PÖFF 2009: Mary and Max

See on lugu armastusest, sõprusest, hoolivusest, kurbusest ja vajadusest olla koos ja rääkida kellegagi. Ühesõnaga elu ja kõik, mis sinna sisse jääb. Animatsioon on loodud väga eripärast stiili kasutades, mis kuulubki filmi tugevamate külgede juurde. Plastiliini meenutav Wallace ja Gromiti laadne stiil töötab teema ülesehitamisel imehästi. Tegemist on kurva filmiga näiliselt kurbadest inimestest, kust ei puudu ka eneseirooniline koomika ning elurõõm väheste asjade üle, mis üldse siin elu rõõmu pakuvad. Mary on üksik tütarlaps Austraaliast, kes hakkab suhtlema üksiku Maxiga, kes elab New Yorgis. Mary leiab endale väljundi, kuhu suunata oma muremõtted enda ja pere kohta. Max leiab aga endale ainukese ja tõelise sõbra, keda ta ei taha küll kaotada, aga ei suuda tema pärast end ka täielikult muuta. Tegemist on üdini ilusa looga erinevatest elusaatustest. Vaatamata tõigale, et Mary ja Maxi saatused põimuvad läbi hea ja kurja, jääb siiski hea domineerivamaks. Ütlen ausalt, et miski liikus minu sees ja see miski kripeldab vähehaaval praegugi.

Väga üllatav oli see, kui hästi kummaline ja inimestele võõrastuvana mõjuda võiv animatsioon antud teema edasi kandmiseks sobis. Monoloog tegelaste tutvustamiseks, hästi valitud muusikapalad, iga tegelase iseäralik kiiks ning animatsioon ja selle värvivalik muutis kogu filmi ülevoolavalt fantastiliseks elamuseks. Arvan, et kahe täiesti erineva, aga samas nii sarnase inimese juhtumised ei tohiks kedagi külmaks jätta, vaid panevad nendega kaasa naerma ja kui vaja siis mõtteis ka kaasa nutma. Jälgides üldist tegevustikku saab näha väga palju pisidetaile ja ainestikule rikkust juurde toovaid kõrvalpõikeid, mille hulgast näiteks Maxi haiguse üle naljatlemine, muutus koheselt pärliks omaette. ASPIES FOR FREEDOM - ütleb vaevatud hingega Maxi särgiesine. ASPIES on haigus, mida Max põeb ja mis muudab tema niigi loogilist ja otsekohest iseloomu kraadi võrra veidramaks. "Mary and Max" oleks Ellioti eelmise teosega, mille nimeks on "Harvie Krumpet", võrreldes justkui täiustatud ja pikendatud versioon. Sestap loodan ka, et nagu sai "Harvie Krumpet" parima animeeritud lühifilmi Oscari, saaks ka "Mary and Max" parima animatsiooni Oscari. Adam Ellioti isikupärane stiil on midagi erilist ja väärib seetõttu ka väärilist tunnustust. Filmi mõte haakub kõigega, mis teeb meist inimese ning muudab meid teistest eristuvateks, kas siis halvemuse või paremuse poole.

Mary ja Maxi omavaheline suhtlus, kasutades selleks muide ainult kirjavahetust, on väga leidlik viis tutvustamaks mõlemaid karaktereid ja kuidas nad oma elu elavad. Mary saadab kirja ja jutustab, mis teeb teda rõõmsaks ning mis viib tuju alati nulli. Max ei adu alguses, mida ta sellisest ootamatust suhtest ootab, aga vähemalt saab kõik oma vead ja murekoormad paberile kanda ning neid kellegagi jagada. Nii ilmnevad kordamööda tegelaste erinevad eluseigad, mis on kord positiivsed ja teinekord jällegi negatiivsed. Animatsiooni tumedapoolsem värvus taotleks justkui masendunud inimeste masendavat elu, aga tegemist on hoopis millegi muuga. Saab näha lapse suhtumist asjadesse, mida ta täielikult veel ei mõista ning saab kohata meest, kes ei saa maailma asjadest ja teiste inimeste tegude loogikast eriti hästi aru, mistõttu satub ta alatasa halbadesse olukordadesse või peetakse teda lihtsalt hulluks. Mary vajab tuge, et muutuda iseseisvamaks. Filmi kurbusenoodid lõikavad momentaalselt sisse ka kõige rõõmsameelsematesse stseenidesse. Ühel hetkel on Mary rõõmus väike tütarlaps, aga teisel pisaraid valav noorik, kes ei peakski tundma ja teadma seda, mida ta juba oma vanuses teada on saanud.

Lõpp hea, kõik hea. Teema areneb meeldivalt kaua ja kui haripunkt saavutatakse, siis tehakse seda sellise elurõõmsa aplausiga, et tekib meeldiv hetkesse kaasahaarav tunne, mis on ühelt poolt kaasa tundev, aga teisalt jällegi rõõmus. 10/10