Pandorum

Esimesed mõtted, mis mind seoses Christian Alvarti lavastatud ulmeõudusega valdasid, seostusid Dead Space`iga, mis on näinud ilmavalgust läbi koomiksi, animatsiooni ja kahe mängu, millest ühte hetkel ka mängin. Teine hetkeline ajuimpulss pani tööle mõtte, et äkki on tegemist millegi huvitavaga nagu seda oli Paul W. S. Andersoni "Event Horizon". Eelvaade lubas palju, sest tegemist tundus tõesti olevat justkui "Dead Space"-i ja "Event Horizon"-i sümbioosiga, kus tohutus kosmoselaevas hargneb lahti mõistatuslik ja õudustäratav lugu. Ega ma palju ei eksinudki. Alvarti teost ümbritseb omamoodi müstiline sära, mis hoiab tegevustikku pidevalt huviorbiidil, aga filmi õudukana küll ei käsitleks. Võimalik, et mõned ehmatused nõrganärvilistele, aga põhirõhk langes siiski teadmatuses olevate laeva asunike kujutamisele, et anda edasi neid valdav hirmutunne tundmatu ees. Võtmeidee, mille järgi žüsee hargnes, ei panustanud õudusmomentidele, kuigi neid ikkagi oli, vaid lõi küllaltki tumeda atmosfääri, mida iseloomustavad ilmekalt tumedad värvitoonid ning tegevuse asetleidmine pimeduses elik korralikult mittetöötavas laevas. Kaameratöö on vastavasisulise filmi jaoks natuke tavaline ja seda just laevas pesitsenud olendite rünnakute puhul, aga kõik ülejäänu pakkus silmarõõmu kui palju. Mulle isiklikult väga meeldis kaamera efektne kasutusviis tegelaste emotsionaalsetel murdumistel või siis suurema tõe arusaamisel, sest üldjuhul kasutatakse ühest kohast teise kiirelt hüppavaid kaameravõtteid tagaajamistel ja kõikvõimalike rünnakute puhul. Siin pakuti ka seda, aga kõigele lisaks anti teatav närviline ja halba etteaimav tunne edasi läbi tegelase enda, kes püüdis endas selgusele jõuda, mis on tõde ja mis mitte.

"Pandorum" on ulme kõige tavalisemas mõttes, kuigi filmis ei saa näha piki kaadreid kosmoselendudest või maabumistest teistele planeetidele. Pigem eelistatakse jääda kahe ukse vahele ning seeläbi luuakse tugevalt hingetungiv isoleerituse tunne, mis ei anna endast esmapilgul eriti tunda, aga kui põhitegelane jääb pimeduses roomates õhušahti kinni ja ei saa enam aru, kus on õige suund, siis tekkis küll mõnus situatsioon, kus sai kujutada kas või iseennast antud olekus. Nii mõnedki situatsioonid lahendati leidlikult, mis andsid üldpildile pidevalt midagi juurde. Filmi teostus ja mõistatuslik esimene pool ehitasid üles mõjusa paranoia teemalise, segadusekeskse üldkuju, millele lisati juurde ka asjaolusid veelgi keerulisemateks muutev mälukaotus ja mälupiltide, kui mosaiigitükkide kokku panemine. Filmi minimalistlikkus oli kohati isegi üllatav. Põhitegelasi on nii umbes 6. Tegevus tiirleb enamjaolt kosmoselaeva läbi uurimise ümber, mille käigus avastatakse nii mõndagi, s.h ka kohutav kõiki kiirelt hauda viiv saladus. See, et otsustati jääda väiksemamõõdulistesse ruumidesse, teenivad minu simis plusspunkte. Alles viimane veerand toob sisse suuremaid vaateid laevale endale ning muutusi endisesse olustikku. "Pandorum" püüab olla psühholoogiline õudusfilm, aga selle koha pealt muutubki sisu kehvapoolseks, sest vaatamata tegelastepõhisele kaamerakasutusele ning paranoiaseguste motiivide ilmsikstulemisele ei suuda Alvart hoida filmi stiili kahel joonel korraga. Üks joon on tühi õudustäratav tundmatu laev, mida uurivad mälukaotusega meeskonnaliikmed ning avastus, mis pühkis lõpus kõik halva enda eest ja pani mind filmi vigadele andestama. Teine joon on mälukaotustega tegelaste tegelikud palged ning neid nüristav kosmosehaigus Pandorum. Viimast joont saab õnnestunuks lugeda ainult sel juhul kui arvestada ühte tegelast ja tema motiive ning tema seost laeva saatusega, aga koht, kus film kokku jookseb, tekib seal, kus hakatakse avaldama saladusi elik siis sisupöördeid. Taastuvad mälupildid, tegelaste motiivid ja pandorum haigusena ei loonud korraikult funktsioneerivat tervikut. Paljud mõtted jäeti lahtiseks, aga äkki oli see sihilik? Arvan, et mitte. Alt mindi ideega, et sisuauke täidavad vaatajate fantaasiad, aga mõnikord ei rahulda vaataja teadasaamishuvi tema enda fantaasia ega loogiline järeldus, vaid on vaja korraliku faktipõhist või hägust, aga pikalt järele mõeldes selgemaks muutuvat tervikut, mida kahjuks seekord ei antud ja nii tekibki filmi suurim miinuspool, millest on lausa kahju, sest sellise potentsiaaliga ideega saaks valmis teha aju kõiki vatsakesi tõmblema paneva loo.

Rääkides taas kaameratööst, mida ma küll enne juba tegin, pean ära mainima ikkagi selle, et vaatamata sisulistele vigadele on film üles võetud väga energilisel viisil, et mitte ükski stseen poleks lihtsalt ühe koha peal seismine. Omamoodi meeldejääv on ka filmi esimene kaader hüperunest ärkavast Bowerist. Kogu stseen on kummaliselt pingestatud ning Boweri abitu tõmblemine ja summutatud karjed lisavad pinget üksnes juurde. Ootamatud rünnakud, kiired jooksud, tormakad võitlused või brutaalselt haigete väljanägemistega olendid (eelkõige pean silmas lapsvärdjaid) - kõik olid vastava žanri jaoks ootuspäraselt head või isegi ületasid mõnda ootust. Film haaras end õuduse loomisel kohe haardesse, sest olid olemas kõik selleks vajalikud faktorid. Vaataja teab algselt toimuvast sama palju kui pikast hüperunest ärganud tegelased, üksik reisija kondab pimedates koridorides, hääled, välgatused millegist liikumas - kõik töötab hästi kuni enneaegseni kordidorites ringiluuravate olendite paljastamiseni. Oleksin eeldanud, et olendeid näidatakse täies hiilguses pikema aja möödudes ning enne mängitakse hirmu ja teadmatuse tasandiga. Teatud pinge säilus, aga teistviisi oleks olnud palju efektsem. Sisupoöörded olid tegelikult päris andekad ja oleksid olnud veelgi paremad, kui neid oleks osatud ka korralikult kokku köita. Lõpus ilmavalgust näinud kogu filmi olemust muutev uus mõte muutis senise filmi ka kohe paremks, sest muutus kõik, mida ma oma arvates ennist arvasin, kus laev on ja kuidas see sinna sai.

Julgen kindlal meelel öelda, et üle pika aja on Dennis Quaidi näitlemine hea. Viimati oli ta nii hea vast "The Horsemen"-is. Tema segaduses kapteniimago muutub filmi jooksul millegiks palju intrigeerivamaks. Ben Foster on muidugi filmi parim näitleja. Viimasel ajal paljuga silma paistnud Foster on kuidagi väga lahedalt karismaatiline ning näitlejaannet tõestavad tal ka erinevad rollid, kus on teda mõnikord raske ära tundagi. Igatahes, nende kahe mehe näitlejatöid nautisin ma täiel rinnal. Samas loodi stiilne karmi tšikki imago ka põhitegelaste sekka kuuluvale naisosalisele Antje Traule, kes vaatamata kõikidele klišeelistele ootustele ei olnudki filmi parim kütt, vaid oli lihtsalt segaduses reisija. Kõige ebameeldivam näitleja peaks filmis olema Cam Gigandet, kes teatud vampiirifilmis oli haigutama panevalt igav, aga seekord mitte. Oma roll oli tal kanda. Natuke üürike, aga tõepärane ja seda eriti just Pandorumi kui haiguse poole pealt. Kükestava atmosfääriga, heade näitlejatega, intensiivsete kaameravõtetega, efektsete võitlustseenidega, pöördelise lõpuga, aga natuke vildaka sisuga ulmeõudusfilm, mis pole üldse nii halb kui paistab. 7/10