Nähes milline kiitustesadu seda poliitfilmi tabanud on, pidin ka selle ikkagi ära nägema ja arvan, et lähen senise kiitustelainega siis kaasa. Olen täiesti nõus, et Oscarile kandideerib ja minu pärast võiks saada ka parima filmi Oscari kuigi tegelikult loodan just, et Slumdog Millionaire saab oma auga välja teenitud Oscari. Hõiskan veel vara, sest parima filmi kandidaatide hulgast on veel Milk ja The Reader nägemata. Viimasest ootan palju kuna tegemist on natside tegevusega seotud filmiga ja peaosas on paljukiidetud ja tunnustust pälvinud Kate Winslet. Milki puhul vaevlen aga eelarvamuste küüsis. Sean Penn on küll super hea näitleja aga kas tõesti peab just sellise filmi tegema tõestamaks, et ta tõesti nii hea on. Mul on kuri kahtlus, et see ongi seekord see film, mis nopib ära need Oscarid, mis ma arvasin, et lähevad kindlasti mujale. Aega veel on. Elame näeme.
Frost/Nixon oli vist ainuke film parima filmi kategoorias, mille vastu tegelikult reaalne huvi puudus, aga nähes blogimaastikul kiitvaid arvustusi ruttasin kähku ka vaatama, et mitte ilma jääda sellest, millest kõik kirjutavad. Frost/Nixoni nii väga poliitilise filmina ei võtakski. Nojah, Watergate skandaal jne, aga põhimõte seisnes ikka selles, et panna Nixon oma vigade eest vabandama ja seda kogu Ameerika rahva ees. Ei ole ise antud teemaga eriti kursis. Peamine, mida tean ongi seotud nende kassetidega, mida ära ei hävitatud ja Nixoni laastatud mainega.
Näitlejad olid just õiged valitud. Kes muu suudaks Nixonit paremini kehastada kui Frank Langella? Enne filmi nägemist suutsin küll mõnele veel mõelda, kes oleksid rolliks võimelised aga pärast filmi oli asi selge, et just Langella on mees selleks tööks. Briti talk show juhti kehastanud Michael Sheen oli samuti väga loomupärane. Eredalt jäi meelde teda valdav imestuse ja võidujoovastuse segu hetkel kui president Nixon ütles filmi ühe parima lause: "I`m saying that when the President does it, that means it`s not illegal!" Kogu see hetk oli lihtsalt võimas. Kogu filmi jooksul Nixon manipuleeris Frostiga ja pani talle sõnu suhu ning keerutas ennast peaaegu, et igast küsimusest välja ja siis jõudis kätte see hetk, mida ootasin mina kui vaataja juba kannatamatult. Langella pani oma märgi Nixoni karakterile maha.
Üks imelik hetk oli see, et Nixon helistas Frostile öösel aga hiljem väitis, et pole helistanud. Kumb siis oli? Kas ta siis ikkagi teadis, et helistas või tõesti ei teadnud midagi kuna oli liiga purjus? See jäi kuidagi kahevahele kuigi see ei oma erilist tähtsust. Michael Sheen Frosti särava naeratusega ja soenguga pani kohe paika tolle aja meeleolu. Frosti ristiretk panna Nixon pihitoolile oli äärmiselt huvitavalt üles ehitatud ja kordagi ei tekkinud huvi kadumist ekraanil toimuva vastu. Kõrvalosatäitjatest lisasid filmile palju juurde kindlasti Sam Rockwell ja ka Oliver Platt kuigi ta on peaaegu igas rollis samasugune. Kevin Baconit olen kinolinal viimasel ajal üldse väga vähe märganud. Endist "Tremorite" ja muude kõvade meeste rolle teinud Baconit oli seekord rahulikumas osas huvitav jälgida.
Vahepeal tekkis mõte, et ta läheb Frostile ja tema meeskonnale kätega kallale. Tegelikult nii tundus juba traileris aga eks kõik trailerid on eksitavad. Nixoni silmakirjalikkus ning Jack Brennani kaitsev hoiak tema suhtes pani nii mõneski kohas küüsi närima ja salamisi lootma, et saavad lõpuks ikkagi oma palga. Nii ka juhtuski. Teistmoodi vist lõppeda ei saakski. Nixoni ja Frosti omavaheline rahuleppe tegemine, kätlemine ja naiste kiitmine pani kena punkti minu ootusi kõvasti ületanud aasta parimate filmide hulka jõudnud Ron Howardi poliitfilmile.
9/10
Nagu kaks tilka vett
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar