Avatar

James Cameron on läbi aegade üllatanud filmimaailma mitmel eri moel. Cameron on valmis meisterdanud filme, mis on toonud sõna otseses mõttes revolutsiooni filmindusse. Hea näide on Terminator`i seeria kaks esimest osa, mis tõestasid, et Cameron on võimeline looma fantastilisi eriefekte, aga ka ladusat ja kaasahaaravat jutustust keerukate karakteritega. Sama ei saa öelda kõigi tema repertuaari kuuluvate filmide kohta. Mõni on üllatanud rohkem vaatemänguga, kui iseseisva ja tugeva tervikliku looga ("True Lies"), aga alati leidub leidlikke tegelasi ning kaasahaaravaid süžeeliine. Cameron suudab lihtsa loo muuta keerukaks lisades sinna põnevaid karaktereid ja kamaluga täie fantaasiat, mis paistab, et jääbki tema juures pidevaks üllatusfaktoriks. Alati pakub ta kas üllatavalt fantaasiarikast maailma või teatud nüket, mis särab läbi kogu filmi. Näiteks "Titanic". Armastuslugu "uppumatul" laeval oli küll köitev, aga huvitavam osa filmi juures oli siiski Titanicu põhjaminek, mis oli kohe kindlasti vaatemäng omaette. Eriti kui arvestada, kui paljudele detailidele pani Cameron rõhku laeva loomisel ja hävitamisel ning kui palju vaeva nõudis lõpufinaali loomine. Tundub, et Cameron on iga uue projekti jaoks valmis oma hinge maha müüma, mis polegi nii üllatav, sest vastasel juhul poleks tema filmid nii palju tunnustust pälvinud. Suurem osa tema teostest on väga kõrge tasemega ning on pikema aja möödudes järjest nauditavamad, sest omast ajast ees olev "maailmakuningas" suudab mõelda kaugele ja realiseerida oma ideid nii, et midagi ei läheks kaotsi. "Avatar" on teist masti film. Hea näide klassikalise loo kasutamisest täiesti uue tasandilise teostusega filmis, mis osalt liiga klassikalise olemuse tõttu kriitika all kannatabki.

"Avatar"-i tegevus leiab aset kauges tulevikus. Inimkond on ära kasutanud põhilised Maa ressursid ja vajavad nüüd uut energiaallikat. Selleks suundutakse kaugematele planeetidele ja õige planeet vajaliku ainega leitaksegi. Planeediks on Pandora, mille keskkond on kardinaalselt erinev Maa omast. Pandoral on olemas oma rahvas - Na`vid, kellel on bioloogiline ja peaaegu et hingeline suhe ümbritseva loodusega ja selle asukatega. Na`vid on sinised pikakasvulised põliselanikud, kes ei erine palju indiaanlastest, kuid võrdlusmoment põhineb siiski ainiti nende arusaamades looduse harmoonia kohta. Kuue jalaga hobusesarnased olendid, lohesid meenutavad Ikran`id, fantaasiarikas taimestik ja loomastik on Pandoral viimse detailini läbi mõeldud ja loodud ümbritsevaga ideaalselt funktsioneerima, et luua korralik ettekujutus teisest maailmast. Inimesed teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad. Rajatakse koole eeldusel, et Pandora rass on kari lolle siniseid pärdikuid ning üritatakse diplomaatilisel teel kaevandada planeedil kallist maakit. Kaevandamine on edukas kuni seda juhtival kompaniil tekib vajadus Na`vid oma elukohast ära ajada, sest suurimad maagid asuvad just nende elukoha all. Alguses sõbralik patsutus, siis väike müks, siis rahva uurimine ja nende sekka sulandumine, et nad sõbralikel viisidel maalt välja ajada ja kui miski muu ei aita, siis võetakse käiku kahurid ja kuulipildurid. Lugu on iseenesest väga sirgjooneline, mistõttu üllatusi stsenaariumi koha pealt palju ei esine. Peategelaseks kujuneb kohe avatiitrite ajal tutvustust leidnud merejalaväelane Jake, kes saabub Pandorale oma venda asendama, kes suri töökohustuste täitmisel. Kuna tegemist on kaksikvendadega, siis on Jake võimeline jätkama tema tööd, mis nägi ette Na`vide sekka sulandumist sel viisil, et sõduri mõistus kantakse üle nö. avatarisse ehk kehasse, mis on ja ei ole ka Na`vi. Pandora õhk ei sobi inimestele. Seetõttu peavad kõik inimesed kandma maske, aga sõdur avatarina on multifunktsionaalsem. Nii saab paremini kohalike usaldust võita ning muidugi ei pea ka pidevalt maski kandma. Jake sulandubki erinevate asjaolude kokkulangemisel Na`vide sekka, õpib neid ja nende elu tundma ning pöördub kõrvale oma algsest missioonist ja asub kaitsma maad, mis kuulub täieõiguslikult Na`videle ja mitte kellelegi teisele.

Stsenaarium on etteaimatav, aga mitte halb ega labane, kaugel sellest. Lugu on natuke liiga klassikaline sõja/armastusjutt, aga "Avatar"-i enda teostus ja CGI harmoonia reaalsusega viib küllaltki tavalise sisu teisele tasandile, sest mitte kunagi varem pole ma tegutsemas näinud nii realistlikke arvutitegelasi, kellele saab hõlpsasti kaasa elada, sest enam ei ole tegemist puhtalt animatsiooniga, vaid ülimat realistlikkust taotleva CGI-ga, mis õnnestub peaaegu et igal tasandil. Vaatamata sisu tavalisusele pakub Cameron siiski midagi uut ja see uus ei ole mitte ainult ennenägematu arvutitehnika. Kunagi hiljem ei ole see tehnika enam ennenägematu ja kas siis on sel filmil enam üldse mingit väärtust? Mina arvan, et on. Ilus lugu ilusal taustal. Arvut genereerib palavalt armastatud loodust ja teate mis? See loobki keskkonna, mis oma fantaasiarikkas elemendis paistab ikkagi olevat midagi reaalset, käega katsutavat. Kui tegelased, masinad ja kõiksugused vidinad on tehnika viimase sõnaga loodud, aga nad ei sulandu keskkonnaga, siis pole ka sellel viimasel sõnal mingit tähtsust, aga sellele teele Cameron ei satu. Ta paneb oma aja ja hinge mängu ning loob tegelased ja kõik muu funktsioneerima nii, et nad oleksid ideaalselt ümbritsevaga kokkusulandunud. Filmi ajal on kerge kaotada reaalsustaju, sest Pandora maailmaga tutvuv Jake on samasugune võhik nagu vaataja. Ei oska midagi oodata, ei tea maailmast ja selle asukatest midagi, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tilkuma infot Na`vide ja nende sümbioosi kohta, mis hõlmab kogu loodust ja mitte ainult. Loodus elab - see idee ei ole uus, aga Cameron annab kulunud ideele värskuse, viies vaataja täiesti uude keskkonda ja sellega tõestab ta, et ei vehi lihtsalt arvutiga midagi kokku, vaid laskub detailidesse ja üritab neid detaile ka vaatajaga jagada, mis on esmasel vaatlemisel küll raskusi valmistav, sest kõike pakutakse lihtsalt liiga palju. 3D, fotorealistlikud Na`vid, loodus, igasugused ebaloomulikud elukad, sümbioos loodusega - nendega harjumine ja tutvumine nõuab aega ja aeg on see, mida Cameron meile eriti ei anna, kuigi esmasel vaatamisel saab suuremal jaol kõikidele detailidele silma peale visata, aga võin kihla vedada, et midagi jääb ikka kahe silma vahele. Huvitav ja küllaltki uudne on idee seostada Na`vid loomastikugaa nii, et nendega on võimalik teha bioloogilise sideme. Nii ei pea ratsanik kuuejalaga hobusel või Ikran`il muretsema olendi füüsilise juhtimise peale, vaid hoopis mõtlema ja andma käsklusi, kas siis suuliselt või mõttes öeldes. Lahingute ajal on Na`videl nii palju lihtsam oma strateegiat koordineerida. Sümbioosi ratsudega nimetatakse saheluks. Küllaltki kummaline on mõte, et Na`videl on juuste või millegi taolise sees ühenduslüli, mis tuleb ühendada valitud ratsu ühenduskohasse, nii ongi saavutatud täielik kontroll. Samamoodi on omamoodi huvitavad kuuejalaga hobused. Natuke võimatu, aga suutsid joosta küll. Need nägid pooleldi välja nagu merihobud, sest peaosa oli veeelukatele sarnaselt piklik, kuigi nad sõid väljaulatuva pika keelega midagi taimede seest. Sarnaseid detailseid kirjeldusi jagub filmi peale veelgi. Paljud ideed on juba tuttavad, aga needki on saanud endale teise kuju.

Loodus on filmi üks imetabasemaid külgi, sest mitte ainult pole see ainiti loodud arvutit kasutades, vaid seda saadab ka teatud efekti juurde andev 3D, mis on tuntav kogu aeg. Lõpuks muutub see varasemalt üksikuid hetki esiletoonud tehnika filmi tavapäraseks osaks. Igale kaadrile lisandub natuke sügavust ja tuntavat ruumitunnetust. 3D-d on seekord kasutatud mõistlikult. Mõte, et kõik pärismaalased ja kõik silmaganähtav keskkond on loodud ainult arvuteid kasutades on alguses päris tuntav, sest aju võtab kõike veel kunstlikult ja seda Pandora ongi, aga üsna pea filmi sisse minnes see mõte kaob, sest detailne loodus on loodud liigagi realistlikult. Kummardus elusloodusele, mis põhineb tehniliselt loodud flooral ja faunal töötab hästi, sest loodus tundubki elus ja üldse mitte arvutiga genereeritud elutud objektid. Eks selle peale Cameron mõtleski, et luua kunstlikult kõigile reaalsena tunduv fantaasiarikas elusloodus. Seda, kelle kallal on Cameron rohkem töötanud on näha kohe Jake ja Na`vi printsessi Neytiri esmakohtumisel. Mõlemad on loodud peaaegu perfektsetena, kuigi ülejäänud sinised olendid tunduvad kuidagi tahumatud. "Avatar" suudab olla väga ilus isegi siis, kui käesolev stseen on justkui klišeeraamatust maha kirjutatud. Lähikaadrid Neytiri osalt inimlikust ja loomalikust näost tõestavad missuguse pühendumusega on näitlejate reaalseid näojooni ja tundepuhanguid üle kantud CGI tegelastele. Tekib eksimatu tunne, et ekraanil on mõistusevastaselt reaalselt eksisteeriv olend, kuigi aju ütleb kohe, et seda see kohe kindlasti ei ole, aga kui see miski suudab olla sama loomulik kui tavainimene või miimikalt sarnane metsikule loomale, siis on raske enesepettust maha kratsida. Enesepettus on hea sõna, et kirjeldada, mida Cameron on loonud. Ebaloomulik, aga nõtke, täiesti teistsugune, aga miimikalt inimlik, näojoontelt tundlik ja uskumatu, et ma seda CGI kohta ütlen, silmadelt hingestatud. Nii on ülikerge elada tegelastele kaasa, sest nad tunduvad reaalsed ja fantastilised ühel ajal. Sisu tavapärasus annab endast pidevalt tunda, eriti kui dialoogid ei vasta absoluutselt sellele, mida oleks oodanud. Siinkohal tekibki teatud nõks. Sisu on klassikaliselt ilus lugu, loodud tegelased ja maailm kannavad sisu edasi. Tean, milline sisupööre leiab aset hetke pärast, aga see mind ei häiri, sest mind huvitab protsess, kuidas jõutakse mõnele sisukäänakule. Sageli on lood lihtsad ja lõpptulemus on ette teada, aga mind paelub ikkagi rohkem see, milline näeb välja teekond algusest lõpuni. Teostus paneb kõike korraga jälgima ja esimene reaktsioon on võimas, aga filmi lõppedes, kui pea on selginenud, kerkib mõistmine neis asjus, mis häiris ja mis mitte. "Avatar"-i puhul on esimene reaktsioon sisu pihta. Mina sisu isegi ei kritiseeriks, sest tegu on ilusa looga, mis on tõsise moraaliga, olgugi, et see on väga kulunud moraal ja pealaekauba ei taha eriti keegi, et seda neile pidevalt nina alla hõõrutaks.

"Avatar" paneb aga unustama kõik kulunud mõtted, sest Cameroni visiooniga kaasnev elamus kannab vananenud ideid värsketena edasi. Mitte küll läbinisti värsketena, aga ikkagi köitvatena. Ma ei saa öelda, et oleksin filmi ajal kohe nina krimpsutama hakanud kui mõni üldtuntud idee esile kargas. Vastupidi. Minu esmane reaktsioon oli see, et tahtsin näha, kuidas hakatakse neid ideid käsitlema. Sisu jooksis tegelaste arenguga ühes rütmis. Tegelased oli kõik üheplaanilised, aga seegi ei muutunud otsustavaks häiringuks, sest kui Cameron lõi ammu aega tagasi filmi stsenaariumi, võis see tollal tõesti küllaltki uudne olla, aga enam mitte. Kui ta nüüd stsenaariumi keerukamaks ei muutnud, siis võib olla jättis ta selle tavapäraseks kindlal põhjusel. Näidata, et tavaline sisu erakordse teostusega võib olla väga hea? Inimesi köidab rohkem efekt kui sisu? Uudne teostus lisab värskust muldvanale temaatikale? Jään viimase juurde, sest midagi nagu oli, aga Cameroni poolt oleks siiski rohkemat oodanud, kas või tegelased oleks võinud keerukamad olla, aga kui nii siis nii. Tõsiselt häirisid mõningad dialoogid, mis kiskusid vägisi tempot maha ja tekitasid deja vu tunnetust, aga kui õpetlik moraal läbi sai, algas võimas vaatemäng õhus. Mother of all battles pigem mitte, aga vaatemänguline sellegi poolest. Paremini sobiks mother of all industry vs. nature air battles. Pinget, fantaasiat jagus, silmapaitavat ilu pakuti nii, et silme eest kirju. Cameron tõestas, et suudab iga oma visiooni teoks teha, aga mõnikord on vaja natuke rohkemat kui ainult tehnikaimet, sest muidu karjub sisu allajäämise pärast. Ilus lugu, eepiline mulje, huvitavad tegelased, aga mitte kõik. Quaritch suutis olla üheplaaniliste pahade tegelaste kuningas. Tema kõikjale kanduv pahaendeline "Fire" kõlab siiani kõrvus. Pahalaste kuningaks pretenderib ka Selfridge, kes mõnuga hävitas kõike ilusat. Quaritch pakkus julmust ja koomikat samal ajal. Kohvitass käes ja siiras rõõm näolt vastu peegeldmas, et saab näha Na`visid hävinemas. Uudne, efektne, fantaasiarikas, reaalsustaju kaotamapanev, pingeline, etteaimatava, kuid piisavalt tugevalt köitva sisuga ulme/fantaasiaseiklus armastusest, sõjast, kultuuride põrkumisest ja kõikehõlmavast moraalist emakese looduse kohta. Cameron ei kinnitanud enam oma maailmakuninga staatust, aga suutis tõestada, et temas on veel fantaasiat ja võimet jutustada köitvalt ükskõik mis laadi lugu. Tehniliselt tõestas, et on suuteline ikka ja jälle pakkuma üllatusi ja selle eest ka üks suur kummardus.

Viimase lõigu pühendaks filmimisvõttetele, mis lõid nii mõneski kohas päris pahviks. Arvutiga loodud keskkond ja tegelased džunglis, aga tundub, et nagu oleks Cameron mööda olematut võtteplatsi ringi jooksnud ja filminud täpselt sellise nurga alt nagu tahtis. Täpselt seda ta tegigi, luues uut tüüpi kaamera, millega saab peale võtta kõike, mis toimub arvutiga genereeritud maailmas. Kui Neytiri esimest korda Jake`i nähes ikraniga lendab, on reaalse kaamera kohalolu vägagi tuntav. Tavaline, aga sellises filmis ootamatu nüans lisamaks mängufilmile omast tunnetust. Kaameratöö on kohati väga nauditav. Ühtlased pikad kaadrid lendamistest ning võitlustest metsas ja õhus on muljetavaldavad, sest need on momendid, mida eriti ei ootaks, aga need on momendid, mis toovad juurde mitmekesisust. Lõppkokkuvõttes on "Avatar"-i võtmesõnaks elamus ja elamus on selline tore asi, mis on igaühel erinev, aga minu oma on siis ülalpool kirjeldatu

8/10