Cold Souls

"Cold Souls" oli PÖFF-il linastuvate filmide seas üks väheste hulgast, mille vaatamiseks ohverdasin kõik muu, sest tegu on siiski Paul Giamatti filmiga ning samuti oli Sophie Barthesi esimene lavastajatöö veel ringluses rahvusvahelistel filmifestivalidel, mistõttu oleks selle võimaluse vahele jätmisel tekkinud olukord, kus poleks saanud seda leidliku musta huumoriga teost üldse kinos näha. Praeguseks on "Cold Souls" laiemalt linastunud Suurbritannias, aga seegi ei tähenda, et lähiajal oleks võimalik seda ka Eesti mõnes suuremas või väiksemas kinos näha. Esimene külastus Artise saalidesse tasus end filmi valiku suhtes täiesti ära, sest Barthes pakkus kõike, mis lahutaks meelt, paneks nautima näitlejatöid ning annaks mõtlemisainet seedimiseks filmi ajal ja hiljem Solarise kõrval transpordi ootamise ajaks. Teravalt kriitiline, aga samas draamale ja komöödiale külje alla pugev linateos esitas 2 huvitavat küsimust - kas hingel on füüsiline kuju, mis on muidugi materialistlikuse rõhutamise eesmärgil välja toodud, ja kuidas on olla ilma hingeta? Kas hing on see päeva rikkuv pitsitus rinnus, mis toob tumedad mõtted pähe ja ei lase keskenduda või on asi meis endas ja meie suutmatuses end ise parandada, vaid lasta teha seda kellelgil teisel? Nii piiritleb Barthes Giamatti tegelast, kelleks on ei keegi muu kui Giamatti ise. Näitleja mängib iseennast aburdses või tragikoomilises situatsioonis. Mõte on tuttav Spike Jonze "Being John Malovich"-st. Antud juhul kasutati filmis väga edukalt mõlemat viisi, kutsudes vaataja teekonnale, kus näeb vastavaid hingeemaldusmasinaid, hinge eri kujusid, hingevahetust, hingeäri ja seda veel rahvusvahelisel tasandil, hingemuulasid ja puudu ei jää ka külastus Venemaale. Tegelik mõte seisneb ikkagi päeva lõpuks selles, et inimene müüb ihnust, küünilisust ja mõtet "kõik müügiks" täis maailmanägemuse tõttu kas või oma hinge maha ja alles siis mõistab, mida on kaotanud. Niisiis algab retk iseenda leidmiseks elik hinge leidmiseks, et taasühendada see, mis meid teistest eristab. Küsimusele, mida näeb hinge sisse vaadates, annab Barthes samuti vastuse. Eks igaüks näeb midagi isiklikku ja seega unikaalset, aga Barthes lõi Giamatti hinge sisse vaadates ja seda ka huvitavalt ekraanile tuues naelapea pihta. Filmi keskpunktiks olevat Giamattit saadab kogu aeg koomiline kallutatus. Absurdsed ideed panevad pead vangutama ka Giamattil endal, aga lõppude lõpuks peab ta ikkagi tõele näkku vaatama ja leppima sellega, et hing on unikaalne osa inimesest, millega ei tasuks mängida või jääd sellest veel ilma, aga kes seda tahaks. Mitte keegi. Giamatti teab, ta on proovinud.

Paul Giamatti on säranud peaaegu kogu oma karjääri. Temasugust tugevat karakternäitlejat on hea jälgida mistahes rollis ja nii oli ka "Külmades hingedes". Koomika ja draama vahel pendeldava loo on Giamatti täiesti enda peale võtnud ning püüab leida vastust inimkonda painavale küsimusele - mis on hing? Paul loob kõverpeegli ühiskonnast, mis on täis inimesi, kes ei suuda endaga elada, nad kas teevad haiget teistele või lasevad nad oma loomuse tõttu endale haiget teha. Kui sind valdab depressioon ja eluväsimus, tule kliinikusse ja me võtame sinu hinge välja ja säilitame seda kapslis - põhimõtteliselt kõlab nii ajakirjas oleva artikli pealkiri, mida ka Paul kahtleva, aga huvitatud pilguga loeb. Pauli osatäitmine "Onu Vanjas" ei edene. Kõik tundub lootusetu ja hingeminev. Kõik tekitab tuska ja kurbust senikaua kuni Paul leiab end oma hinge maha müümas. Paul ei lähe küll ristteele enda pildiga karbikest matma ja seksikat põlevate silmadega naist ootama, vaid suundub hoopis kenasti sisustatud harukontorisse, kus saab kataloogist valida ihaldatuma hinge, et muuta oma seisukord paremaks. Originaal kas hoitakse harukontori laos või saadetakse New Jersey`sse, aga kes tahaks oma hinge sinna saata? Ladu on lähedal ja alati saab oma pisikest musta plönni või ilusat kollast pähklit meenutavat hingekest vaatama tulla.

Eks see on nagu koeraga. Jätad ta vanaema juurde, kuna pead pikemat aega ära olema, aga lahkudes tahad kohe tagasi kontrollima minna, kas pisikesega on ikka kõik korras. Giamatti situa tsioonikoomika, mis muutub aina nauditavamaks absurdsete, aga leidlike olukordade tõttu, on nauditav igas stseenis. On selleks siis avastus hinge kuju kohta või reaktsioonid sellele, kui iseenesestmõistetavalt huvitavalt nimetatud doktor Flintstein hingeeemaldusest pajatab. Omapärane on ka kujutus inimesest, kellel pole hinge. Ta ei tunne enam midagi. Ei väljenda emotsioone, matsutab kõvasti, ei suuda naist rahuldada ning ei suuda enam midagi hingega võtta või end hingestatult väljendada. Kummaline ettekujutus, aga senikaua, kui pole väidetud vastupidist käib ka see versioon. Hing kaotab oma väärtuse, see muutub tüütuks, vaevarikaks ja kui seda veel asendada ka saab, siis mida me enam ootame. Hingele füüsilise kuju andmine niigi materialistlikus maailmas on hea idee. Barthes on ise stsenaariumi kirjutanud, mistõttu on näha ja tunda, et ta on hingega selle kallal vaeva näinud, kuigi film ei tundu liiga lihvitud ega ka liiga täpselt filmitud. Mõned kaadrid on sihilikult üles võetud nii, et fookuses oleksid ainult kindlad piirkonnad, nii ruumides kui ka tegelastel endil. Näiteks doktor Flinsteini ja Giamatti ühe dialoogi esimene pool oli filmitud täpselt nii, et osa oleks kaadrist väljas ja rõhk langeks muule, kas siis miimikale või mingile kindlale objektile. Algul häiris mind taoline käsitlus, aga kuna sellega ei mindud liiale, vaid nii filmiti ainult üks või kaks stseeni, siis jäin rahule, sest oma otstarve oli sellel siiski olemas.

"Cold Souls" on ilusasti filmitud, viies vaataja päikeseloojangut nautiva parasjagu vene poeedi hinge omava Giamatti jälgedes, näidates distantsilt võetud kaadreid rippuvate pallikestega papaahat kandvast Paulist. Tobenaljakas pilt Paulist ja tema mütsilotust, aga olukord ei vasta sellele mida näeme, vaid portreteerib seda, mida tunneb Paul ja kuidas seedib mõtet hingetust olekust. Lähikaadrid Giamatti emotsiooniderohkest näost ütlevad rohkem kui sõnad või ägestuv kehamiimika. Sissetoodud draama ei püsi ainult hingekaotamise lainel, vaid viib loo ka Pauli naise juurde, näidates abielupaari leppimist ja ülesaamist sellisest raskest olukorrast. Sophie Barthesi lavastatud ja kirjutatud kriitiline koomika ühiskonna pihta suudab ohjes hoida nii draamatilist, kui ka koomilist elementi, aga see, mis filmi lõppedes hinge läheb, on Pauli eneseleidmise/hinge leidmise missioon. 9/10