Pursuit of Happyness oli tõsiselt hea üllatus Will Smithi poolt. Ta on võimekas möllufilmides ja komöödiates ning tuleb välja ka, et draamades. Gabriele Muccino oskas Smithi õigest kohast pigistada, et ta teeks rolli, mis muudaks üldise arvamuse temast kui tavalisest möllustaarist, kelle tähesära põhineb võimsatel blockbusteritel. Mind suutis Smith veenda ning tema draamarollide tugevust tõestas veelkord Seven Pounds. Smith tundub tõesti olevat multitalendikas. I Am Legend juba tõestas, et pinna all on midagi rohkemat peidus kui välja paistab. Kindlasti tuntakse teda just Emmerichi filmi, Pahade Poiste ja Mustas Meeste järgi aga hiljutised teosed peaksid nii mõnegi usina filmifanaatiku meeli erutama. Vähemalt minuga nii juhtus=) 
Kui Muccino eelmine Smithi film kõditas draama poole pealt natuke, siis Seven Pounds korvab kõik. Mitte, et film täiuslik oleks. Vigu leiab alati ja nuriseda saab kõige üle. Smith kehastab Ben Thomast, kes saladuslikel motiividel otsustab 7 inimese elu igaveseks muuta. Iga inimene on pärit erinevast eluvaldkonnast ning kõik nad on oma elu sellisel hetkel, mis on neile väga raske ning õnne ei paista pikemat aega saabuvat. Alguses hoitakse vaatajat pimeduses ning saab jälgida Beni kohtumisi inimestega ning siis hakatakse tasapisi andma minevikumeenutusi ning tutvustatakse, kes Ben Thomas tegelikult on ja näidatakse miks on Ben selline nagu ta on. Enesesse tõmbunud, sihikindel, ennastohverdav ning suurema plaaniga, mis on detailselt paika pandud.
In seven days, God created the world. And in seven seconds, I shattered mine -nii algabki juba esimeste kaadritega tõsiseid toone võttev äärmiselt tugeva ja ootamatu lõpuga film. SP juures meeldiski just üldine teadmatus Beni suhtes. Pikka aega ei saa teada suurt midagi Beni mineviku kohta ning ei saa mõista, mis on tema tegude motiivideks. Hiljem sai aga kõik põhjendatuks ning tühimikke sisu juures ei tekkinud. Ei jäetud lahtisi otsi vaid sõlmiti kõik jupid ikka korralikult kinni ja ulatati vaatajale. Aegamisi ilmnevad Beni elu kuristiku äärele viinud seigad minevikust ning kui enne polnud tegelase vastu veel sümpaatiat tekkinud, siis tänu paarile üksikasjale oli minu sümpaatia ning kaasaelamine kindlustatud nagu raudtala betoonis. Meeldis ka see, kuidas ta inimesi valis. Käis igaühe juures vestlemas maksuametnikuna aga alguses seda ei öeldud ning seepärast valdas mind imestus, et kuidas ta kavatseb kellegi elu muuta. Kui aga maksuametniku staatus ilmsiks tuli, siis asjaolud muutusid ja võis rahulikult mõtlema hakata, et tõesti maksuametniku võimuses on inimesi rahalisest hädast välja aidata aga kuidas ta kavatseb seda teha, sest ega maksuamet raha andmas ei käi vaid ikka võtmas. 
Kui maksuametniku näol on tavaliselt tegu elus kibestunud naisetute/mehetute inimestega, kes vihkavad ennast veel rohkem kui teisi, siis Ben esines kui heasüdamliku, abivalmi ning mõistva mehena. Ta ei küsinud inimeste rahalise seisu kohta vaid hoopis nende enda mõtete ja enesehinnangu kohta. Kohe meenub alguses olnud kõne Ezra Turnerile, kus ta sõimas mehe korralikult läbi aga samas äratas ta üles ja pani mõtlema ning elust viimast võtma olenemata puudustest, mis enne tekitasid barjääri Ezra ja maailma vahel. Sel hetkel kui Ben Ezrat sõna otsese mõttes mõnitas oli näha Beni piinu ning kannatust, mida tekitas enda iseloomu vastaselt käitumine aga seda nõudis lunastus, mis oligi see, mida ta kogu filmi otsis.
Kui maksuametniku näol on tavaliselt tegu elus kibestunud naisetute/mehetute inimestega, kes vihkavad ennast veel rohkem kui teisi, siis Ben esines kui heasüdamliku, abivalmi ning mõistva mehena. Ta ei küsinud inimeste rahalise seisu kohta vaid hoopis nende enda mõtete ja enesehinnangu kohta. Kohe meenub alguses olnud kõne Ezra Turnerile, kus ta sõimas mehe korralikult läbi aga samas äratas ta üles ja pani mõtlema ning elust viimast võtma olenemata puudustest, mis enne tekitasid barjääri Ezra ja maailma vahel. Sel hetkel kui Ben Ezrat sõna otsese mõttes mõnitas oli näha Beni piinu ning kannatust, mida tekitas enda iseloomu vastaselt käitumine aga seda nõudis lunastus, mis oligi see, mida ta kogu filmi otsis.
Võtad elu siis pead elu ka vastu andma. Selline oli Beni mõte. Nii sain mina aru. Juhtus midagi koledat ning nüüd on aeg asja parandada. Mõte ei seisnenud enda ravimisel läbi teiste elude parandamise vaid leida need, kes seda tõeliselt väärivad ja on oma elu kõige suuremas hädas. Nii leidiski Ben kõik vajalikud persoonid. Kõik käis ikka detailse plaani põhjal kuigi vahepeal tundus, et mõne isiku leidmine oli täiesti juhuslik. Kui otsida andmebaasist kõige suuremates raskustes olevat inimest, kas siis teised sarnaste probleemidega inimesed abi ei vääri. Väärivad aga see ei kuulunud plaani juurde. Plaan on abistada ja lõpetada. Kohtumine ja kiindumine Emily Posasse oligi tegelikult plaaniväline ning muutis mõne plaanipärase teo teiseks just isikliku kiindumuse pärast. Olen üsna kindel, et lõpp ei olnud just selline nagu plaan ette nägi. Mõte oli kindlasti sama aga teostus teine ja seda kõike Emily pärast. 
Filmi juures meeldisid erinevad värvikad tegelased, kes on madala enesehinnanguga ning keda Ben aidata püüab. Meeldis ülesehitus ning teadmatuses hoidmine ja sisu eneseohverdusest elu võtmise tõttu. Kõik nii roosiline siiski ei olnud kui eelnevast jutust arvata võib. Oli paar kohmetuse kohta, mis aga ei kaalu üles positiivseid külgi. Miinusteks võib välja tuua mõne koha liigse seebisuse, mis küll üldpilti ei seganud aga hetk jäi meelde. Oleks tahtnud natuke paremat visuaalset lähenemist, mis oleks mõne stseeni emotsionaalselt tugevamaks teinud aga tulemusega olen ikkagi rahul. Asi võib olla selles, et olen viimasel ajal näinud liialt palju visuaalse rikkusega filmikesi ning nüüd otsin igast filmist midagi sarnast.
Kindel draamafilm, mis läheb üsna pea uuesti vaatamisele.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar