Lebanon

Liibanoni sõda. Rühm tankiste missioonil. Kitsas ruum, palavus, väike sihik ümbritseva maailmaga kontakti hoidmiseks, kasvav klaustrofoobia, võimalus äkksurmaks, inimlikkus - põhilised märksõnad iseloomustamaks 1. Liibanoni sõja ajal aset leidvat Samuel Maozi debüütfilmi, mis kujutab sõda läbi tangi sisemuse. Ainuüksi mõte kujutada sõda nähtuna läbi tangi sihiku kiskus mind Solarise Saku saali poole ja peale mõningase pingekadumise kohta käiva kriitika jätkub mul ainult kiidusõnu. Maoz ei läinud vana tuntud teed pidi ja ei kujutanud sõda patriootilise innustatusega ning ühe või teise poole ülistamisega. Pigem näitab Maoz sõda ja milliseid kompromisse tuleb teha kõige kriitilisemates olukordades. Oluliseks kujuneb ka endale kindlaks jäämine ning hullumise tagasi hoidmine, sest kilukarbis keset lahingutandrit ringi sõitmine isegi pataljoni saatel võib kaasa tuua jubeda surma ja seda kõigile tangis viibijatele. Ega keegi tegelastest lootusi ei hellitanudki. Osalt oli rõhku pandud ka poliitilisele küljele, mis pani sõdurid olukorda, kust neil väljapääsu hea õnne korral poleks olnudki. Rühm jäetakse üksi varemete vahele, keegi ei tea täpselt mis toimub ja millal liikuma hakatakse, aga mida teatakse on see, et mida kauem vaenlase territooriumil olla, seda kindlam on vaenlase tule alla sattumine.

Viis, kuidas sõda ekraanile toodi, lummas mind kuni stseenini päevalillede keskel. Päevalilled - valgus, päike, ilu ehk kõik see, mida varjutab sõda. Isegi päike võib varjuda tolmupilve taha, kui granaat on hävitanud osa juba varemetes seisnud hoonest. Karjed, segadus, kuulirahe, tolmupilv - päike kaob lahinguhelide saatel. Tangis on 4 meest ning film kujutabki nende kannatusi juhuslikult tekkinud konfliktiolukorras. Sihik puurib kõike. Sihib lähemale, kaugemale, paremale, vasakule, üles, alla ja iga liigutust saadab iseloomulik heli, nagi veniv nõksatus, mis hiljem asendub metalli omavahelise hõõrdumisega. Sihiku klaas kulub, praguneb, nagu ka meeskond, kes on riski piiril olevast olukorrast tüdinud, rusutud. Tahetakse koju minna, ahastus saabub, aga mõistus lüüakse tagasi pähe alati ühe ja sama isiku poolt, kelleks on halastamatu pataljonijuht. Justkui mõistusehääl, mis takistab poisikestel lollusi tegemast. Kaasinimese tapmine ei ole kunagi inimese loomuses olnud. See ei ole inimesesse kodeeritud, vaid hoopis pähe taotud, sest nii ühiskond kui ka ajalugu taotleb vägivalda ja surma kui ainukeste vahenditena võita lahinguid. Tankist, kes ei suuda lasta inimeste pihta. Miks selline üldse puldi juurde lastakse? Ta pole ju midagi väärt. Minu silmis on ta rohkem väärt, kui need, kes lasevad ligimese silma pilgutamata maha. Muidugi oleneb olukorrast ja see ongi üks nendest olukordadest, aga inimesel on valik, kas kaitsta lahingus ennast või olla läbi ja lõhki metslane ning tappa kõiki, kes ette satuvad. Moraalsed küsimused hajuvad, kui algab ootamatu rünnak segaduses sõdurite pihta, kes on sattunud mahhinatsioonide keskele ja peavad selle tõttu kannatama. Räpane ja muljutud tank päevalillede keskel - parim stseen. Rühm väljub lõpuks tangist - kaasahaaravam hetk. Kivipuru ja surnukehi täis tänavatel komberdavad ahastuses sõjaohvrid vaatavad otse kaamerasse, ehk sihiku poole. Viide kannatustele. Tekib teatraalne tunne, aga taolised momendid ei kesta kaua, vaid lõppevad siis kui langeb sihikult tankisti väsinud pilk. Sõjafilmina huvitav ja see on ka kõik. Sõda vaadatuna tangi sihikust ja sõda tangi sisemuses. 8/10