Film põhineb siis Patrick Süskindi raamatul "Parfüüm" Räägitakse, et film pidi sihteliselt truu taamatule olema, aga ainult lõpp oli seal kuidagi teistsugune. Ei ole mul seda õnne veel olnud, et oleks Süskindi lõhnakilleri teost lugenud aga Tom Tykweri versioon oli tõsiselt omapärane ja umbes midagi sellist, mida mu silmad eriti ei kohta. Selles mõttes, et kõik oli väga väärastunud siin filmis aga samas kena. Olid ilusad naised, kes pärast enam nii ilusad polnud ja oli kaasahaarav muusika, intrigeeriv sisu ja huvitav näitlejateansambel. Tykweri "The Internationali" Clive Oweniga peaosas ootan üha suurema huviga nüüd.
Ei viitsi eriti sisuga jännata, nii et panen üks-kaks lauset. Jean-Babtiste Grenouille on sündinud erilise andega. Ta tunneb lõhnu teisiti kui tavalised inimesed. Oma eesmärgiks seab ta täusliku lõhnakombinatsiooniga parfüümi leidmise ning kõik, kes teda takistavad saavad tundma lõhna väge.
Tykwer on loonud omamoodi teose. Visuaalse poole pealt kaunis aga motiivid on nõrgad. Dustin Hoffman ja Alan Rickman on samuti eredad pärlid, kes filmi paremaks muudavad. Jean-Babtiste tegelane ütles kogu filmi jooksul ainult paar sõna. Ega ta ei osanudki ka vist eriti suhelda. Kogu oma lapsepõlve oli ta vaesuses veetnud ja ilma korraliku hariduseta olnud. Siis märkab teda kuulus parfümeeria Giuseppe Baldini, kes võtab ta oma tiiva alla ja õpetab Jeanile lõhnaõli tegemise kunsti. Jean, kes on täielikult sõltuvuses ümbritsevatest lõhnadest hakkab otsima täiuslikku õli, mille ta ka lõpus leiab. Kogu tema tegevus lõhna leidmiseks oli huvitavalt läbi mõeldud ning seda oli põnev jägida. Ben Whishaw roll on omapärane. Tal pole küll palju dialoogi aga tema isiksus ja teod räägivad enda eest.
Tema silmades oli hästi nähe põlevat kirge lõhnade järele ning samuti tavatut huvi punapäiste tüdrukute järele. Psühhopaadi näoilme või kurbusest piinatud näojooned varieerusid ta pidevalt ja peaks ütlema, et mitte halvasti Oma hullu oleku andis ta kenasti edasi. Tapmismotiiv oli alguses kuidagi selgusetuks jääv. Pärast anti küll paar vihjet aga vähe. Täiesti arusaadav on küll, et tahtis ainulaadset lõhna punapäistelt naistelt aga pidi nad selleks tapma ning klaasanumasse toppima ja siis hiljem naha pealt rasva (või mis iganes see oli) koorima, et sealt õli ammutada. Tekib aga küsimus selle kohta, miks ta seda tegi. Tahtis küll täiuslikku lõhna ja võib olla polnud tal peas ka kõik korras kuna oli elanud elu halbades tingimustes ja ilma hariduseta. Ise arvan, et lõhnade teisiti tajumine pani ta mingisuguse laksu alla ning seepärast selline hullumeelne kinnisidee tal tekkiski.
Müstilisust kogu temaatikale lisase asjaolu, et kõik inimesed, kes Jeani pealt kasu teenisid lõpetasid surnult mitmete kummaliste asjaolude läbi. Kes kukkus jõkke, kelle maja varises kokku ja need, kes tema missiooni takistasid sattusid kas lõhna mõju alla või osalesid massiorgias. Jean kasutas oma loodud lõhnu relvana, et mõjutada teisi ning panna nad teda ennast jumaldama. Lõpp oli mõtlemapanev. Mitte, et see oleks nüüd väga tähendusrikas olnud vaid see pakkus erinevaid võimalusi, mis Jeaniga juhtus. Ise kaldun arvama, et ta lõpetas tükkidena kellegi kõhus ikkagi. Raamatu lõpu kohta täpselt ei tea aga seal pidi sarnane olema. Massiorgia stseen oli üks kummalisemaid kohti filmis, sest see kestis päris tükk aega ning peaaegu et aegluubis ja eepilise muusika taustal. Üldiselt mõnus, sisutihe ning huvitava lõpu ja heade näitlejatega lõhna võimsusele ja inimese hullusele tuginev filmike.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar