Rockysid nägin viimati väga ammu ja mäletan suhteliselt vähe neist nüüd. Kuues osa oli aga ainuke, mis oli veel täiesti nägemata. Kindlasti on viimast osa siis parem vaadata kui eelmised äsja nähtud, sest siis tekib just kindel tunne tegelase vastu. Mäletad kõike temast ja tema tuttavatest. Kui aga pole varasemaid ammu näinud nagu mina, siis tahad küll meelde tuletada, et ta on igavesti lahe tegelane aga kõik on ajusoppidest kaduma läinud, mis temaga seostuma peaks. Stallone kujutab tegelast mulle just mokkamööda. Raudse enesekindlusega, kõva närviga, vankumatu tahtejõuga poksija, kes austab teisi ja saavutab nii ka kõige ülbema ja sallimatu vastase austuse. Tahest tahtmata tekkis võrdlusmoment "The Wrestleriga" kuigi need on tegelikult võrreldamatud. Mõlemad on hoopis teise nurga alt tehtud. 
Kui Rocky tahab tagasi vana hiilgust, siis Ram on elanud oma elu maadluses kogu aeg ning tahab seda jätkata, mis ka ei juhtuks. Panin tähele, et mida vanamaks Stallone muutub, seda paremini tal filmid välja kukuvad. Nojah, aga "Rambo" oli küll nõrk. Ei pakkunud enam seda, mida varasemad. Nüüd rohkem võimalusi, siis peab kindlasti kogu film üks suur veresaun olema. Ei tea kas tal oli hammas nii verel, et ise oli ka lõpptulemusega rahul. Mäletan, et kinos olles vaatasin mõnuga alguse arengut ja Rambo süümepiinadest piinatud nägu, aga siis jõudis film keskele ja hakkas bloodfest pihta. Lõpustseenides hakkasin miskipärast naerma. Ei tea kas olin ainuke, kes naeris, aga see kogu killimine ja lendavad soolikad oli lihtsalt nii hüsteeriline, et paratamatult hakkasin omaette turtsuma.
Rocky Balboa juurde tagasi minnes meeldis just Rocky elu kujutamine. Kõik see restorani töö, kus ta räägib klientidele oma elust ning samuti Paulie, kes on juba vana mees ja oma eluga rahul. Ühel hetkel hakkab aga Rocky rinnus kipitama ja see ei ole valu südame pärast nagu oli Ramil, vaid hoopis igatsus astuda tagasi ringi ja olla oma austajate keskel. Kindlasti oli mõjutajaks ka arvutisimulatsioon Masoni ja Rocky vahel, kus Rocky võitis. Kõik olid siis tema poolt kui tegu polnud päris võistlusega aga kui Rocky tahtis uuesti ringi astuda, siis pidasid kõik teda liiga vanaks ja põduraks. Ta ei läinud rahvale näitama, kes on kõvem vend. Ta tahtnud noorele suure suuga Masonile kohta kätte näidata vaid astuda tagasi maailma, kus ta nii palju oma elust veetnud on. 
Kui aga matšipäev kätte jõudis arvasin juba, et vaevalt ta enam võidab aga siis meenus, et tegu on ju Rockyga ja tema võidab alati. Teda võib peksta järjest 10 raundi aga viimasel raundil klobib vastase ikka läbi. Mason oli siis must lamams, keda keegi ei sallinud. Ta leidis, et Rocky pole talle mingi vastana aga mõistis alles matši ajal, et peab andma endast kõik kui tahab võita ning tänu Rocky vankumatule tahtejõule sai ka Mason oma osa rahva austusest. Austad vastast, siis austab vastane ka sind. Minu jaoks ideaalne lõpp kuulsusrikkale seeriale ja eks varsti läheb mul kogu seeria uuesti ülevaatamisele.
Annan 8/10 aga hinne tuleb võrreldes teiste Rocky filmidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar