"Yes Man" on täpselt selline, mida IMDB-st lugedes võib arvata. Et tegemist on lihtsa heatuju filmiga, millel on kindel moraal inimkonnale. Noh, selline positiivsus on tegelikult igas teises filmis. Peamine põhjus, miks üldse vaadata seda on kindlasti legendaarse kumminäo osalus. Ilma Carrey veidrusteta poleks "Yes Man" kindlasti nii naerutav kui kellegi teisega. Kuigi samad vanad naljad ja näo venitused kumasid läbi kogu filmi suutis see mind ikkagi mõnes kohas naerma panna. Kindlasti pole tegemist viimase aja parima Carrey komöödiaga nagu mõnes kohas mainitud on. Lihtsad naljad ja humoorikad tegelased tegid oma tööd hästi. 
Carl Allen on elule ei ütlev mees. Ei lähe ta sõpradega välja ja ei püüa uusi kontakte oma elus luua. Ühesõnaga rutiinne mees, kellel on äärmiselt igav elu. See kõik muutub kui Carl kohtab oma vana tuttavat, kes soovitab tal minna "Jah" seminarile, kus mees nimega Terrence Bundley veenab inimesi elust viimast võtma. Nagu ikka võtab Carl asja liiga tõsiselt ning tagajärjeks on öö läbi pidutsemine, rahaline laostumine ja endale kena sõbranna leidmine. 
Olles suhteliselt alles "Get Smartis" Terrence Stampi näinud, siis oli tema osalemine ka küllalt positiivne. Igal pool mängib ta veidrikke. Isegi KAOSE ninamehena oli ta omaette imelik frukt. Zoe Deschanel jäi esmalt silma "The Happeningust" ning siin oli tal samuti veider roll. Omapäraste hobide ja igapäevaste tegevustega tegelev neiu, kes osaleb kummalise muusikaga bändis. Eriti lahe oli Carli boss. Prillidega inglane, kes kutsus teda kogu aeg kostüümipidudele ning üldse tegi veidraid nalju. Kui mul selline boss oleks, siis väldiksin ka arvatavasti teda. Äkki kutsub veel Harry Potteri peole vms. Carli sõbrad olid sellised igapäeva vennad, kellest ühe tundsin kohe ära. See oli "That 70s Show"-s Hyde rollis olnud Danny Masterson. 
Jim Carrey did it again! Vanad naljad jälle värskes kuues. Kogu tema "Jah" teraapia oli omamoodi komejant. Andis kodutule telefoniga rääkida, kellel oli väga paljudele inimestele helistada ja kohtus hüperaktiivse naisega, kellega koos tegi läbi sada imet sh. fotojooksmine ( või kuidas see oli?) ja mööda maad reisimine. Carli kimbatust oma "jah" sündroomiga oli hea parastav jälgida. Sõbrad kasutasid teda ära ja sattus kogu aeg lollidesse olukordadesse. Tekkis paralleel ka "Liar, Liar"-iga. Seal ei tohtinud ta valetada. Teeb peaaegu sama välja, sest põhimõtteliselt ta valetas alati kui ütles, et ei saa välja minna või siis vastas igale pakkumisele ei.Carl Alleni tegelane oli omamoodi päris lahe. Lahe oli ta tegelikult pärast seminaril käimist aga pärast seda kui ta mõistis, et ta ei pea mitte kõigele jah ütlema, vaid ta peab elule jah ütlema, siis tuli välja tema enda isiksus, kes tegi alati midagi tavatut ja ootamatut.
Deschaneliga sobis Carrey hästi kokku. Carli pidevalt irnuv nägu ning Allisoni hiigelsuured silmad ajasid juba iseenesest naerma. Üldse oli kogu film häid naerukaid täis pikitud. Eriti nuriseda ei olegi. Hea meelelahutus, muud midagi. Paari päeva möödudes hakkab film küll vaikselt juba ununema aga inglasest bossi repliik jäi mul igatahes kauaks kummitama: "We are spartans! You are 301".Kuigi seda kohta vist filmis ei olnudki vaid oli ainult traileris või mu mälu petab.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar