Where The Wild Things Are

Maurice Sendaki samanimeline raamat, mis koosneb põhiliselt piltidest, kui tekstist, ilmus 1963. aastal. Nüüd juba eelmisel aastal ilmus Spike Jonze täispikk filmiversioon, mis toetab täielikult raamatu olemust, aga arvestades, et raamat ise on väga lühike ja ainuüksi selle sisu põhjal on raske vändata täispikka filmi, lisas Jonze ja stsenarist Dave Eggers omalt poolt palju juurde nii sisuliselt kui ka mõttelt, kuigi Sendaki algne lähenemine ei lähe kuskile kaduma. Arvan, et paljud on seda lapselikku naiivsust ja toredust peegeldavat lasteraamatut lugenud ka lapsepõlves. Mäletan, et silmitsesin neid pilte kogu aeg, kuigi teksti ennast eriti ei lugenud. Midagi väga võluvat oli nendes piltides. Midagi sellist, mis tollal hinge puges ja pani Maxi vihale, kurbusele, rõõmsameelsusele kaasa elama. Raamatut enam alles pole või pole mul seda kunagi olnudki, sest ega ma enam täpselt ei mäletagi, kus ma seda lugesin. Film tabab mitu märki korraga ja suudab Maxi muuta samasuguseks, kuidas ma teda kujutasin, kui raamatut lehitsesin. Muidugi on mõningad erinevused, aga needki pole niivõrd olulised, sest raamatuga võrreldes muutub ainult mõni üksik koht ja ülejäänu on juba lavastaja enda pärusmaa. Näiteks viis, kuidas Max Metsikute juurde läheb, on mõningal määral teistsugune, aga oluline polegi kuidas, sest kui mõte säilub, võib teekond kuskilt kuhugi mitmeti varieeruda.

Ma ei usu, et Spike Jonze Sendaki raamatut lastefilmina tegi, sest paljud stseenid võivad liiga väikestele lastele lihtsalt hirmsad olla, kuigi filmi eesmärk ei ole kohe kindlasti häirivalt mõjuda, vaid pigem meelde tuletada lapselikku süütust, aega kui inimene pole veel maistest ihadest rikutud, vaid soovib olla koos vanematega ning tunda rõõmu igast pisiasjast, mis täiskasvanutele võivad tunduda tähtsusetutena. Täiskasvanud ei märka argielu rutiini kõrvalt pisiasju, mis tegi kunagi ka kõige mõruma meele otsekohe rõõmsaks. Metsikute keskel kaob ajataju, mistõttu suhteliselt lühike kestvusaeg tundub pikemana ning ühtäkki kaob ka reaalsustaju tervelt pooleteiseks tunniks ja filmi lõppedes mõlguvad meeltes mälestused lapsepõlvest, kui ajast, mil kõik oli korras, kõik olid rõõmsad ning alati sai tagajärgedele mõtlemata lõppematult mürada. Rõõm kestab senini kuni eluline tõsidus jõuab järele ning tähelepanematus nende suunas, kes seda kõige rohkem nõuavad ja vajavad, tekitab viha, pettumust ning eelkõige kurbust. Kurbus ei seisne üksnes tegudes, vaid igatsuses, mis loob mälupilte hoolitsevast emast ja tänamatust lapsest. Kõik, mis iseloomustab last ja tema arusaamist maailma asjadest ning perekonnasisestest suhtest leiab üllatavalt sooja ja kaasahaarava käsitluse Jonze ülimalt hoolivate ja kaastundlike nägudega Metsikute keskel. Max on ehtne stereotüüp pere ainsast lapsest, kelle pole isa ja ema töötab kogu aeg. Õde on liiga suur ja tähtis, et oma aega venna peale raisata. Nii peab Max ise midagi leiutama. Ehitab tuppa kindluse, mis on ühtepuhku nii rakett kui ka päästelaev. Kindluse ainsateks imetlejateks on eri sorti mänguasjad. Ainus publik Maxi lapselikele, kuid olulistele vallutustele on mänguloomad, mis hiljem elustuvad ja muutuvad hiigelsuurteks karvasteks armsateks elukateks, kes peidavad endas ka midagi salajast, midagi kohutavat. Emal pole aega Maxiga tegeleda ja seetõttu teeb poiss pahandusi, mida teeb iga laps, kui ei saa vastavat tähelepanu. Nii mõneski kohas tundsin nõrka torget rinnus ja leidsin end mõtlemas - see olen ju mina. Sama situatsioon: ema ei huvitunud minu põnevatest rännakutest, aga pärast viha saabus kurbus ning siis tuli juba kahetsus, mis tilpnes ema kaisus uinumisega. Usun, et paljud nii noored kui vanad tunnevad sama. Mitte iga olukord, aga nii mõnigi hetk võib meelde tuletada midagi, mis on ammu unustusse vajunud, kuid on kuskil ajusopis endiselt alles endast vahetevahel märku andmas. Kõik, mida Max korda saadab, leiab aset ka maal, kus peidavad end Metsikud. Kui märgata pisiasju, siis iga konflikti lähedane olukord on identne sellega, mis toimus Maxi ja ema vahel. Metsikud ei esinda midagi enamat, kui Maxi enda tujusid ja iseloomujooni, aga lihtsalt filmis on nad antud erinevate kujudena - Carol on tema loovus ja ülemeelikus, Judith on tema negatiivsus kõige suhtes, Alexander on tema hirm ja ebakindlus, Ira on tema sõltuvus teistest ja KW esindab Maxi suhteid õe ja emaga. Wild Things`ide maa on Maxi tõlgendus kodus juhtunust ja teda valdavatest tunnetest.

Jonze pole loonud etteaimamatuid süžeekäike ja väga raskesti arusaadavaid viiteid. Tegu pole mõistufilmiga, vaid pigem emotsionaalse rännakuga, kus nii mõnigi hetk on tuttav ja ainuüksi see faktor annab iga vaatajale eripärase laengu. Lähtudes vaatajast endast võib igaüks näha iseennast Maxi kehastuses probleemide käes siplemas. Olgugi, et Max ei saa kõigest tõsisest veel täpselt aru, aga nii mõistab maailma iga väike inimene. Kurbus ja lootus asjaolude paranemisele on eripäraste Metsikute põhiprobleem. Eriliselt sügavuti langev on hetk, kui Metsikud küsivad, kas Max, kui nende uus kuningas hoiab kurbuse eemale. Max vastab kurvalt, et ta kasutab kuninga saua, et tõrjuda kõik kurvad mõtted ja nii ongi kõik õnnelikud, et neil on lõpuks keegi, kes nende eest hoolitseb ja rõõmsaks teeb. Lastel on ikka nii, et kui midagi halba juhtub, siis ütlevad, et mul on näiteks võlupulk, mis tõrjub kõik halva ja kurja eemale. Lihtsustatud suhtumine muudab ka kõik muu lihtsaks ja selgeks. Pole vaja keerukust ega läbimõtlemist, saab läbi ka kohe võimalust pakkudes ja ongi kõik rahul. Film ei püüagi olla keeruline, vaid annab edasi seda, mida laste vanemad on unustanud. Oleme koos ja magame ühes hunnikus ütlevad Metsikud üheskoos, aga kui üks hakkab järele mõtlema ja tegema negatiivseid järeldusi langeb endine ühtses harmoonias olev õhkkond kokku ning nii saabub jälle suure kurbuse aeg. Lõppude lõpuks saabub andestus, sest kui laps teeb pahandust, siis jookseb ta vihas minema, aga tuleb ikkagi tagasi andestust paluma, mida pole vajagi, sest pole midagi andestada. Max jõuab koju soe toit ja armastav ema ootamas. Metsikud saadavad nukralt, kuid lootusrikkalt Maxi koju ning kaugusest kostub korraga ilus ja nukker järelhüüe kuningale, kes polnudki kuningas, vaid kõigest tavaline poiss.

Metsikud oleksid justkui raamatust välja astunud ja uue elu saanud. Väljendusrikkad näod on küll arvutiga loodud, aga kostüümides jalutasid ringi inimesed. Metsikud on võimsad olendid teravate küünistega. Neile meeldib suurte hüpetega ringi liikuda ja maad värisema panevate löökidega puid purustada ning mudapallidega sõda mängida, mis on üles võetud ootamatult dünaamiliselt. Metsikute suurus tundub algul kentsakas, aga nende liikumine on graatsiline nagu väikeste varvulkäijate sugukonna esindajatel. Kaameratöö on leidlik, sest muud ei saagi öelda eri nurkade alt ja objektide tagant maalilise valgusemängu ja kohati tõeliselt nauditava kinematograafia saatel üles võetud kaadrite kohta. Film tundub mastaabilt väike, aga paljud stseenid on võimsad vaatemängud, kas või näiteks Maxi tilluke paadike saabumas tormiselt merelt Metsikute saare poole. Samuti pakutakse silmailuks loodusrikkaid kaadreid põldudest ranniku ligidal, kus Max käib asjade üle järele mõtlemas või siis täiesti loodusvaeseid ehk vaadet kõrbele, kus leiab aset ka üks meeleolukamaid hetki filmis. Kuidagi väga ilusalt on kombineeritud stseen, kus Carol jalutab koos Maxiga taustaks liivamägi ja taevas lõõmamas kõikjaleulatuv päike. Pigem vanematele meenutamiseks, kui lastele naljaviluks mõeldud film lapselikkusest ja selle kadumisest. 9/10