Minu esimene kokkupuude 2009. aasta PÖFF-i põhiprogrammiga algas väga tugevalt. Esimeseks valituks osutus seni vaid ühe filmi lavastanud Hae-jun Lee teine film "Merehädaline kuul", mis varieerub nii žanriliselt, kui ka temaatikalt. Esmapilgul oleks tegu kui absurdse looga merehädalisest saarel, mis asub linna keskel oleva Hani jõe peal. Kui aga nö. merehädalise aina suuremaks jandiks muutuvad vintsutused üksikul saarel hakkavad segunema urbaniseerunud linna problemaatikaga, siis muutub film selgemaks nii oma mõttelt, kui ka tegelastelt. Põhimõtteliselt võib absurdi ja veidruste tagant selgelt välja lugeda loo allteksti. Peategelane esindaks kui üksikisikut, keda keegi ei näe ega kuule, mis siis, et tegu on ülerahvastatud linnaga. Teine tähtsaim tegelane on 3 aastat üksinduses veetnud Kim, kes leiab oma lootuskiire kestast väljumiseks kõige ootamatumast kohast, milleks on Hani jõe saare kummaline asukas. Kim esindab seda, mida võib nimetada lausa 21. sajandi katkuks. Virtuaalne reaalsus kombineerituna isiklike probleemidega pakub täiuslikku võimalust eemalduda kõigest ning kõigist ja luua endale ise korralikult funktsioneeriv maailm, sest reaalne elu on midagi väga pelutavat. Kõige paremaks osaks filmis võibki lugeda Kimi kestast väljumist, mis pärast pikka proovimist ja taasavastamist, andis kõige tugevama emotsionaalse laengu. Mul oli siiralt hea meel näha, kuidas ta end taas maailmale avaldama hakkas. Koreast saabuvad filmid on teistlaadsed. Ka kõige tavalisem teema võib olla see kõige huvitavam, sest sisu lahatakse läbi väga erinevate tegelaste ning harilikult kasutatakse isegi väga absurdseid tegevusliine. Tunnistan, et ei ole Korea kinoga sina peal, aga eks ma püüan ka end vahetevahel harida. 
Min-hee Hong on võlgades ametnik, kes viimsele piirile aetuna üritab sooritada enesetappu, aga saatus annab talle teise võimaluse ning mees satub jõe peal asuvale saarele, kuhu jääbki elama, nautides üksi olekut ning ise eluga hakkama saamist. Merehädalise püüded saarelt lahkuda, puu otsast linnumune kätte saada, tuld põlema panna ja kala püüda mõjusid koomiliselt ning kohati isegi sunduslikult vaimukalt. Mõningad koomilisemad stseenid olid loodud sellise leidlikusega, et raske oli mitte valju häälega naerda, aga oli ka neid hetki, mis meenutasid mõnda USA labast komöödiat, kus püütakse vaimukaks muuta ka kõige ebaoriginaalsemat stseeni. Mõningad puudused välja arvata, siis on merehädalise elu ja tegemisi peaaegu kahe tunni jooksul väga huvitav jälgida. Endine suure linna labürindiametnik muutus aegamisi iseseisvaks põllumeheks, kelle nutikus kasvas iga uue päevaga. Uue eluga harjunu astub ebatavalisse suhtlusse jõe ääres paneelmajas elava Kimiga, kes kasutab sõnumite saatmiseks kirja pudelis ja merehädaline vastab kirjaga liival. Nii hakkavad ilmnema filmi romantilisemad jooned, mis kummaliste isikute vahel muutub veelgi kummalisemaks. Armastuslugu, sotsiaalsetest probleemidest pakatav süžee, ellujäämislugu kokku segatuna annavad filmile ühteaegu koomilise, nukra ja tõsise iseloomu. Puudu pole ka lausveidrad ideed, mille hulgast näiteks nuudlite ja mustade ubade motiiv oli see kõige paeluvam.
Kimi arengulugu köitis mind isegi rohkem kui merehädalise oma. Kui saare elanik tegeles omaenese huvide ja himude saavutamisega, siis Kimi tutvustati kui iseenda isiku nukrat ohvrit, kes muutus iga hetkega üha sümpaatsemaks. Kimi argielu rutiin oli lihtne. See koosnes ärkamisest, jooksusammudest, arvutis töötamisest, kuu jälgimisest ja magama minekust. Alati vältis ta kogu päeva jooksul kõiki inimesi, ema ja isa kaasa arvatud. Üks kord kevadel, teine kord sügisel saabub Kimi jaoks maagiline aeg, mil ta satuks kui Kuule, kus gravitatsioon kaob ning tekib hõljumise tunne, mida näidati väga ilmekalt ka filmis. Valitud muusika lõi vastavalt olukorrale hea meeleolu ning nii tekkis endalgi hõljumise tunne. Kimi ja merehädalise veider armastuslugu võtab üha ekstreemsemaid mõõtmeid, sest varasemalt ainult kirja teel suhelnud armastajad taheti ka kokku viia, mistõttu sattus Kim enesele ehitatud suhtlust eirava kestaga konflikti. Kimi maailm pakkus seda, milles on võimalik pea igaühel iseendaga seoseid/sarnasusi leida. Pärast kaasa tundma panevat pikka eelvaatust olin õnne tipus, kui sai näha Kimi naeratamas. Inimlikkus on loo võtmesõna. 
Film on iga külje pealt huvitavalt üles võetud. Kaameravõtted on vastavalt situatsioonile huvitava lahenduse leidnud. Selleks võib olla merehädalise jälgimine läbi Kimi kaamera või randa uhutud mehikese avanevad silmad, mis näevad uduselt ja vajuvad pidevalt uuesti kinni. Võtteid jagub veel ja veel, aga põhimõte on see, et hea loo arendamisel ei jäänud teostus soiku, vaid siit võib leida mitmeid huvitavaid momente. Kinematograafia ja kõik, mis seostub filmide üles võtmisega on peaaegu et veatu. Sisu, teostus ja näitlejad saavutavad minu jaoks meeldiva harmoonia. Soovitan kõigile huvilistele, sest antud filmi vaatamiseks pole vahet, milliseid filme eelistad, siit leidub midagi igaühele. 9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar