Käesolev film üllatas mind lausa mitmel tasandil. Tegemist on väga tugegva karakteripõhise draamaga ja mis kõige tähtsam, ühte peategelast kehastab Adam Sandler, kelle jaoks on see vist karjääri jooksul teine draamaroll. Sandler portreteerib pere kaotanud mehe valu ja vaeva suurepäraselt. "Valitse minu üle" kõige tugevamad küljed seisnevadki tegelaste arengutes ja kahes põhinäitlejas - Sandleris ja Don Cheadles. Kahe pika filmistaažiga näitleja koostöö loob kindlal meelel illusiooni ilusast elust ainult selleks, et see lõhkeks nagu seebimull mõistmise saabumisel. "Reign Over Me" lahkab inimese ülesaamist lähedase kaotuse järel ja kuidas võib inimene drastiliselt muutuda, et varjata enda meeltes kohutavaid mälestusi, mis alla surudes pulbitsema hakkavad ja vihase ning meeleheitlikku karjega ükskord vabadusse pääsevad. Tegemist on mõtlemapaneva teosega, mille ainestik rikastub Sandleri kaasahaaravast ja traagilisest tegelaskujust. Mõeldess Sandleri komöödiakalduvuse peale, siis on ta ikkagi maru hea tööga hakkama saanud. Teda on raske isegi muserdunud ja habetunud näo alt ära tunda. Filmi juures oleks nagu kõik hästi tehtud. Isegi poster ja trailer on hästi tabatud. Poster külmade ja soojade värvide poolest ning trailer petliku alguse ja pöördelise keskpunkti tõttu. Cheadle on üldiselt alati oma rollidega säranud, aga siin teeb ta eriliselt head tööd, pakkudes Charlie (Sandler) loo kõrvale ka meeldivat kõrvalpõiget reaalse elu raskustesse. 
Alan Johnson (Don Cheadle) on edukas hambaarst, kes näeb juhuslikult tänava peal vana kolledžikaaslast, kes teda tähele panemata oma elektrilise tõukerattaga mööda kihutab. Järgmine päev kohtab Alan taas Charliega ja tuletatakse vanu aegu meelde. Alan ja tema pere teavad, et Charlie kaotas kogu oma pere 11. septembri katastroofis, aga Charlie tundub olevat ainuke, kes seda jutuks ei võta ning üldse pere omamist tagasi lükkab. Alan tunneb, et peab Charliet aitama, aga nii sukeldub ta Charlie maailma, mis on täis lapsikust ja kolledžiaegset muretust, milel taga peitub eitamine. Charlie on loonud enda jaoks maailma, kus ta ei peaks kaotatud pere peale mõtlema, vaid elab ühes hetkes ning mängib alatasa videomängu "Shadows of the Colossus". Aegamööda püüab Alan Charliet tema maailmast välja tõmmata ja aidata tal kaotusega leppima. Iga kord kui keegi Charliele tema peret mainib, muutub ta paranoiliseks ja isegi vägivaldseks. Nii muutb Charlie aitamine veelgi raskemaks ja seetõttu pole tema ainuke, kes kannatab. Alan hakkab oma naisega sidet kaotama, aga ikkagi püüab teha meeleheitlikku sammu, et viia Charle üle enesepettuste läve ja lasta tal siseneda leinamaailma. Sandleri esitus Charliena on üle ootuste väga kõrgel tasemel, andes inimliku traagika väga kaasahaaravalt edasi. Ei ütleks, et tema filmis põhirolli kannab, sest üldiselt on kogu loole tähtsad nii Alan, kui ka tema naine, aga ka psühhiaater Angela, keda kehastab vaimustav Liv Tyler. Samas peaks ära märkima ka Saffron Burrowsi, kes kehastas isiklike murede käes vaevlevat Donnat, kes ei suutnud šokiseisundist teisiti välja tulla kui pidi tegema kõlvatuid lähenemiskatseid Alanile. Veteran Donald Sutherland kannab seekord kohtuniku rolli, kes omab sündmuste pöördelises arengus juhtrolli, kuigi tema osatäitmine on ootamatult üürike. 
Selle asemel, et keskenduda ühele tragöödiale kasutab film ära mitut erinevat, aga omavahel seotud sisuliini, mis on kõik omamoodi tähtsad, sest kaotusest saab üle mitut moodi. Ei ole seda ühte teed. Inimesed on erinevad ja sedavõrd erinevad on ka kaotusega leppimised. Mike Binder seob erinevad lood eripärasel viisil kokku, jättes Charlie traagilise loo kõige tähtsamaks, aga mida toetavad Donna, Alani ja teiste tegelaste isiklikest probleemidest tekkinud mõtteseisundeid väljendavad lood. Üllatavalt meeleolukalt on esitatud Charlie karakter ning sama hästi on koostatud ka tema tee mõistmiseni, et ükskord tuleb pettekujutelmadest lahkuda ja seista vastu ülevoolavatele tunnetele, mis tekitavad vihapurskeid, aga kui kõik see on möödas, tekib alles siis meelerahu. Charlie maailm on üks ääretult rõõmus paik, kuhu ka Alan pooleldi vastu tahtmist tõmmatakse. Koos käidakse hilja õhtul väljas ja vaadatakse öökinos Mel Brooksi filme ning mängitakse kordamööda videomängu. Charlie ja Alani suhe oli väga huvitavalt loodud, viies vaataja kõrvale põhiteemast ja asendades selle lõbusalt koosveedetud ajaga, mida iseloomustab ilmekalt stseen, kus Charlie tuleb õhul Alanile ukse taha ja küsib tema käes, kas ta naine teda välja lubab. Alan vastab seepeale, et ta ei pea välja minemiseks naise käest luba küsima, aga sellele järgneb alandlik pilk naise poole ja küsimus: Kas ma võin siis Charliega välja minna? Lihtsad aga leidlikud vennastumist märkivad seigad viivad Alani seisundisse, kus ta tunneb, et kordki oma elus tahaks olla keegi teine. Charlie maailma sisenedes hakkab see soov teda üha enam rõhuma. Charlie mõjub Alanile kui värske tuul, mis toob talle meelde kõik selle, mis teeb elu elamisväärseks, aga samas ei kao senini õhus püsinud probleem kuhugile. Charlie maailm põhineb ettekujutlusel ja eitusel, millele Alan ravi leida üritab. Sandleri viha-ja ängistushood on niivõrd hingestatult esitatud, et tekib reaalsele olukorrale vastav tunne. Sandleri puhul poleks ma midagi sellist kunagi oodanud. Olen teda alati vaimuka komöödianäitlejana au sees pidanud, aga nüüd teda tõsises draamarollis vaadates, muutus minu arvamus temast kardinaalselt, sest nüüd on selge, et kui ta võtaks mistahes draamarolli käsile, saaks ta sellega hiilgavalt hakkama. Selles pole kahtlust. Film suutis olla ühel hetkel lõbus meestekas ja teisel hetkel pöörati maailm pahupidi, kui Charlie oma lõppematus paranoias kedagi kahtlustama hakkas. Stsenaarium võtab pidevalt erinevaid pöördeid ja ei lõppe sugugi niimoodi nagu oleksin arvanud. Lõbus, vaimukas, traagiline, mõtlemapanev, leidlik draama leinast ja kõigest, mis sellega kaasneda võib. 
Don Cheadle on Sandleri kõrval üks filmi tähelepanuväärsemaid tegelasi. Igaühel meist võib tulevikus tekkida mõte, et kas sellist elu ma endale siis tahtsingi. Miks olen ma loobunud asjadest mis mul elu varasemalt huvitavamaks muutsid? Ohverdus abielu nimel ja pereisaks olemine pole töö, mis oleks kergete killast. Alan esindab kõike seda ja enamgi veel. Paljud iseloomujooned on aja jooksul pehmeks muutunud ja seetõttu on inimesele kergem pähe istuda. Antud juhul tõi Charlie Alanis välja selle, mis temas kaduma oli hakanud. Stseen, kus Charlie kõik mõtted ja mälestused endast välja valab, oli kohe kindlasti üks filmi parimate momentide seast. Antud hetk, kus Charlie jutustab oma perekonnast muutus kogu filmi mõttes väga tähtsaks, sest algusest peale ootasin, millal Charlie lõpuks avaneb ja siis lõpuks see juhtuski. Kummalisel kombel tähelepanuta jäänud inimtraagikast pajatav draama, mis mulle kohe väga meeldis.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar