Nii, leidsin suures filmide vaatamise tuhinas lõpuks ka aja juba enne Oscarigalat nähtud filmi ära kirjutada. Ei teagi, miks venitasin. Olin ja tegelikult olen siiani selle filmi juures kahevahel. Filmina on tegu igat võidetud Ocarit väärt filmiga. Sean Penni roll oli tähelepanuväärne. Ei olnud kerge see roll aga reaalse Milki suutis ta välja mängida. Lõpus näidati kaadreid ka päriselus eksisteerinud inimestest ning Milki olek oli tõesti päris sarnane sellega, mida Penn sooritada püüdis.
Pigem on asi minus endas. Laskun hetkeks isiklikule tasandile. Ei suutnud ma Piima võtta sellisena nagu oleks see olnud võib olla mõnel teisel teemal. Suudlevat Penni ja Francot oli eriti jube jälgida. Peas käis läbi samal ajal Mystic Riveri karm mafia-Penn ja siis pidin seda jubedust jälgima. Ei suutnud ma selliste asjadega kogu filmi jooksul harjuda. Tean, et pean võtma seda kui filmi aga mõnedest asjadest ei saa nii lihtsalt ümber minna. Ütleme, et algusest kuni poole filmini ei suutnud mulle Milk midagi pakkuda peale hiilgavate näitlejatööde aga pärast hakkas asi juba paremini minema. Märkasin tasapisi dokumentaalkaadrite kasutust ning nende segamine filmiga, mis andsid mõnusa dokumentalistlikku tunde.Milk oli üldiselt väga ajastukohane. Kahtlusi aja määratlemises ei tekkinud.
Dokkaadrid ning näitlejad olid peamised, mis pakkusid mulle põnevat jälgimist aga mingisugust sümpaatiat teema vastu ei tekkinud. Ei olnud tunnet, et inimesed võitlevad õige asja eest ja rahva maasiline kogunemine ning mässamine ei andnud just sellist tõuget, mis oleks pidanud võib olla olema. Tänavatel ruuporitega karjuvad juhtfiguurid ei mõjunud kui rõhutud inimeste juhtidena vaid pigem endale üleliigseid õigusi otsivate eputistena. Saan aru, et aeg oli selline ning valitses üldine diskrimineerimine, mis ei olnud ainult suuline vaid kaldus ka vägivallale. Inimesed tahtsid elada rahulikult ilma, et peaksid kartma kogu aeg. Sellest saan ka aru. Minul pole usku aga filmi eesmärki. Ja mis see oli? Ühe mehe ristiretk heteroseksuaalse valitsuse vastu. Kindlasti on see mõnede jaoks õige eesmärk aga mitte minu. Võib olla olen praegu liiga isiklikule tasandile laskunud ja lasen oma arvamustel arvustuse kirjutamist mõjutada. Täitsa võimalik. See ei muuda asja. Oma arvamus on oma arvamus. Ühesõnaga, teema mind ei kõigutanud mingil määral. Nautisin pigem Penni ja teiste transformeerumist hoopis teistsugusteks isiksusteks, keda nad varem mänginud on.
Jätkan siis rollide kiitmisega. Penni juba mainisin, nii et on Josh Brolini kord. Filmi lõppedes ei mõistnud ma, mille eest Brolin kõrvalosa nominatsiooni sai. Mitte, et tema osa nõrk oleks olnud. Aga Oscar? Ei märganud mina tema nii suurepärast näitlejatööd, mis oleks ahhemata pannud ja kogu südamest kaasa elama pannud. Roll oli hea aga mitte nii hea. Dan White ilmus ekraanile umbes poole filmi pealt (või ma eksin praegu) ja tema väigikaikavedu Milkiga oli intrigeeriv aga mitte midagi enneolematut. Emile Hirschi nüüd küll nende hiigelsuurte prillide taga ära ei tundnud. Algul vaatasin, kes see küll on ja siis sain aru. Kõik Milki toetanud tegelased olid mingil määral tähelepanuväärsed ja väga sarnased reaalsetele inimestele. Jällegi võrdlus lõpust.
Hetkel, mil Milk sai esimese tapmisähvarduse hakkasin tahest tahtmata ootama, millal see juhtub. Iga kord kui ta lavale astus mõtlesin, et nüüd kindlasti on õige aeg. Miskipärast leidsin, et tema lõpp leidis kindlasti aset poodiumil aga et hoopis nii ettearvamatust kohast ja läbi inimese, keda poleks küll kahtlustanud. Ei ole mitte kui midagi Harvey Milki elust uurinud ning seetõttu tean vaid seda, mida nägin filmis. Lõpp tuli üllatusena nagu ka keskelt meeldima hakanud film iseenesest.7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar