Last Ride

Üks selle aasta väiksemat sorti üllatajaid on huvitaval kombel ka lavastaja Glendyn Ivin, kes tegi oma lavastajadebüüdi road-movie "Last Ride"-iga. Kuna tegu on Austraalia fimiga, siis oleks õige järeldada, et ka Ivin ise on kängurumaalt pärit. Sellelaadsete filmide puhul on oht kergelt libastuda ja valusalt kukkuda, sest isa ja poja eksirännakuid on filmimaastikul varemgi ette tulnud. "Last Ride"-i võlu seisnebki selles, et rännak kuskilt kuhugi leiab aset Austraalia maastike keskel, millele on ka päris palju rõhku pandud. Pisike auto tohutu kõrbe keskel vastava muusikapala saatel sõitmas annab võimaluse mõelda tegelaste saatuste üle ja samal saab lasta silmal puhata maalilistel vaadetel, kas siis sügavas metsas või kuivadel kõrbealadel. Hugo Weaving on üks tuntumaid nimesid muidu suhteliselt tundmatu näitlejaskonna keskel. Tema poega Chook`i kehastav Tom Russel andis lapseliku isaarmastuse, perekonnaigatsuse ning dilemmade ees vaevleva poisikese osa kenasti edasi, suutes samal ajal hoida end liigtõsiduse ja liigse lapselikkuse eest, et mitte muutuda ebameeldivaks või tüütuks. "Last Ride" pakub võimalust näha Weaving`ut rollis, mis muudab teda tundmatuseni, aga kuna minu jaoks on Weaving üks ütlemata hea näitleja, siis üllatas endise pereisa Kev`i roll mind vägagi positiivselt ja osalt ka seetõttu, kui ebameeldivaks suutis ta muuta Kev`i karakteri, nii isiku kui ka loomu poolest, aga näitleja üks omadus peakski olema see, et suudab end vaataja jaoks täiesti negatiivseks tegelaseks muuta, jättes alles teadmise, et selle enesekeskse ja vägivaldse kesta all on peidus kunagi Mr. Smith`i ja Elrondi osade eest minu austuse pälvinud näitleja.

Isa Kev ja poeg Chook rändavad linnast linna, ööbivad kus saavad ja külastavad vanu tuttavaid, et natukenegi saada sooja toitu. Põhjus, miks nad põgenevad, peitub selles, mis juhtus Kev`i ja tema sõbra Max`i vahel. Kev on suurema osa oma noorusest veetnud vanglas, mingi aeg lapse saanud ja oma loomuse tõttu lapsest enamus ajast eemale hoidnud ja seda seeõttu, et tegeles juhutöödega ning kuritegeliku elu pahupool polnud talle samuti tundmatu. Vangla muutis Kev`i nii, et temast sai keegi teine. Kev`i tõttu kaotas poiss ema ning nii möödub Chook`i lapsepõlv peaaegu mitte kunagi kohal oleva isaga. Isa asendab sõber Max. Juhuse tahtel satub Kev Max`i saladuse peale, mistõttu peavad isa ja poeg kodust lahkuma ning endale mujalt ulualust leidma. Pidevalt sõidus paar õpib teineteist tasapisi tundma. Kev kui isa, kes polnud kunagi kohal ja Chook kui poeg, kes püüab isaga leppida, aga see on raske kui Kev`i saadab pidevalt hoolimatus, vägivald, veri ja isegi surm. Film tutvustab isa ja poja minevikku tükikaupa, andes mõista, miks ja kuidas miski juhtus ja mis on viinud neid olukorda, kus puudub kodu, aga isa ja poja näol on vaid ebaterve, aga tasapisi paremaks muutuv perekond.

Hugo Weaving osatäitmine Kev`ina oli üllatavalt hea, aga sama ei saa öelda tervikliku karakteriarenduse kohta, sest kohati ühekülgseks jääv Kev omandab alles filmi teises pooles märkimisväärsed pöörded, olles korraga see sama ebameeldiv isafiguur filmi alguses, aga samas muutudes motiividelt selgeks ja seetõttu veel huvitavamaks ning traagilisemaks tegelaseks, kelle saatus polnud pooltki selline, mida oleksin ette kujutanud. Weavingu karismaatilisus ning oskus kehastada tugevalt nii humoorikaid osi kui ka draamarolle, annab tunda kohe, kui esitletakse pikkade juuste ja habemega tahumatut Kev`i. Weavin`gule omased näojooned taastuvad pärast habet ajamist ja juuste lõikamist kohviku WC-s. Mõningane rolli ühekülgus annab märku stsenaariumi puudulikkusest, aga filmi teises pooles tekib kõike andestama panev pööre dramaatilisuse poole. Justkui oleks sihilikult Kev`i kaua negatiivsena kujutatud, et temas aset leidev pööre hiljem endast tugevamini tunda annaks. Olgu kuidas on, aga algus ja finaali poole tüüriv teine pool on Kev`i karakteriarenduse juures kõige parem osa. Kõik, mis jääb vahepeale on samuti köitev, aga ülejäänu on tundvalt parem. Chook - üks väga kahtlane nimi. Sama kahtlane nagu seda on austraalia inglise keel, millest päris alguses õieti aru ei saanudki. Väga hea valik oli kasutada subtiitreid. Ma kujutan ette, et vastasel juhul jääksid paljud mõtted ja olulised dialoogid segasteks. Samas ma ei saa öelda, et mul taolise keele vastu midagi oleks. Kõla on iseenesest huvitav, umbes nagu briti inglise keelgi, mida on lausa lust kuulata. Chook on oluline osa isa paranemisel kogetud vägivallast tekkinud halvatud meelest ja usaldamatusest. Finaali jõudes panustab Chook`i osa olulisus valikutele, mis määravad lõpuks, kuidas keegi oma karistuse saavad ja kas üldse seda väärivadki. Isa ja poja suhte areng on ilusasti väljakirjutatud, Kev`i endise mina järkjärguline muutus koos minevikupiltidega on huvitavalt läbi viidud, kuigi sarnast valemit on ennegi kasutatud, aga Austraalia hinges on midagi, mis ei lase huvil kaduda. Kev`i ja Chook`i teekonna lõpp on olnud algusest peale vältimatu, aga miski ei reeda, millise saatusepöördega kumbki tegelane lõpetab ja see oli tõsiselt meeldiv, et ei teadnud täpselt, mida oodata, olid vaid mõttelised versioonid. Tugevalt esitatud keerukate karakteritega rännak läbi erinevate saatuse keerdkäikude, mida saadab meeleolukas muusika ja Austraalia maastik. Üks osa leiab aset soolajärvel, mida on kujutatud ka plakatil. Lõuna-Austraalias on maailma suurim soolajärv, aga kas Eyre järv ka filmis on, seda ma ei tea. Tean seda, et üks stseen hargneb lahti soolajärvel. Soolajärve suurus ja ilma tuulisus on ideaalsed elemendid piitsutamaks üksinda jäetud Chook`i lootusi isa tagasitulekuks. Igast küljest hea kinematograafiliselt ja samuti kaameratöölt. Nauditavad kaadrid hunnitust loodusest pakkusid mõningatel hetketel samuti nö. vahepala mõtlemaks toimunu ja varsti veel toimuva üle. 8/10