meile kõigile. An Education töötab korraga mitmel tasandil, olles õpetlik draama, mille põhisõnum on enda pidev harimine ükskõik millisel eluteel ja samas on 60ndaid hästi kujutav perioodifilm koos tolleaegse muusika, glamuuri, inimtüüpide ja suhtumistega. Režissöör Lone Scherfig paistab täpselt teadvat, kuidas tolleaegne elu välja nägi ja kuidas seda kõige paremini ekraanile tuua. Võttepaikade ja näitlejate valiku järgi on ta oma tööga hakkama saanud ning kõik erinevad kostüümid toetavad veelgi enam taasloodud 60ndaid. Vaatamata filmi glamuursele poolele, kerkivad peale põhiteemat esile teistmoodi ühiskonda kirjeldavad nünsid nagu näiteks elutarga direktrissi viide juutidele ja Jenny klassiõpetaja kokkukuivanud väline kest, kuid tegelikult säras ta kui roosiõis. Inimestega suheldes ei tohi välja näidata valesti mõistetavaid iseloomuomadusi, kuid üksi kodus olles või kindla seltskonnaga aega veetes võib olla see, kes tegelikult oled. Filmi võlu seisneb ladusalt jutustatud loos, mis pole küll teab mis keeruliselt konstrueeritud ega üllata sisukäänakutega, kuid tegelased on motiveeritud ja usutavad ning seda kõike eelkõige tänu vaimustavale näitlejaansamblile eesotsas nooruke Carey Mulligan ja Peter Sarsgaard. Perioodifilmina usutav, näitlejate töö poolest kena, kuid sõnumi poolest kulunud ja tüütav, aga mitte halb ja mittesoovitatav. 6/10
On haridus ja on haritus, on koolis õpitud põhialused ja on eluharidus, mida ei omandata muud moodi kui elus vigu tehes, sest mis muud siis elu ongi kui mitte pidev valede valikute jada? Pole olemas ühtegi nii täiuslikku kodanikku, kes ei kahetseks mitte ainumastki hetke oma elus. Alati on midagi, mis kripeldab ja meenutab, et olen siin ja sa ei saa minust lahti. Aga vigu tehes õpitaksegi nagu lapsedki, kes lõhuvad midagi ja saavad vanemate käest pragada, kuid siis ei julge laps enam näiteks habrast vaasi puutuda, sest teab, et tagajärjed oleksid kurvad. Elades läbi ühe vale valiku, ei pruugita enam kordagi sama viga teha. See ongi elukool või siis An Educationi põhimõte, mida on niivõrd tugevalt rõhutatud, et vaataja tunneb end õpetusliku loo vangistuses ja filmi lõppedes kaob samuti ka lämmatav õpetuslik puisus, mida korrutatakse täpselt nii kaua, kuni lõhub igasuguse kannatuse piiri. Filmi komistuskivi ei ole mitte tehniline külg ega muud filmi väljendusvahendite hulka kuuluvad aspektid nagu loo jutustamine ja struktuur, vaid hoopis jäik hoiak, mis sunnib peale niigi ilmselget õpetust elust enesest. An Education algab paljulubavalt, näidates sissejuhatuseks 1960ndate eluolu, rütmi ja stiili ning seda kõike ajale ja kohale vastava muusika saatel. Tolleaegseid inimtüüpe ja käitumismalle on kujutatud huvitavalt, kuid siis kaldub loo ülesehitus üha enam tuntud kaanonitesse, mis lõhub sissejuhatusega üles ehitatud ilusa ja kenade pitsidega mulli. Tulles tagasi peateema juurde, võib südamerahuga öelda, et elu iseenesest polegi nii väga erinev, sest kui lapse jaoks on vaasi purunemine kohutav sündmus, siis samu tundeid valdab näiteks 16-aastast tarka, kuid naiivset Jennyt kui on avastanud, et üks vale valik rikkus võib-olla kogu tema tuleviku ning ta ei saa sinna midagi parata. Miks me kukume? Et uuesti püsti tõusta. See on põhjus, miks üldse miski siin maailmas funktsioneerib. Iga vale valikuga kaasenud tagajärg on ületatav, aga selleks on vaja lihtsalt jõudu, et end kokku võtta ja julgelt edasi sammuda. Täpselt seda briti ajakirjaniku Lynn Barberi memuaaridel põhinev film taotlebki ja kahjuks mitte midagi enamat. Siiski peab ütlema, et tegu on hea ajastufilmiga ja žanrile truu coming of age looga, mille algupärane võlu jääb õpetuste üle kordamise varju, kuid on siiski eeskujulk periooditükk.
Filmi pealkiri õigustab end täielikult, sest tõesti on tegemist haridusega kui õpid tehtud vigadest, mõistad neid ja saad aru, et mida ei tasuks elus teha ja keda ei tasuks usaldada. Kui elus vigu ei tee või siis kui ei adu endale, et oled midagi valesti teinud, siis on hea lihtne elada, sest ei teki kahtlusi, kas elan nüüd õigesti või mitte. Aga mõistes, et midagi on valesti, saab kahju alati hea tahte juures parandada nii, et ei tekiks suuremat traagikat ega püsivat vana haava kusagil hingesopis, mis hakkaks kunagi hiljem valuliselt välja immmitsema. 1960ndad olid vinged ajad - Elvis Presley, disko ja glamuur, mis kaasnes erinevate riikide kultuurilise õitsenguga nagu Prantsusmaal, kuhu Jenny ihkas kord kõigest väest minna. Inglismaal oli aga üsna vaikne, range ja kindlapiiriline, aga see oli ainult pealispinnal, sest tegelikult elu kees nagu igal pool mujalgi. Jenny esindab 16-aastase noorukina stereotüüpi, kes on määratud kooli lõpetama, ülikooli minema, tööd saama ja abielluma, et temast saaks korralik pereema ja mitme lapse kasvataja. See kõik käis tasapisi Jennyle vastukarva, aga kui tema ellu sattus juhuse tahtel täiesti uut tüüpi karakter, kuigi jällegi stereotüüp, siis vallanduski Jennys aastaid kogunenud igatsus millegi enama järgi nagu inimeste poolt üles kasvatatud hundi puhul. Hunt teab, et ta kuulub kuhugi mujale. See, kus ta elab ei ole tema kodu, kuigi ta on seal üles kasvanud. Ühel hetkel aga eksib hundi peremehe aeda metsik liigikaaslane ja toob endaga kaasa salapärase tunde, et nüüd on aeg lahkuda ja nii kodustatud hunt teebki, sest lõppude lõpuks valitseb temas instinkt mitte aga peremehe õpetused. Jõudes metsa teiste juurde, avastab hunt, et ta ei suuda elada nii nagu teised ja seepärast tunneb end põlatuna ja reedetuna. Hunt lahkub ja läheb tagasi peremehe juurde, kes on ta hoole ja armastusega kutsikast saati üles kasvatanud.
Elukool ei lõppe aga iial. Võid olla 16 või 90 aastat vana, aga elu ei lakka üllatamast. Jenny ontlikud vanemad taasavastavad oma nooruse ja langevad samuti võõra võlude kütkeisse, sest nemad olid samuti kunagi noored ja lõbutsesid, kuid nüüd peavad nad olema korralikud vanemad, kes on oma lastele eeskujuks ja juhatavad nad helgema tuleviku poole. Kui see ebaõnnestub, siis on nemad lapsevanematena ebaõnnestunud - taaskord kerkib esile ilmselge, kuid siiski pidevalt üle korrutatav elutõde. Pealtnäha justkui õpetlik lugu nooretele on sisimas vajalik meile kõigile. An Education töötab korraga mitmel tasandil, olles õpetlik draama, mille põhisõnum on enda pidev harimine ükskõik millisel eluteel ja samas on 60ndaid hästi kujutav perioodifilm koos tolleaegse muusika, glamuuri, inimtüüpide ja suhtumistega. Režissöör Lone Scherfig paistab täpselt teadvat, kuidas tolleaegne elu välja nägi ja kuidas seda kõige paremini ekraanile tuua. Võttepaikade ja näitlejate valiku järgi on ta oma tööga hakkama saanud ning kõik erinevad kostüümid toetavad veelgi enam taasloodud 60ndaid. Vaatamata filmi glamuursele poolele, kerkivad peale põhiteemat esile teistmoodi ühiskonda kirjeldavad nünsid nagu näiteks elutarga direktrissi viide juutidele ja Jenny klassiõpetaja kokkukuivanud väline kest, kuid tegelikult säras ta kui roosiõis. Inimestega suheldes ei tohi välja näidata valesti mõistetavaid iseloomuomadusi, kuid üksi kodus olles või kindla seltskonnaga aega veetes võib olla see, kes tegelikult oled. Filmi võlu seisneb ladusalt jutustatud loos, mis pole küll teab mis keeruliselt konstrueeritud ega üllata sisukäänakutega, kuid tegelased on motiveeritud ja usutavad ning seda kõike eelkõige tänu vaimustavale näitlejaansamblile eesotsas nooruke Carey Mulligan ja Peter Sarsgaard. Perioodifilmina usutav, näitlejate töö poolest kena, kuid sõnumi poolest kulunud ja tüütav, aga mitte halb ja mittesoovitatav. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar