PÖFF: Tatarak

Andrzej Wajda alustab 2009. aastat omamoodi filmiga, mis oleks kui mängufilm, aga samas ei ole ka. Osalt on siin olemas näitlejad ja nende lugu, kes mängivad filmis Tatarak ning siin on olemas tegelased filmis sees, kelle karakteriarendus on eraldiseisev nende näitlejate omadest. Film on pühendatud Krystyna Janda mehele, kes veidi enne 2008. aastat suri. Peategelane on Janda ise, kes kehastab sõjajärgses Poola külas elavat üksikut Martat. Põhimõtteliselt saab Wajda värskemat filmi taas võtta kui Poola lavastaja kirglikku soovi kujutada sõjaaegset ja hiljemat perioodi Poolas ja kuidas see mõjutab inimesi, sest kõik on kaotanud kedagi või midagi. Film on kahemõtteline, sest kuna ma tegelikke filmi valmimise tagamaid ei tea, siis on mul raske ka öelda, mis on tõsi ja mis mitte, aga tõsi on see, et Janda mees suri ning Tatarak peegeldab tema kannatusi enne ja pärast mehe surma, kasutades selleks antud filmi ennast, mis viib ajaratta tahapoole. Kas see on taotuslik või on tegemist austusavaldusega? Kas näitleja Janda koges ka reaalselt selliseid tundeid, mis segasid tal filmi rolli sisse elamast ja lasid tal taas kurbadel mälestustel võimust võtta või on tegemist Janda kaotuse dramatiseeringuga, tuues selle ka filmi sisse? Tegemist ongi täpselt nii tõese materjaliga, kui tundub. Janda kaotas oma mehe ja ei suutnud selle tõttu filmis osaleda. Hiljem tõi ta Wajdale enda kirjutatud osa stsenaariumist, kus olid kõik tema mõtted selle kohta, mida ta mehe surma puhul üle elas. Wajda otsustaski kõik selle reaalselt olemasoleva traagikapagasi filmi sisse monteerida ja tulemus ongi käes. Pärast Sõpruse seansi ei osanud ma filmist midagi arvata, aga hilisemad taustauuringud tõid selguse sellele osale, mis on filmis tõene ja mis mitte. Janda monoloog on nii sügavalt südamepõhjast tulnud, et mitte ükski näitleja, kes pole midagi taolist üle elanud, ei suudaks selliseid tundeid ekraanile manada.

Tatarakiga seotud keskendumisprobleemid valdasidki Krystynat kogu filmi linti võtmise aja ja kokkuvõttes ongi tegemist puhtehtsa austusavaldusega Janda mehele ja Wajda heale sõbrale, kes liiga varakult siitilmast lahkus. Minus tekitas problemaatikat näitleja realistliku kaotusvalu ühendamine rollis osalemisega ja sellega, mida see talle emotsionaalselt tekitas. Kaotuse peegeldamine läbi filmi töötab vaimustavalt hästi, aga sisust jäi vajaka. Huvitav oli ka idee, et teha film filmi tegemisest ja selle tõttu saab näha nii lavastajat ennast kui ka kaadritaguseid tegelasi. Olustikku kujutati Poola traagilist minevikku arvestades väga meeldivalt, aga sisu ebakindlus ning Tataraki enda tegelaste nõrkus ei suutnud minus tekitada vastavat tunnet, et oleksin nüüd kogenud midagi, mis on vägagi reaalne. Filmi enda sisu oli liigagi tavaline ja austusavalduse sissemonteerimine oli hea idee, kuid ainuüksi see ei teinud filmi paremaks. Kuna plusspooled kaaluvad üles miinuspooled, siis soovitan seda kõigile, kes on kursis Wajda filmidega ja teavad, mida ta vaatajale tavaliselt pakub. 6/10