Minu esimene kokkupuude Animated Dreamsiga piirdus 3 filmiga, millest esimene on 6 erineva lavastaja poolt ühtsesse tervikusse köidetud luupainajalikud hirmuõuduslood, mis on loodud kõik erinevates animatsioonistiilides. Lugusid saadavad üksikud seigad saatanlikust vanamehest ja tema põrgukoertest ning õudusunenägude vahel kostab monoloog hirmudest enesest. Kogu tegevustikku saadab juba filmi alguses kostnud tempokas ja imehästi atmosfääri loov muusikapala, mida tegelikult kuulebki ainult filmi algul ja lõpul. Järelikult oli hea lugu. Omamoodi pinget maandava või teemast kõrvalekalduva rolli võttis enda peale vahepaladena esitatud mõtted sellest, mis tekitab hirmu ja kuidas sellega elada või üle saada. Lood on ennekõike tervikuna nii tugevad nagu nad on. Eraldiseisvate lugudena ei kannaks need edasi sellist mõjusat ja mõtestatud atmsofääri. Jälgides eri lavastajate kunagisi või praegusi hirme/luupainajaid, mis nüüd on leidnud tee animtsioonini ning kinoekraanini, pean tõdema, et võrreldes minu surelike hirmudega, siis midagi nii sürrealistlikku ja võigast pole ma ei ebareaalsel ega ka reaalsel tasandil iial kogenud. 
Animatsioon, mis oleks kui hariliku pliitasiga skitseeritud ja siis liikuma pandud, köitis minu meeli kõige enam. Osalt seetõttu, et halli-, musta- ja valgeseguse värvidega stiil sobis muljetavaldavalt hästi kujutamaks aadli riietuses vanameest ja tema nelja põrgulikku koera, kes juhuslikke möödujaid lõhki kiskusid. Vanamees vaatas oma koerade rünnakuid alati saatanlikult ülevoolavalt rõõmsa ilmega pealt ja paistis seda kõike nautivat. Hariliku joonistusstiil muudab vanamehe silmad põhjatuteks heledateks aukudeks ning tema eemaletõukavalt jubedaks vihaselt moondunud nägu esindab puhtehtsat kurjust. Terviklikke lugusid on kokku 4, mille hulgas on nii tavalisemaid kui ka eredamaid palu, aga õnneks on neid viimaseid rohkem ja seeläbi ongi kogu film elamus missugune. 1. lugu pöördub meenutusena minevikku, kus üksik poisike, olles kibe putukahuviline, leiab metsarajalt kõrvale astudes pesa, kus pesitseb kummaline putukas. Keeruliste ema-poja suhete tõttu peidab poiss putuka kindlasse kohta, kuid avastab purgu, kus putukas oli, hiljem tühjana. Järgnevatel öödel kuuleb poiss alati krõbinat, mida saab teha ainult putukas, aga poiss ei näe metsast leitud kummalist loodusimet mitte kunagi. Kui poiss ülikooli läheb, on tema olukord seal keeruline. Suhteid on raske alustada, sest kui oled maakohast pärit ja pole kogu oma lapsepõlve teise inimesega, kes pole sinu ema, rääkinud, siis on see arvatavasti tõesti raske. Kord kohtab poiss imeilusat tüdrukut, kellega paistab kõik laabuvat, aga ainult seniajani, et kõik košmaarseks õudusunenäoks kujuneks ning edasiste ulmeliste/võigaste sündmustega on seotud ei keegi muu kui kord metsast leitud kummaline väike putukas. See, et lood olid praktiliselt ilma muusikata, mulle meeldis. Nii oli iga situatsioon kuidagi mõjuvam, aga kui oleks lisatud dramaatilist muusikat, siis valdaksid mind praegu hoopis teised tunded. 
2. lugu oleks võinud üldse olemata jääda, sest antud stiil mulle ei meeldinud. Ma ei tea, kas asi oli tegelastes või ainiti stiilis, aga eriliselt head muljet sellest ei jäänud, aga jaapani samurai segamine oletatava haige lapse fantaasiatesse, pakkus endale üllatuseks nii mõndagi huvitavat. 3. lugu oli juba midagi sellist, mis naljalt muljet jätmata meelest ei lähe. Lugu hargneb lahti kuskil maapiirkonnas kahe sõbra seltsis. Tutvustatakse ühe sõbra elu ja pere ning alati jõutakse kahe semu juurde, kes jutustavad üksteisele lugusid taevast saabunud koletistest. Jutustus tundub tõeks saanud olevat, sest külast on hakanud inimesed kaduma ja keegi ei tea, keda isegi kahtlustada.... Mõnus müsteerium, mida saadab võimas koloriit ning omapärane joonistusstiil. Kindlasti üks lemmikutest, sest vaatamata teistele ebareaalsuse ja müstika piirialadel mänglevatele teemadele, pani kolmas õudusjutt, mida loomu poolest tegelikult õudusfilmiks ei nimetakski, mõtlema selle üle, mida ma nüüd nägin, keda ma nüüd nägin ja kas ma seda ikka nägin. 4. lugu kaalub üles kõik ülejäänu, sest viimane mängib vaimustavalt valguse ja varju efektiga ja seda veel kummitusloos. Õues on tugev lumesadu. Tuba on tühi ja pime. Must vari lume valgel tasutal koputab uksele. Siseneb ja seisab. Vaatab ringi ning sulgeb ukse. Ukse sulgemisel jääb ukseakna valgusesse mees taas seisma nii, et toa pimedusest on eristada ainult peanupp. Ainuke heli, mida on kuulda, on see, mida teeb majja sisenenud mees. Heidab seljast talvemantli. Paneb ahju küdema. Istub maha ja puhkab. Rüüpab maja teiselt korruselt leitud kangemat kraami ja silmitseb pildialbumit maja endistest elanikest, või on nad ikka endised? Varjud, valgus, hääled, nägemused. Kõik pimeduses ja kõik valguses. Nähtav ja nähtamatu. Hääled on nii reaalsed ja pilt nii hüpnotiseeriv. Mees tühjas majas jääb lõksu koos sealse elanikuga. 
Eraldiseisvatena oleks tegu palju nõrgemate lugudega, aga ühtse tervikuna on tegemist elamusega, mis võib nii üllatada, kui ka hirmutada. On ju ometigi filmi nimi "Pimedusehirmud"
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar