reede, 25. veebruar 2011

The Fighter

David O. Russell on tuntud eelkõige Three Kingsi ja I Heart Huckabeesi poolest. Olles nendest kahest näinud ainult esimest, ongi Three Kings minu ainuke seos Russelliga. Three Kings on häguselt meeles, mistõttu võin öelda, et ilmselt ei läinud mulle filme eriti korda, sest kui film on hea, jääb see ka alatiseks meelde, ükskõik kui ammu oli viimane vaatamine. Niisiis ei osanud The Fighterist midagi oodata, kuigi mida lähedamale jõudis Oscari periood, seda rohkem räägiti netiavarustes David O. Russeli poksidraamast ja alati toodi esile Christian Bale`i metamorfoosi The Machinisti stiilis ning vaimustavat karakterit, millele andis elu ja hinge Bale`i hingematvalt võimas esitus narkootikumite küüsis vaevlevast endisest, kuid siiani tulihingelisest poksijast Dicky Eklundina. Bale osas nõustun ja kiidaks takka ka filmi huvitavat, kuigi mõnevõrra liiga üldtuntud kui mitte isegi klišeelise lähenemisega sisulist ülesehitust. Filmi miinuspoolteks ongi liiga tavaline, kui nii eluloofilmi juures üldse öelda saab, ülesehitus filmi esimeses pooles ja Mark Wahlbergi hea, kuid Bale`iga võrreldes küllaltki tüüpiliseks jäänud roll Micky Wardina. Raske oleks niisama lihtsalt kinnitada ilmselget, et Bale on parem näitleja. Kui poleks olnud Wahlbergi, poleks Bale mõjunud nii sümpaatsena. Siinkohal tekibki küsimus, kes oli siis peategelane? Micky Ward oli peategelase jaoks liiga emotsioonitu ja ebaselgete motiividega. Dicky Eklund muutus aga filmi jooksul mitmeid kordi ja iga kord saime tema kohta rohkem teada, aga Micky jäigi selleks midagi enamat oma elust soovivaks tulihingeliseks poksijaks, kelle tulihingelisus ilmnes alles filmi teises ja vahest ka kõige olulisemas pooles, kus Micky, olles saanud järjest mitu võitu, lepib oma pere ja vennaga ning valmistub karjääri olulisemaks matšiks, mis oli sama võimas kui Ron Howardi Cindirella Mani viimane matš elik siis kaasahaarav, tehniliselt huvitav ja vaatajalt iga emotsioonipojakest Micky suhtes mitmekordseks võimendav.Kiiduväärt režii ja opetöö! Ootasin midagi traditsioonilist, aga õnneks tagas mitmekülgne kaameratöö nauditava elamuse. Hästi läbi mõeldud. Lisades juurde veel filmi taustal valminud dokumentaal Dicky elu tõusudest ja mõõnadest, võib öelda, et nii tagati teatav autente tunnetus, mida võimendas veelgi viis, kuidas filmiti üles poksimatšid. Dokumentaalne võte lisas paljudele stseenidele ühe tasandi juurde. Kui sissejuhatuses näeme vendi kaamera ees esinemas, siis hiljem tuuakse see sama kaamera dokumentaalfilmi tegemise näol uuesti sisse ning tekib kahetasandiline loo esitus, kus ühel hetkel tundub, et näeme filmi ennast, kuid siis järgmisel momendil astuvad kaadri nurgast välja dokfilmi võttemeeskond. Nii tekitataksegi justkui dokumentaalne tunne mängufilmis, mis saab lahenduse selle sama dokfilmi ilmumisega, kuid siis asendub jällegi uuega, milleks on siis vanade TV ülekannete formaadi stiilis filmitud poksimatšid. Kui matš ise on filmitud nii nagu tavainimene näeks seda TV vahendusel, siis samal ajal näidatakse teisi tegelasi tavalises stiilis edasi. Alguses üllatas mind ainult tehniline külg - liikuv õlakaamera, pikad energilised kaadrid, dokumentaalne võte. Sisulise kandvuse tagasid veenvad näitlejatööd ja rääkidest veenvatest näitlejatöödest, siis tegi Bale oscariväärse rolli, kuigi ei ütleks, et tegu oleks tema karjääri parimaga, sest Oscari oleks ta pidanud saama juba ammu, aga vähemalt tuleb see nüüd ära ja õigustatult. Filmi üsna aeglane ja alguses tuttavaid radu läbi käiv ülesehitus tuli hiljem loole kasuks, sest kõik see, mis oli enne juba teistest poksifilmidest tuttav sai uue hingamise ning aeglane build up oli kindlasti vajalik, et konfliktid pere keskel, tüli vennaga ja iseendas selgusele jõudmine mõjuksid seda tugevamalt ja mõjusidki.Filmis oli kolm (või rohkem?) aega edasi viivat montaažilõiku. Esimene meenutas Rocky "Eye of the Tigeri" episoodi, teine tuli üllatusena, sest ei mäletagi, et oleksin midagi taolist varem näinud. Kolmas aga oli juba filmi lõpuspurdis ja oli vajalik vendade ja pere vaheliste probleemide lahtumise ja koostöö kulgemise illustreerimiseks. The Kings Speech`i lõpukõne ei mõjunud mulle kuidagi. Oli vaid teatav eepiline tunne, et tegi ikkagi ära, aga The Fighter`i viimane poksimatš haaras nii kaasa ja mängis korraga nii paljude lavastuslike võtetega, et seda oli jäägitult põnev jälgida. Eriti kui silmas pidada, et viimane võitlus algas nagu üks eelmine, kuid tunnetus oli viimase puhul teine, sest kui eelmisel korral oli üsna selge, et tegu on poksistrateegiaga, siis viimase puhul oli selge, et tegu oli eneseületusega ja seda Oscareid määravad onud ja tädid ju armastavadki. Pisaraid ei valanud, aga rõõmujoovastuse tiris küll välja ja seda üks film tegema peakski. Paneb sind kaasa tundma ja kõik muu unustama.Muidugi pole tegu veatu filmiga, sest algus oli mõnes mõttes liiga kiirustatud ning motiivid jäid seetõttu selgusetuks kohtades, kus oli selge, et film tahab sulle peale suruda, et tegu on dramaturgiliselt olulise hetkega. Pean silmas siis Mickey esimest kaotust ja selle tagajärgi. Häirima jäi Micky minevik, mida mainiti ainult poole sõnaga. Selge oli, et tal on selja taga juba pikk karjäär, mis polnud just kõige edukama suunaga, kuid minul kui vaatajal ei olnud sellega mingit seost. Seose puudumise tõttu ei suutnud ma end kuidagi siduda Mickys kasvava vihaga pere ja venna vastu, kes olid enesele võib olla adumata hoopis kasu ja kuulsuse peal väljas ja olid unustanud, kes tegelikult võitleb ning oma elu elada püüab. Micky lahkumine pere juurest jäi seetõttu üsna emotsioonituks. Wahlbergi näitlejatöö oli küll hea, aga lohakalt välja toodud minevikutaak ja arenev motivatsioon edasi võitlemiseks mõjusid tema karakterile laastavalt. Mida rohkem film edasi kulges ja mida rohkem toodi sisse teisi liine, seda kaasahaaravamaks muutus nii Micky võitlustahe kui ka põhiliin. Kahju ainult, et see ei olnud nii kohe alguses. Vaatamata mõningastele möödalaskmistele on tegu vaatamist väärt filmiga, mis väärib kõike oma nominatsioone, aga kas ka võite? Bale ja Russelli operaator võiksid saada, aga rohkem ei oskaks oscarivõite pakkudagi. 7/10

teisipäev, 22. veebruar 2011

Kirjad Inglile

Sulev Keedus paistab olevat kindla nägemuse ja stiiliga režissöör, kes teab, mida tahab ja kuidas seda vaatajale pakkuda. Somnanbuuli ja Georgica järgi võib juba rahulikult järeldada, et režissöör töötab omas mullis ja ei lase end palju segada välistest mõjudest, vaid rohkem sisemistest, mida filmi valmimisel vaja ongi. Kirjad Inglile on huvitav lähenemine kaotusvalule ja sellega leppimisele, sest inimlik teema on visatud tahaplaanile, kuid nii see ainult tundub ning esile on toodud hullumeelsus, grotesk ja absurd, millega kõrvutatakse ida ja lääne kultuuri, kuid iga sellise nüansi esilekerkimine on mõtestatud ja loole oluline. Lugu on Kirjad Inglile puhul mitmeti mõistetav ja täis sümboleid ja mitmeid kujundeid, aga oluline on märkida, et lugu ennast taoline lähenemine ei häiri, mistõttu jääb Kirotaja rännak häguses läänemaailma mõjudele valla olevas kodukandi või siis hinge viimasesse oleskellu vägagi selgeks ja kui miski muu pole enam loogiline ja mõistusepärane, siis Kirotaja olemus on see, mis vaataja taas maa peale toob, et ta ei satuks liiga kõrgele ja ei unustaks, millest film tegelikult räägib.See, et film algab tegelikult lõpuga, pani mõtlema, et Kirotaja koju tagasi jõudmine polnudki midagi muud kui hinge rännak koju või siis hinge lepituse otsingud ning seda hoidis siinilmas veel Ingli nutt ja ei miski muu. Ingli nutt - lihtsalt võrratu kujund loomaks filmi atmsfääri ja ehitamaks üles aluse Kirotaja karakterile. Arvan, et ta oligi, nagu lõpus mainis, surnud või suremas või siis poolsurnud, sest miks siis muidu olid kodulinnas kõigil araabiapärased nimed. Kuigi siin ei pruugi olla surmaga midagi pistmist ja see hullumeelne linn meeleheitel naistega oli lihtsalt see, kuidas Kirotaja nägi oma endist kodulinna. Vaataja näeb kõike läbi tema silmade Kirotaja lahkus Nõukogude ajal ja jõudis islamimaailma, kuid tagasi koju tulles ootas teda maailm, millesarnast pole ta kungi näinud, sest tema maailm oli seni piirdunud ainult Nõukogude kodupiirkonna ja Afganistaniga. Tulles tagasi lääne vaated omandanud kodukülla, leiab ta eest mõistetamatud tüübid, segase meeleolu ja närvilise elu. Miks? Nii näeb sellesse maailma esimest korda sisenev inimene või siis mingil määral nii, sest linna ja sealset elanikkonda ümbritsenud absurdsuse ja groteski järele lõhnanud õhkkond on siiski Keeduse ja muu mõttetetegevuse eest vastutanud isikute vaimuvili. Mitte et lääne kultuuri võrdlus moslemimaailma omaga oleks olnud väga ülepaisutatud, seda mitte. Pigem andis teemale jõudu juurde Keeduse ja Kõivu huvitav nägemus.Seda mõtet, et Kirotaja oli surnud või surma äärel toetavad veel linnas toimunud terrorismivastased õppused, mistõttu oli pidevalt kuulda plahvatusi, reaktiivlennukite ülelendamist, kuulirahesid ning isegi oli näha surma, mis oli küll simuleeritud, aga siiski. See kõik muutis tema kodulinna väga sarnaseks Afganistanile, kus samuti on kõigi eelduste kohaselt kuulda sõjategevust, kus ka Kirotaja aktiivselt osa võttis, sest saatuse tahtel sai temast mägedes end varjav vabadussõdalane. Kuigi nii saaks kirjeldada ka Kirotaja meeleolu, sest tulles teisest maailmast kummitavad teda uued tõekspidamised ja harjumuspäraseks saanud lõhnad, kohad ja pildid. Nii ei saagi öelda, et tegu oleks olnud Kirotaja hinge viimase rännakuga, vaid hoopis muutunud mehe külaskäiguga täiesti muutunud kodulinna, mida siis võimendati vägivalla, veidruste ja hullumeelsete inimtüüpidega. See, et Kirotaja jooksis lõpus jõetult rongi järele, on üks kõige tavalisem sümbol ehk siis püüe saada kätte midagi kättesaamatut, juba kadunud ja kaotatud. Antud juhul siis Kirotaja pere, maha jäänud elu ja eelkõige tütar. Esialgne arvamus, et Kirotaja on surnud või suremas, lõhestus veelgi pärast Kirotaja lauset lõpus, kus ta ütleb, et läheb tagasi mägedesse, aga kas see tähendas, et ta läheb edasi teise ilma või et kui ta saab terveks, läheb elab ta edasi juba 21 aastat elatud elu ja kõrvalpõige kodulinna oli lihtsalt poolsurnu pettekujutelm kaotatud elust ja kaotusega leppimisest? Linnas toimunu ja sealsete veidrate ja hullumeelsete elanikega kohtumine võis olla lihtsalt vastandumine tema uue eluga moslemina, et maha jäänud elu pole midagi võrreldes uue kodumaaga. Peale paistab jäävat viimane versioon, sest linnas toimunu oli liiga elav ja detailirohke, et olla lihtsalt surnu sonimine. Huvitav on tõdeda, et Keedus tegi filmi, mis sarnaneb päris paljudele teistele Euroopa igaastastele kunsti - ja seisundifilmidele. Mitte, et see halb oleks, aga on rõõm näha, et Eesti film ei pea olema midagi sellist, mis on seeditav ainult meie jaoks, vaid ka ülejäänud filmimaailma seas. Kui suudad end läbi pureda pealispinnal pulbitsevatest sümbolitest, kujunditest, absurdsusest, hullumeelsusest, siis saab selgeks, et filmi selgrooks on lihtsalt jälgitav lugu, mida kaunistavad mõjusad operaatorlikud võtted ja kunstilised valikud. Kaamera liigub sujuvalt, pannes unustama teatraalsete filmide taaga ja pikkade kaadrite piina, mis on mõnel juhul siiski võimas vahend andmaks edasi kõige olulisemat. Keeduse suutlikkus navigeerida oskusklikult ja isegi ettevaatlikult reaalsuse ja ebareaalsuse vahel, pakkumata seejuures üle liigsete sümbolite ja keeruliste kujunditega, laseb vaatajal filmi jälgida sellisena nagu ta on. Mitte nii, et kunstiline lähenemine on nii hoomamatu, et raske on mõista, mis, kus ja miks toimub üks või teine asi.Tõnu Oja tindine suu ja valu täis kõnemaneer jäävad kummitama veel kauaks ajaks. Igal rollil on mängida oma osa ja tundus, et Eesti tuntud nimed Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Mirtel Pohla ja Ragne Pekarev said hästi hakkama, sest mida veel öelda? Kui midagi negatiivset öelda pole, siis ei ütleks rohkem midagi. Filmi konteksti põhjal olid kõik rollid väga täpselt valitud. Naisosatäitjatest, keda oligi filmis kõige enam, jäi kõige enam meelde Ketter Habakukk. Temas oli midagi sellist, mida teistes ei leidunud. Võib-olla oli selleks kummaline kõneviis, mis võis olla kas taotuslik või näitlejale omane, aga igaljuhul mõjus nii näitlejatöö kui ka tegelaskuju hoopis teisena kui kõik ülejäänud. Filmis on palju meeldejäävaid stseene, kuid ainult kaks neist suutsid mind mõjutada. Esimeseks on basseinivõte ja teiseks isa matused. Üks on kunstiliselt ja tehniliselt võimas, aga teine on emotsionaalselt rusuv, seega kaasahaarav.Mulle istuvad mõtteid tekitavad, neid siis nurka viskavad ja uusi genereerivad filmid ja Kirjad Inglile on üks neist filmidest. Üks natuke varasem, aga samuti sel aastal ilmunud Eesti film seda kohe kindlasti ei olnud. 8/10