Minu veebruarikuu esimeseks filmielamuseks sai siis Fincheri noorest vanamehest jutustav 13 Oscari nominatsiooni saanud film. Kas see nüüd just 13 väärt on, seda on raske öelda. Kindlasti grimmi, muusika ja muu säärase eest on Oscar garanteeritud ja muidugi õigustatult ka. Kogu ajastute kujutamine, visuaalne lahendus ja eriti Buttoniolukorra lahendus on kindlasti tunnustust väärt. Põhimõtteliselt said mu laeni tõusnud ootused täidetud. Fincher sai väga kena filmiga hakkama, kuigi poleks sellist filmi tema käe alt oodanud kui arvestada eelmisi filme. Esimene kord kui "The Curious.." kuulsin, siis huvitas mind kõige rohkem Benjamini noorenemise kujutamine ning pean tõdema, et see kukkus neil pagana hästi välja.
Alustan siis alguses kiidulauluga. Juba esimestel minutitel oli selge, et tegemist on jutustavas vormis üles ehitatud filmiga. Benjamini tütar oma ema juures New Orleansis orkaan Katrina aegu ning tütar loeb emale ta päevikut ning kogu jutustus valgub lahti nii mälestusena ema jaoks aga ka esmakordse tutvumisega tütre jaoks. Näidatakse Benjamini sündi ja mis asjaoludel ta sattus sinna, kuhu sattus. Näidatakse tema lapsepõlve. Tegelikult ikka vist vanaduspõlve, kuidas teda ümbritses pidevalt surm ja vanadus kui ta ise samal ajal kogu aeg noorenes. Benjamini eripära oligi see, et ta koges noorena, ehkki väliselt vanana, kõik elu raskused ära, aga noorena, ehkki sisemiselt vanana, hakkas kogema seda, mis on omane noortele inimestele.
Tema eripära ilmutab ennast kõige paremini filmi keskel kui Benjamin koju saabub. Kõik tuttavad ja sõbrad on väsinud ja vanad aga Benjamin on ergas noor kuigi elu näinud väsinud silmadega. Lõpp oli kummaline. Muidugi on selline asi teoreetiliselt võimatu aga kummaline film nagu see lõppes ka kummaliselt. Algas surmas ja lõppes sünnis. Eriti kiidaks visuaalset poolt ja erinevaid efekte. I Maailmasõjastseen oli lummav. Kuulid ajas tagasi minemas ning langenud mehed taas tõusmas. Mitmed stseenid oli tavalisemast ilusamad ning lisasid kogu konteksti müstilisust.
Mõned ajajärgud möödusid kiiresti aga seda huvitavam oli pärast siis Benjamini näha. Alati noorem ja noorem. Pitt sai korraliku rolliga hakkama aga Oscariga tema rolli ei hindaks. Tema näitlejatöö jäi seekord kuidagi võõraks. Noort Benjamini kujutas ta väga kaasakiskuvalt ja nii oli kuni filmi keskpaiguni Pitti näitlemisega aga lõpupoole muutus ta kuidagi üksluiseks ja võõraks. Võib olla meeldiski mulle rohkem vana Benjamin ja tema reisid kui hiljem noor Benjamin ning Pitti suhteliselt muutumatu nägu. Ei lugenud tema näost eriti emotsioone välja. Meigikihi all oli asi hoopis teisiti.
Cate Blanchett oli oma rollis väga kena. tema puhul etteheiteid pole. Üllatuseks oli Tilda Swintoni osalemine. Polnud enne nagu märganud, et tema osaleb. Sarnaselt Forrest Gumpiga (jah, märkasin ka sarnasusi) oli korralikul hulgal värvikaid tegelasi. Kohe meenub kapten Mike ning mees, kes olevat saanud 7 korda äiksega pihta. Iga kord kui ta seda juttu rääkis ei korranud ta kunagi varasemat insidenti äikesega vaid kogu aeg olid erinevad. Sellised tillukesed vahepalad muutsid hetkel kurbliku momendi kohe rõõmsamaks. Meenub ka vanamehe tõdemus, et ükskõik, mis temaga elus juhtunud on, aga alati on jumal teda hoidnud. Kogu film oli omamoodi kummaline. Näiteks Daisy õnnetuse selgitus. Kõikide väikeste asjade muutused tõid kaasa õnnetuse.
Kui keegi neist inimestest poleks millegagi hiljaks jäänud, siis poleks midagi juhtunud. Pean tõdema, et mida lõpule lähedamale film jõudis, seda pingsamalt hakkas sügavasse romantilisse draamasse kaldumine närvi ajama. Just seetõttu, et ma ei mõistnud Daisy ja Benjamini vahelist tõmmet. Polnud nagu midagi erilist. Või oli? Ei tekkinud küll mõtet, et millal ükskord läbi saab, aga natuke oleks võinud asi parem selles kohas olla.
Forrest Gumbiga jälle sarnasusi välja tuues, oli kõndima õppimine ja ainuke eluarmastus päris tuntavad sarnasused. Filmi ajal selliseid võrdlevaid mõtteid loomulikult ei tekkinud. Miks peakski? Läksin ju elamust saama mitte võrdlusi otsima. Grimmi eest võiks küll Oscar lennata. Vot, selline perfektsus mulle meeldib. Okei, mõnes kohas oli aru saada, et näos on midagi võltsi aga muidu väga tiptop. Lõpp oli nukker. Päris nutma just ei hakanud aga mõtlema pani küll. Kena, lummav, müstiline film kummalise mehe kummalisest elust ja selle veelgi kummalisemast lõpust.
8,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar