Fish Tanki võiks vabalt lugeda briti
Step Up-iks, mis ei pakata muinasjutulisest naiivsusest, vaid julmast reaalsusest, vahest isegi liiga julmast, mistõttu kaob teatav usutavus, sest kui pole ise midagi sarnast kogenud on väga raske end siduda juhtumistega, mis tunduvad nii kauged ja ebareaalsed inimestele, kelle elu on möödunud turvalises keskkonnas kaugel vihkamisest, sallimatusest ja kõntsast, mida toob kaasa alkoholism ja liiderdav eluviis, aga vastupidi mõeldes võib olla jällegi tegu hoopis leebe pilguheitega vaeste juurde. Siit pole mõtet välja lugeda etteheidet, vaid pigem ikka mõttekäiku filmi temaatika aadressil. Kui ameeriklaste Step Up on iga teismelise unistus, et just selline on raske lapsepõlv ja keerulist elu elanud eluheidiku saatus, siis
Fish Tank on ameeriklaste soovunelmatele ideaalseks kontrastiks. Kui minna kinno sooviga näha tantsufilmi, siis on Step Up see õige, aga kui on soov näha midagi muud peale tantsu, siis on Fish Tank palju mõistlikum valik, sest Andrea Arnoldi lavastatud coming-of-age draama on suunatud tantsu poolest noorematele, aga pakub mingil määral ka mõtlemisainet, kuigi etteulatuvalt on sobiv ära märkida, et tegu pole värske lähenemisega žanrile ning üllatustevaba loo arendus võib kujuneda pinnuks silma paljudele vaatajatele, kuid loo struktuur, draama, näitlejad, montaaž ja kaameratöö on piisavalt head, et aidata kaasa õhkkonna loomisele ja huvi üleval hoidmisele. Seda peab tõdema, et eelnevalt mainitud väljendusvahendid on filmis omal kindlal kohal ning muudavad ängi ja tuska täis loo paremaks.
Vaatamata ilmselgetele puudustele, mille olemused tuginevad küll minu enda filmikogemusele, on Miat kehastav Katie Jarvis sümpaatne ning traagikat esitatakse tema karakteri kaudu usutavalt. Kõik filmis toimuv on peaaegu et loomulik Mia karakterile, kui mõelda ainult temale ja jätta kõrvale mõned teatud nüansid, mis võivad kontekstist välja tirida, kuna kerkib arusaam, et keegi ei elaks ja käituks nii, aga kui puudub oma kogemus, siis on selline mõttelaad igati õigustatud. Tahest tahtamta leidsin end mõttelt, et mulle surutakse vägisi peale kuivõrd halb elu on Inglismaa äärelinnades ning et seal kasvab üles ainult pättide põlvkond, kust mõni üksik pääseb parema elu juurde. Antud juhul ongi kohaks äärelinn, mis ei hiilga mitte millegi poolest, vaid on pigem eemaletõukav ja ebameeldiv kohake, kus elavad ropu suuga neidised ja tõprad, kes kasutavad ära disfunktsionaalseid perekondi omaenda isiklikest põrgutest pääsemiseks, aga nad ei saa aru, et põrgu on neis eneses ja see järgneb neile kuhu iganes, ka juhusliku räpase kortermaja ukse taha ja omavahel pidevat rapsiva perekonna suhetesse. Loo moraal ja põhikarakterite käitumismallid on klišee, mitte mingisuguseid üllatusi ei tasu lootagi, aga näitlejad ja huvitavalt kirjutatud tegelased hoiavad filmil elu sees, sest vastasel juhul ei pakuks järjekordne draama kellegi raskest elust suurt midagi tuntud žanrile juurde.
Esmapilgul võiks isegi arvata, et Fish Tank räägib loo tantsida ihkavast neidisest, kes on pärit halva kasvatusega perekonnast ja kelle elu pole kunagi olnud õnnelik, kuid tegelikkuses on tants ainult kattevari rääkimaks lugu, mis põhineb osalisest või tervenisti tõsielul ja on kaugel tantsukesksest sisuliinist, vaid oluliseks temaatikaks on ikka ja jälle enda ületamine, kogemuste juurde saamine, vigadest õppimine ning leppimine või andestamie. Filmi õhkkond on külm, raevutsev, soe ja ilus nagu Miagi. Operatoritöö taotleb samasugust jõhkrat ja toorest suhtumist, mis saadab igapäevaselt Miat, kes on harjunud mitte midagi niisama lihtsalt saama ja kõige eest pidevalt võitlema. Kaamera jälgib Mia liikumist, kas siis meeleheites jooksmist või külmas, kuid hingestatud rahus tantsimist. Vabalt, kuid siiski kindla sihiga, milleks paistabki olevat Mia sisemaailma ekraanile toomine kõigi võimalike vahendite abil – kaameratöö, värvilahendused, tegelaste miimika ja plastika, kaadrite vaheldumise tempo ja samuti montaaž, mis ei riivanud kordagi silma, kuid ei mõjunud ka hämmastavalt originaalsena. Sageli on kõige parem montaaž see, mida ei pane tähelegi. Asi võib olla filmis, mis köidab huvi või siis lihtsalt heatasemelises montaažis. Tempo aeglustamiseks mõeldud hingetõmbehetked, kus oli kuulda ainult Mia hingamist, sobisid filmi stiiliga üllatavalt hästi kokku.
Michael Fassbenderi ja Katie Jarvise vaheline keemia oli omal kohal ja mõjus dünaamilisest, eriti kui silmas pidada keelatud armastust ja arenevat suhet ema uue poisssõbraga. Vaatamata filmi tõsistele teemadele, on peategelane Mia siiski 15-aastane ja ükskõik kui palju ka ei üritataks lapseks jääb ta ikkagi ja see tuleb üsna loomulikult nii tantsu kui ka hobuseomanikuga sõbrutsemise kaudu välja. Kui lisada siia nimistusse veel Fassbenderi karakteri loomus, siis on selge millest jutt käib – kaotatud süütus nii kehaliselt kui ka hingeliselt, hävitatud noorus igas mõttes ja ainus pääsetee on andestamine ja põgenemine. Fish Tanki on klassikalisest stiilis kulminatsiooni poole tüüriv draama elukogemuste omandamisest. Kahjuks ei olnud finaal niivõrd dramaatiline, sest Fassbenderilt oli selllist käitumist juba miili kauguselt oodata. Pigem tekitas teatavat rahulolu pingeliselt ülesehitatud stseenid, mis eelnesid mõnele suuremale konfliktile. Näiteks Mia elav uudishimu Connori (Fassbender) kadumise põhjuste kohta, mis viis kohutava avastuseni ja hullumeelsete tegudeni, mille eest kandis ta hiljem vastutust. Õnneks mõjusid need episoodid nii, et ei osanud ega tahtnudki midagi muud peale antud konflikti näha. Pinget osati kruvida, aga mitte lõpetada, maandada. Valdavas enamuses ei pakkunud sisulahendused mitte mingisugust pinget, aga tänu karakteritele kandus lugu sujuvalt edasi. Vaatamata tempo aeglustumisele ja sisu paigaltammumisele filmi keskel, arenes lugu pärast lühiajalist peataolekut meeldiva tempoga edasi ja ei kaotanud enam end igavestele jahimaadele, vaid liikus võiduka lõpuni. Täiesti korralik filmielamus, kuid ei maksa oodata paljulubatud unustamatut filmielamust. 6/10
Fish Tanki võiks vabalt lugeda briti Step Up-iks, mis ei pakata muinasjutulisest naiivsusest, vaid julmast reaalsusest, vahest isegi liiga julmast, mistõttu kaob teatav usutavus, sest kui pole ise midagi sarnast kogenud on väga raske end siduda juhtumistega, mis tunduvad nii kauged ja ebareaalsed inimestele, kelle elu on möödunud turvalises keskkonnas kaugel vihkamisest, sallimatusest ja kõntsast, mida toob kaasa alkoholism ja liiderdav eluviis, aga vastupidi mõeldes võib olla jällegi tegu hoopis leebe pilguheitega vaeste juurde. Siit pole mõtet välja lugeda etteheidet, vaid pigem ikka mõttekäiku filmi temaatika aadressil. Kui ameeriklaste Step Up on iga teismelise unistus, et just selline on raske lapsepõlv ja keerulist elu elanud eluheidiku saatus, siis Fish Tank on ameeriklaste soovunelmatele ideaalseks kontrastiks. Kui minna kinno sooviga näha tantsufilmi, siis on Step Up see õige, aga kui on soov näha midagi muud peale tantsu, siis on Fish Tank palju mõistlikum valik, sest Andrea Arnoldi lavastatud coming-of-age draama on suunatud tantsu poolest noorematele, aga pakub mingil määral ka mõtlemisainet, kuigi etteulatuvalt on sobiv ära märkida, et tegu pole värske lähenemisega žanrile ning üllatustevaba loo arendus võib kujuneda pinnuks silma paljudele vaatajatele, kuid loo struktuur, draama, näitlejad, montaaž ja kaameratöö on piisavalt head, et aidata kaasa õhkkonna loomisele ja huvi üleval hoidmisele. Seda peab tõdema, et eelnevalt mainitud väljendusvahendid on filmis omal kindlal kohal ning muudavad ängi ja tuska täis loo paremaks.
Vaatamata ilmselgetele puudustele, mille olemused tuginevad küll minu enda filmikogemusele, on Miat kehastav Katie Jarvis sümpaatne ning traagikat esitatakse tema karakteri kaudu usutavalt. Kõik filmis toimuv on peaaegu et loomulik Mia karakterile, kui mõelda ainult temale ja jätta kõrvale mõned teatud nüansid, mis võivad kontekstist välja tirida, kuna kerkib arusaam, et keegi ei elaks ja käituks nii, aga kui puudub oma kogemus, siis on selline mõttelaad igati õigustatud. Tahest tahtamta leidsin end mõttelt, et mulle surutakse vägisi peale kuivõrd halb elu on Inglismaa äärelinnades ning et seal kasvab üles ainult pättide põlvkond, kust mõni üksik pääseb parema elu juurde. Antud juhul ongi kohaks äärelinn, mis ei hiilga mitte millegi poolest, vaid on pigem eemaletõukav ja ebameeldiv kohake, kus elavad ropu suuga neidised ja tõprad, kes kasutavad ära disfunktsionaalseid perekondi omaenda isiklikest põrgutest pääsemiseks, aga nad ei saa aru, et põrgu on neis eneses ja see järgneb neile kuhu iganes, ka juhusliku räpase kortermaja ukse taha ja omavahel pidevat rapsiva perekonna suhetesse. Loo moraal ja põhikarakterite käitumismallid on klišee, mitte mingisuguseid üllatusi ei tasu lootagi, aga näitlejad ja huvitavalt kirjutatud tegelased hoiavad filmil elu sees, sest vastasel juhul ei pakuks järjekordne draama kellegi raskest elust suurt midagi tuntud žanrile juurde.
Esmapilgul võiks isegi arvata, et Fish Tank räägib loo tantsida ihkavast neidisest, kes on pärit halva kasvatusega perekonnast ja kelle elu pole kunagi olnud õnnelik, kuid tegelikkuses on tants ainult kattevari rääkimaks lugu, mis põhineb osalisest või tervenisti tõsielul ja on kaugel tantsukesksest sisuliinist, vaid oluliseks temaatikaks on ikka ja jälle enda ületamine, kogemuste juurde saamine, vigadest õppimine ning leppimine või andestamie. Filmi õhkkond on külm, raevutsev, soe ja ilus nagu Miagi. Operatoritöö taotleb samasugust jõhkrat ja toorest suhtumist, mis saadab igapäevaselt Miat, kes on harjunud mitte midagi niisama lihtsalt saama ja kõige eest pidevalt võitlema. Kaamera jälgib Mia liikumist, kas siis meeleheites jooksmist või külmas, kuid hingestatud rahus tantsimist. Vabalt, kuid siiski kindla sihiga, milleks paistabki olevat Mia sisemaailma ekraanile toomine kõigi võimalike vahendite abil – kaameratöö, värvilahendused, tegelaste miimika ja plastika, kaadrite vaheldumise tempo ja samuti montaaž, mis ei riivanud kordagi silma, kuid ei mõjunud ka hämmastavalt originaalsena. Sageli on kõige parem montaaž see, mida ei pane tähelegi. Asi võib olla filmis, mis köidab huvi või siis lihtsalt heatasemelises montaažis. Tempo aeglustamiseks mõeldud hingetõmbehetked, kus oli kuulda ainult Mia hingamist, sobisid filmi stiiliga üllatavalt hästi kokku.
Michael Fassbenderi ja Katie Jarvise vaheline keemia oli omal kohal ja mõjus dünaamilisest, eriti kui silmas pidada keelatud armastust ja arenevat suhet ema uue poisssõbraga. Vaatamata filmi tõsistele teemadele, on peategelane Mia siiski 15-aastane ja ükskõik kui palju ka ei üritataks lapseks jääb ta ikkagi ja see tuleb üsna loomulikult nii tantsu kui ka hobuseomanikuga sõbrutsemise kaudu välja. Kui lisada siia nimistusse veel Fassbenderi karakteri loomus, siis on selge millest jutt käib – kaotatud süütus nii kehaliselt kui ka hingeliselt, hävitatud noorus igas mõttes ja ainus pääsetee on andestamine ja põgenemine. Fish Tanki on klassikalisest stiilis kulminatsiooni poole tüüriv draama elukogemuste omandamisest. Kahjuks ei olnud finaal niivõrd dramaatiline, sest Fassbenderilt oli selllist käitumist juba miili kauguselt oodata. Pigem tekitas teatavat rahulolu pingeliselt ülesehitatud stseenid, mis eelnesid mõnele suuremale konfliktile. Näiteks Mia elav uudishimu Connori (Fassbender) kadumise põhjuste kohta, mis viis kohutava avastuseni ja hullumeelsete tegudeni, mille eest kandis ta hiljem vastutust. Õnneks mõjusid need episoodid nii, et ei osanud ega tahtnudki midagi muud peale antud konflikti näha. Pinget osati kruvida, aga mitte lõpetada, maandada. Valdavas enamuses ei pakkunud sisulahendused mitte mingisugust pinget, aga tänu karakteritele kandus lugu sujuvalt edasi. Vaatamata tempo aeglustumisele ja sisu paigaltammumisele filmi keskel, arenes lugu pärast lühiajalist peataolekut meeldiva tempoga edasi ja ei kaotanud enam end igavestele jahimaadele, vaid liikus võiduka lõpuni. Täiesti korralik filmielamus, kuid ei maksa oodata paljulubatud unustamatut filmielamust. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar