Cargo

Tegemist on Šveitsi ulmetoodangu alla kuuluva tulevikus aset leida kosmoseulmekaga, mis üllatab kosmose mõõtmatust ja laevade mastaapsust näitavate suurejooneliste kaadritega, aga petab lootusi selle koha pealt, et justkui oleks tegemist milegi erakordsega. Esimene pool filmist on originaalseid killukesi, mõttekäike sisaldav tulevikunägemus, aga teine pool kandub läbitallatud radadele ning eri žanride vahel pendeldades kaotab film oma terviklikkuse, kuid mitte tervenisti, sest lõpus võetaks end taas kokku ja avaldatakse maailmamuutev ja inimeste eksistentsi kahtluse alla panev saladus, mis pole küll teab mis kui uudne, kuid sobib ideaalselt antud konteksti. Kui hakata võrdlusi tooma, siis võib šveitsi filmist leida sarnasusi Pandorumist, Event Horizonist, Moonist ja isegi Sunnshinest, millest on tegelikult kahju, et isegi teatavaid võrdlusmomente ei kasutatud täies mahus ära ning oma kesktee, mille põhjal oleks saanud öelda, et film pakub teistsugust lähenemist, vajus möödanikku. Osaline originaalitsemine annab transportlaeval juhtunud sündmustele palju juurde, sest esimene pool filmist on tõesti vaimustav ja täielik maiuspala minusuguse kui igasuguseid ideid maa hävinemise kohta armastava vaataja jaoks.

Cargo sündmustik leiab aset kauges tulevikus, kus Maa on ennast ammendanud ning seetõttu transporditakse kogu Maa elanikkond mõõtmatutele orbiidil liikuvatele laevadele. Osa neist õnnelikest, kellel on piisavalt raha, võivad minna edasi RHEA nimelisele planeedile, mis asendab endist elupaika, kuid võrreldes elamiskõlbmatu Maaga on väidetavalt tegemist paradiisiaiaga. Vähemalt sellist muljet tahetakse jätta. Igaühel on unistused, mille poole püüelda ning pere, kelle juurde minna, kuid, et minna RHEA-sse peab maksma varanduse. Arianne Portmann, kes loodab lõpuks saada raha, et minna unistuste planeedile, võtab vastu töö transportlaeval, kuid ajapikku hakkab meeskonna hinge seest närima teadmatus, mida ja kuhu õigupoolest veetakse. Cargo algab suurejooneliselt näidates kosmoselaevade täielikku võimsust ja hiilgust. Võimatu suurus saab võimalikuks näidates kaadreid Maa elanikkonda asustavast tohutust laevast. Kui iseloomustada Ivan Engler`i ja Ralph Etter`i debüütfilmi ühe sõnaga, siis on selleks kindlasti mastaapsus, mida rõhutatakse tihedate stseenidega laevade suurusest ja läbimõõdust ning nendes olevate põhjatute süvikutega. Kaameratöö, operaatoritöö, visuaalsed efektid ning arvuti - ja maketidisain annavad kosmosereisile teise, sobivama mõõtme, sest sarnaselt paljudele teistele ei minimaliseerita tohutuid sügavusi, kõrgusi ja suurusi üksnes mõttega neist, vaid iga idee tuuakse esile nii füüsiliselt kui ka mõtteliselt. Mastaapne transportlaev, mis veab vajalikku kaupa uue planeedi orbiidil viibivale kosmosejaama, on väliselt nagu iga teine, kuid väline hiilgus viiakse ka siseruumidesse. Kui näiteks R. Scott`i Alien pakkus pilti tohutust laevast, kuid jäi sisemuselt minimalistlikuks, siis Cargo näitab kui silmnähtavalt suur saab üks laeva sisemus üldse olla. Ainult filmi alguses näidatud Maa elanikkonda mahutav jaama tutvustati kohe üle selle lendleva pildiga, mis pani paika mõõtmed, mida pole võimalik teistest kaugustest nii hästi silmata. Laoruumid transportlaeva Kassandra sisemuses on vaatamisväärsused omaette, sest neid ei piirata üksikute kaameravõtetega, vaid kõike näidataks nii laias plaanis kui võimalik. Eluohtlikud olukorrad, kus keegi on kukkumas või hoiab elu eest kinni, et mitte põhjatusse sügavikku langeda, on lihtsalt öeldes leidlikult lahendatud. Selle asemel, et näidata seda, mis toimub oma elunatukese eest võitleva kukkumisohus oleva tegelase all, vahetatakse vaatevälja nii kiiresti, et ei jõua märgatagi kui pilt on juba vahetunud ning näha on ainult väikest inimest lõpmatult suures ruumis vähkremas ja all on paistmas pimedus, kuid nii palju jäetakse siiski ruumitaju, et silme ees avanev pilt annaks võimaluse tajuda esmapilgul määramatu suurusena näiva ruumi piiratust. Nii muutub iga stseen kaubaruumis jalutamisest ja iga hetk, kui saabub moment, mile tegelane kõigub süviku kohal palju paremini tajutavamaks ning suurused mitmekordistuvad.

Kahjuks pole filmi juures mitte kõik nii hea, sest alguses omapäraste tunnustega sündinud sisu mandus filmi teises pooles ning muutus korratud ideede seguks. Peategelane avastab midagi valgustkartvat, mis välja tulles paneks kõikuma inimeste maailma alustalad ning seetõttu hakkavad tööle võimumängud. Kes mängib kellega? Kes töötab õilsa eesmärgi nimelt? Kas kõik laevas viibijad on üldse need, keda nad väidavad olevat? Pingevabad sisupöörded ei pakkunud üllatusi ja kogu masinavärk hakkas iga järgneva saladuse ilmsiks tulemise ja uute süžeepöörete tulekuga kokku varisema, sest originaalsete ideede puudus ja nende puudulik läbi viimine ei võlunud mind mitte kuidagi. Kõik, mis mind köitis asus pealispinnal - lõputu kosmos, silmaga mõõtmatu suurusega laevad. Ühesõnaga tehniline külg on igas mõttes tipptasemel ning samuti on leitud sobiv harmoonia arvutiga genereeritud keskkonna ja füüsiliselt eksisteeriva tausta vahel. Mõte, mis peategelast kannustab on ehtne ning aus. Tema lähenemine saladusele on pingeline, kuid loori langedes ei paku saladus enam pinget, vaid rõhuma hakkavad vajakajäämised stsenaariumi juures. Tundub, et enne filmi mõtte paljastumist on iga sekund väärt vaatamist, sest vaatamata heale mõttele ei tehtud sellega midagi huvitavat ja kõik teed jõudsid punkti, mida oskaks vast igaüks ette aimata. Pinget kruviti osavalt, kuid lahendused ei rahuldanud mind, ulmefilmile kohase atmosfääri loomisega on nähtud palju vaeva ning sellele aitab kaasa ka kaameratöö ja fakt, et lavastajatel on hea silm toomaks esile tähtsaimaid kohti. Filmi teine pool ei olnud pooltki nii köitev kui ülejäänu, kuid sellegi kompenseeris osaliselt ka korralik lõpp, mis ei olnud suurustav ega ka ülistav. 7/10