Nüüd on veel parimale filmile kandideerivatest näha Milk, mille jätsin just meelega viimaseks, sest hoolimata positiivsetest arvustustes on see kõige ebahuvitavam. Kes teab, äkki hoopis üllatab mind. Eks vaatab.
2008 paistab olevat Kate Winsleti aasta. Osales Sam Mendezi ning Stephen Daldry filmides, mis mõlemad kandideerivad päris mitmele Oscarile. Viimati ehk saigi Winsleti "Finding Neverlandis" näha. Kuigi vahepeal oli ka päris korralikult rollisooritusi, pole ma nende peale veel sattunud.
"The Reader" oligi umbes täpselt selline nagu sisimas juba ette teadsin. Tõeline oscarifilm. Kui see ei saa võitu, mis siis veel saab? Kummaline on see, et mõni aeg tagasi osales Winslet ka Extras, kus ta mängis ka holokaustiga seotud filmis ja veel mainiti, et nüüd saab kindlasti Oscari, sest II Maailmasõjaaegse sisuga filmid saavad selle alati. Noh, nii nüüd juhtuski.
Sisu tiirleb noore Michaeli ja temast päris korralikult vanema Hanna Schmitzi armuloo ümber. Hanna varjab endas aga saladust, mis tuleb Michaelile ilmsiks alles pärast mitmeid aastaid kestnud eemalolekut.
Kate Winslet sai tõesti väga hea tööga hakkama. Kiidan teda suurest haipimisest hoolimata. Esimestes kaadrites Winseltiga ei tundnud teda äragi. Näojooned on samad aga eemalt oleks nagu teine inimene. Hanna Schmitzi roll just kergete killast ei olnud. Pidev paranoia ja kummitavad mälestused üleelatust ning hiljem oma saatusega leppimine ning ülestunnistus. Viimati sai nii palju keha näha vist siis Titanicus, aga ega siin ei priisatud.
Paljas keha välkus igas teises kaadris. Ralph Fiennesi osa oli jällegi tugev nagu alati. Tal on võime mängida kaotatud armastusega ning traagiliste saatustega osi väga hästi. Fiennes alustas ja lõpetas ning seda mitte just südantliigutavalt aga nii nagu üks sõjadraama peakski. Kas Winslet väärib nii suurt tähelepanu? Kindlasti. Kas see on 2008-nda aasta parimate filmide seas? Kindlasti aga originaalse žüseega ning kogu temaatikaga "The Reader" eriti ei hiilga, sest juba sisututvustust lugedes võib aimata, kuidas film algab ja lõpeb. Ega palju mööda ei pannudki, välja arvatud Schmitzi saatus muidugi. Hiljem kui Schmitz vanglas viibis võis juba aimata, miks tõesti see roll võitu väärib. Winsleti väsinud silmad ning kurnatud nägu kandis endas nii kahetsust kui ka lootust parema järele.
David Krossi osa ei saa ka mainimata jätta. Päris korralikult sai tema vanusele mõeldes hakkama. Ei tea, kas oli väike kramp ka sees, kuna oli nii suurte tähtedega ühises filmis. Temaga peaosas olen näinud "Knallharti". See on ka meie kinodes jooksnud kui ma nüüd ei eksi. Juba seal oli tema andekust märgata aga tegelikult väga suurt näitlemisvõimet "The Readeri" roll ei vajanudki. Mulle ta istus hästi ja ilusti suutis rolli edasi kanda ka täiskasvanud Michaelile.
Sisaldas küll juba kasutatud teemat aga omad erilised elemendid suutsid vaatamise päris nauditavaks muuta. Ei kurda vähemalt igavuse pärast. Tegevus oma mõtet ei kaotanud, igal asjal oli eesmärk. Kui esimene pool oli armastusfilm, siis teine pool kohtudraama. Oma teatud oskuse puudulikkuse tõttu, mida ta väga häbenes, nõustus võtma süü enda peale koonduslaagrites korda saadetud õuduste suhtes. Eks päriselt on ka II Maailmasõja käsitlemine filmides väga huvitav olnud. Alati jälgitakse, kas faktidest kinni peetakse ning hinnatakse kõrgelt neid filme, mis tuletavad neid aegu meelde ja suudavad vaatajates teatud kurbust tekitada.
Film, mis on oma temaatika poolest huvitav, teostuselt väga viis ning põhimõtteliselt oleks tegu kui ühemehe showga ehk siis antud juhul Winsleti omaga.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar