Kes on kogenud seda, mida pakub Richard Kelly lavastatud Donnie Darko, teab, et mõned filmid nõuavad suurest pildist arusaamiseks mitmekordset vaatamist. Donnie Darko mängis pinge, müstika, ulme ja üleloomuliku aspektiga väga hästi, jättes vaatajale hea tunde, et oleks justkui kõigest aru saanud, kuigi tegelikult vajab film ikkagi selgitamist. Darko suutis olla nii segadusseajav, kui ka pingeline, mis oligi loo juures suhteliselt tähtis. Filmi võib kuhjata üle mõistuse palju veidraid teemasid ning ajaga mängimist, aga kui pinge kaob, siis haihtub ka huvi. Kelly on andekas lavastaja, kellele meeldib mängida reaalsuse muutmisega nii, et vaatajal on filmi lõppedes raske aru saada, mis siiski toimus. Samas püüab Kelly ka müstikale kriipsu alla tõmmata ja seda selgitada, andmata liialt palju ära, et ei tekiks olukorda, mis selgitaks kõike toimuvat. Selle asemel laseb Kelly liugu vaataja fantaasiavõimel ning seoste loomisel, mis on sageli palju parem viis filmi üles ehitamiseks või siis lõpetamiseks, kuid The Box ei aita kaasa seoste loomisele. Isegi fantaasiast võib väheks jääda. The Box võtab enda alla liga palju ideid, mis muutuvad pärast nupu vajutamist ühe üleloomulikemaks ja ulmelisteks, kuid nägemis- ja tajumismäluga mängimine nõuab ka teatud alust, mis annaks tugisamba sihilikke üksikute stseenide vahele seoste loomiseks. Kelly uus teos lausa karjub mitmekordse vaatamise järele, kuigi ma ei väida, et antud film hiljem paremaks muutub. Mulle Kelly stiil meeldib ning The Box on äärmiselt üllatavate sisukäikudega, aga midagi jääb siiski puudu, et luua Donnie Darko`likku fantaasialendu, mis kannaks endas ka sisule olulist mõtet. Olge mureta, see saab küll selgeks, aga Kelly suudab luua nii palju segadusseajavaid ja näiliselt juhuslikke stseene, mis vägisi ei lase kokku panna üldpilti, vaid jätab mõne stseeni juures kukalt kratsima ning küsima, milleks see nüüd vajalik oli. 
Müsteeriumi keskmeks on laegas, mis sisaldab endas nuppu, mille vajutaja saab 1 miljoni dollari omanikuks, aga vajutamisega kaasneb ka hirmuäratav konks. See, kes nupule vajutab on vastutav ühe inimese surma eest, keda ta ei tunne ning kes võib paikneda ükskõik millises maailmajaos. Norma ja Athur on õnnelik abielupaar, kellel on ka poeg Walter. Arthur töötab NASA-s ning Norma on kooliõoetaja, kelle juures tuuakse väga tungivalt esile tema jäsememoonutust. Ühel päeval saabub perekonna ukse taha pakk, milles on laegas ja kiri, mis teatab, et järgmisel päeval külastab neid härra Arlington Steward. Järgmisel päeval saabubki härra Arlington, kes tutvustab neile laeka olemust. Nii pannakse Arthur ja Norma dilemma ette, mis kõikide ootuste kohaselt lõpeb nupule vajutamisega. Teise inimese surma ja raha valimise tõttu hakkavad arenema sündmused, mis muutuvad mõõtmetelt üha suuremateks ning nii tegelaste kui ka vaataja jaoks kontrollimatuteks. The Box suudab imehästi luua illusiooni, et kõik ongi nii lihtne. Muidugi teab iga sisulugeja, et vale valikuga kaasneb terror ja ahistamine, aga kordagi ei anta ei sisu ega reklaamide juures ära filmi tegelikku palet, mis on kardinaalselt erinev sellest, mida keegi oleks oodanud. Minu jaoks oli filmi iga uus sisupööre üllatav, segadusseajav ning üha laiahaardelisemat salapära üles ehitav. Kelly käsitleb iga stseeni ja sisupööret iseenesestmõistetavalt, aga see on ka tema vaatepunktist. Ma usun, et kõik filmis läbi käinud, mõtted ja teemad on Kelly jaoks kindlalt paigas. Tema jaotab jupid filmi laiali, luues nende ümber kindla loo, mis toob müstikat tekitavad ideed küll päevavalgele, aga samas ei selgitata loo arengkäigus, kuidas üks või teine stseen, mis kätkeb endas kindlat mõtet, terviklooga seostub. 
Sisu areneb pidurdamatult ja toob sisse üha uusi ja uusi süžeekäike, mis kalduvad üha suuremamõõtmelisemalt ulme valdkonda. Ulme mulle meeldib ja kui kõrgema intelligentsiga seostuvaid tegevusliine tuuakse sisse veel näiliselt üsna tavalisse filmi, siis võtan etteantu ka avasüli vastu. Pigem peitub ulmelise poole sissetoomise problemaatika selles, et filmi enda ülesehitus ning teemakäsitlus ei anna võimalust ulmesse kui millegisse maavälisesse sügavamalt süveneda, millest on päris kahju. Samas kõike pole vaja näidata. Mõnikord piisab ka märkidest, paarist selgitavast dialoogist või võimsast stseenist, aga Kelly läks seda teed, et andis ka kõike eelmainitut liiga vähe. Sel juhul pole ka võimalust endale kindlaks teha, mis kogu salapära taga siiski peitus. Teemakäsitlus on sellegipoolest kiiduväärt. Luua ulmeline ja väga salapärane lugu sisu ümber, mida mõni teine sarnase kaliibriga lavastaja oleks kindlasti halvemini teinud, mõjub filmi lõppedes vägagi kosutavalt. Sisuaugud ja juhuslikud stseenid ei olegi tegelikult apsakad stsenaariumis, vaid on hoopis minu arvamuse järgi Kelly sihilik tegutsemine, mis tekitab küsimusi rohkem, kui annab vastuseid, aga seekord oli vastamata küsimusi ülemäära palju. Lavastaja jaoks võib kõik selge olla, kuid iga vaataja ei võta omaks Kelly visiooni, vaid tahab midagi, mis annaks ka vastuseid ülekuhjatud küsimustele. Kelly visioon töötas minu puhul üsna hästi, kuid ega ka mina ei suuda mööda vaadata tühjusele, mille asemel peaksid olema seosed, aga seoseid ei saa luua, kui pole selleks antud ka aluspõhja või viidet. Üleüldiselt on The Boxi näol tegemist ajuvatsakesi lõhkema paneva teosega, mille vaatajaskonnal on kaks võimalust: hea sellisena nagu on või üsna niru. Arvan, et minu arvamus on segu mõlemast. The Box suudab olla originaalne nii teostuse kui ka süžeepöörete suhtes, aga originaalsus kannatab kui pole midagi, mis filmi selgitada aitaks. 
Sisu areneb pidurdamatult ja toob sisse üha uusi ja uusi süžeekäike, mis kalduvad üha suuremamõõtmelisemalt ulme valdkonda. Ulme mulle meeldib ja kui kõrgema intelligentsiga seostuvaid tegevusliine tuuakse sisse veel näiliselt üsna tavalisse filmi, siis võtan etteantu ka avasüli vastu. Pigem peitub ulmelise poole sissetoomise problemaatika selles, et filmi enda ülesehitus ning teemakäsitlus ei anna võimalust ulmesse kui millegisse maavälisesse sügavamalt süveneda, millest on päris kahju. Samas kõike pole vaja näidata. Mõnikord piisab ka märkidest, paarist selgitavast dialoogist või võimsast stseenist, aga Kelly läks seda teed, et andis ka kõike eelmainitut liiga vähe. Sel juhul pole ka võimalust endale kindlaks teha, mis kogu salapära taga siiski peitus. Teemakäsitlus on sellegipoolest kiiduväärt. Luua ulmeline ja väga salapärane lugu sisu ümber, mida mõni teine sarnase kaliibriga lavastaja oleks kindlasti halvemini teinud, mõjub filmi lõppedes vägagi kosutavalt. Sisuaugud ja juhuslikud stseenid ei olegi tegelikult apsakad stsenaariumis, vaid on hoopis minu arvamuse järgi Kelly sihilik tegutsemine, mis tekitab küsimusi rohkem, kui annab vastuseid, aga seekord oli vastamata küsimusi ülemäära palju. Lavastaja jaoks võib kõik selge olla, kuid iga vaataja ei võta omaks Kelly visiooni, vaid tahab midagi, mis annaks ka vastuseid ülekuhjatud küsimustele. Kelly visioon töötas minu puhul üsna hästi, kuid ega ka mina ei suuda mööda vaadata tühjusele, mille asemel peaksid olema seosed, aga seoseid ei saa luua, kui pole selleks antud ka aluspõhja või viidet. Üleüldiselt on The Boxi näol tegemist ajuvatsakesi lõhkema paneva teosega, mille vaatajaskonnal on kaks võimalust: hea sellisena nagu on või üsna niru. Arvan, et minu arvamus on segu mõlemast. The Box suudab olla originaalne nii teostuse kui ka süžeepöörete suhtes, aga originaalsus kannatab kui pole midagi, mis filmi selgitada aitaks. 
Saladuslikkus, omapärasus, müstika, ulme, moraalne dilemma, vastutus, inimkonna proovilepanek on vast kõige kompetentsemad sõnad iseloomustamaks Kelly uusimat filmi, aga kõike, mis on filmi juures hea, varjutab tõik, et sihilikud või mittesihilikud sisuaugud ei lase üldpilti kokku panna ja personaalne fantaasia hakkab seetõttu amokki jooksma. Igaüks võib filmist erinevalt aru saada. Samas on see hea mõte lasta vaatajatel arvata, et ühte tõde pole olemas, aga see, et tõde on tegelikult olemas, mind häiribki. Härib see, et meeldivalt veidra suunaga ulmethriller/draama ei suuda üles ehitada korralikku lõppu ja sama käib ka kõigi veidrate ideede sissetoomise kohta, mis iseenesest on head ideed, aga neid ei rakendata nii, et need tunduksid kui sisu korralikult funktsioneerivad osad. Miskipärast tundus, et kogu film on üles ehitatud selles võtmes, et vaataja teab täpselt sama palju kui kaks põhitegelast. Tegelikult nii oligi. Ma näen, kuulen, mõistan ja valin täpselt samu asju, mida tegelased ise kogevad. Selgitustööd ei eksisteeri piisavas koguses seetõttu, et tegelased ise saavad ka vähe infot selle kohta, mis on tegelikult toimumas. Ega filmi lõppedes polegi vaataja targem kui rusutud Arthur, kellelt võeti kõik, mis kalliks pidas ja ainult seetõttu, et tegi vale valiku ja vajutas nuppu. 
Sisulisele käsitlusele liialt palju tähelepanu pöörates võib tekkida juhus, mille puhul ei panda tähele filmi teisi külgi. Ajastutruudus on piisavalt hästi esile toodud. Loodud on isegi vastav stiil, mis kujutab endast kui nõrka helendust või lihtsalt värvide heledamat tooni. Kinematograafia ning kaameratöö on Kellyle omaselt huvitav ning isikupärane. Stseenide detailitäpsus ning ajaline piiritletus on kindlalt paika pandud, mis on antud juhul igatahes positiivne. Miski pole paigast ära. Võib olla isegi liiga täiuslik, sest nii kaob teatud loovuse alge, mida annaks juurde kas või mõni üksik eksperimentaalne kaameravõte. Mitte, et siitpoolt nurinat kostaks, aga pakun lihtsalt mõningaid ääremärkusi. Efektid, mida taolise filmi juures poleks nii palju oodanud, tõestasid, et minimalistlikus vormis ulme ja sellega kaasnev CGI võib olla sama mõjus kui mis tahes suureeelarvelise teose eepilisem stseen. Kena segu arvutiga genereeritud efektidest ja tolle aja stiilist. Mõtlemapanev, võib olla liiga lavastajale omase käekirjaga müsteerium, mis pakub palju häid ideid, kuid ei rakenda neid nii nagu oleksin oodanud ja seetõttu valdab mind ka rahulolematus sisu suhtes. Üleüldiselt on The Box minusugusele maiuspala. Võtmesõnadeks on mitmekihilisus ning salapära põhimõtteliselt kõige olulisemates pidepunktides. 
PS. Frank Langella on härra Stewardina meeldejääv kuju, sest kogu filmi õhkub temast teatav oht ja salapära. Eriti kui tuua seos päris filmi alguse ja tema armi kohta. Kui juba tegelased mainitud, siis võib öelda ka seda, et thrilleri osakaal on üsna suur. Samuti jagub pingelisi ja kohati isegi õudustäratavaid momente.
Seniks kuni vaatan uuesti: 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar