Underworld: Rise of the Lycans

Underworldi loodud maailm ja mütoloogia on päris huvitav ning ulatub kaugetesse aegadesse. Isegi keskaega. Esimene osa algul ei meeldinud, siis aga vaatasin uuesti ja vaat näe, hakkas meeldima. Meeldib visuaalne lahendus, huvitav ajalugu ning tõttöelda vinged tegelased panevad asjale punkti. Kui esimene võis veel külmaks jätta, siis teine oli juba tõsine üllataja. Evolution oli täis märulit vampiiride ja libahuntidega ning kõik oli täiustatud võrreldes esimesega. Kuigi esimese pimedus ja coolid actionstseenid olid ikka paremad. Juba teise osa alguses näidati vampiiride ja lycanite sõda minevikus, kus lycanid olid veel vampiiride rassi orjad. Sellest materjalist piisas, et mõista järgmise osa tuleku võimalikkust. Nii oligi. Uus tuli aga ilma Beckinsaleta. Oli hoopis uus kuum beibestaar Rhona Mitra. Mõnevõrra oleks tahtunud ikka Beckinsalet libahuntidega madistamas näha aga kui sisu juba minevikku viidi, siis ei peagi Selene seal olema. Teda polnud siis veel vampiiristatud.

Esimeses filmis ilmnes kohutav saladus Luciani elusoleku kohta ning Selene eraldus oma klannist ja suundus Corvinuse järeltulijaga redutama. Corvinus oli siis mõlema rassi esiisa. Teises põgeneti ja tehti nii mõnelegile hullemale vampiirile ots peale. Kolmandas aga näidatakse, kuidas tekkisid lycanid ning kes on lõppude lõpuks Lucian ja kuidas temast lycanite klanni juht sai. Kui meenutada esimest osa, siis juba seal mainiti, mida Viktor oma tütre Sonjaga tegi. Rise of the Lycans näitabki Luciani ja Sonja armulugu ning kuidas viis see mässuni, mis viis libahundid toiduahelas kõrgemale positsioonile. Üldse on esimest osast peale toodud välja mitmeid lahedaid verejanulisi ning mõrvarlikke tegelasi nagu Lucian, Kraven, Viktor, Marcus, William ning muidugi kõigile tuupi andvad sekspommid Selene ja Sonja.

Filmiga tehakse ajalugu igatahes selgeks ning esimesest ja teisest antud vihjed saavad täiendust. Mütoloogia poole pealt on meeldiv jälgida keskajal vampiiride ja libahuntide võimaujaotust. Inimene kui hädine olend maksab andamist kõrgemale rassile ehk vampiiridele ning metsades jooksevad ringi vampiiridega sõjas olevad Williamist pärinevad libahundid. Igal võimalusel tapavad nad metsadesse suunduvaid vampiire aga täielikku lööki nad Viktori riigile anda ei suuda. Selleks on vaja neil juhti. Lycanite teke sai ka selgitust. Tuleb välja, et lycan ei ole üksnes üldnimetus kõikidele libahuntidele vaid algselt olid ainult libahundid, kes ei suutnud end inimeseks tagasi muuta ning selle tagajärjel muutusid rohkem metsloomadeks kui inimmõistusega olendeiks. Lycan aga on libahunt, kes suudab end inimeseks tagasi muuta ning on oluliselt tugevamad kui tavalised Williami libahundid. Oleneb, kellele see huvitav on Mõne jaoks on lihtsalt üks suur jama aga mulle antud teema meeldib. On mille üle mõelda vähemalt. Lycanid on siis vampiiride vaimusünnitis. Üks libahunt tõi ilmale inimesekujulise libahundikese ning Viktor kasutas seda kohe ära ning lõi endale ihukaitseväe, mis koosnes lycanitest. Lycanid on aga kogu oma elu vangistuses veetnud ning seetõttu ei oska nad ei põgeneda ega oma olukorra üle nuriseda. Päeval vampiirid magavad ning lycanid kaitsevad neid kui ustavad koerad. Lucian ongi siis see, kellest aretati lycaneid aga ta pole enam rahul igikestva orjastusega ning kutsub teisi üles olema vaba. Kogu teema sisse on viidud siis ka armulugu, mis lõpeb nagu esimese juba vihjatud oli, kurvalt. Armuloo traagilisus ning kihk saada vabaks toovadki kaasa lycanite ülestõusu. Viva la Revolution!

Näitlejad on rollidesse just vastavad valitud. Praegu on natuke imelik Michael Sheeni sellist irevil hammastega ja pikkade juustega verejanulist selli mängimas näha, sest alles sai teda "Frost/Nixonis" nähtud. Kadunud on tema lai naeratus ja asendunud on see pilguga täis vihkamist ning slow motionis läbi viidud libahundiks muutumisega. Sheeni karakterisse sisse elamine oli reaalne. Ei tekkinud võltsi tunnet ja ei paistnud kõik tema ümber olev ka väga kunstlik. Hea tööga sai hakkama. Bill Nighyst pole mõtet rääkidagi. See mees on meister ise. Viktori viha ja tülgastuse inimeste ja libahuntide vastu tõi ta kenasti välja ja kui sinna lisada iseloomulikud näoliigutused ning miimika, siis ongi valmis täiuslik vampiirist pahadik. Kui piraatide seeria nähtud, siis peaks miimika ja kõik muu tema ümber olev tuttav olema. Viktori ja Luciani vastasseis oli tõesti äge. Kaks olendit oma täies võimsuses. Mitra oli nagu ta oli. Kui varasemaid filme näinud, siis on teada, mida temalt oodata. Filmi pärlid olid ikka Sheen ja Nighy. Muidugi kahepalgeliseid tegelasi mängisid ka vastavad näitljejad, kellel on vastav kuju antud, mida vaataja vihkaks ning kaasa ei tunneks. Palju on neid tegelasi, kelle surma võis juba ette ennustada aga kõige tugevamad jäävad alati ellu, kas ühte või teist viisi.

Efektid olid tasemel. Pole eriti halbu sõnu öelda. Kriitika läheb ikka ja jälle libahuntide CGI peale. Nende rünnakute ajal võis kergesti märgata viletsa CGI kasutamist ning ssee rikkus momendi ära. Selline asi jääb kindlasti silma ja oleneb täesti inimesest, keda see niivõrd häirib või mitte aga halvad efektid kallutasid mind teemast hetkeks kõrvale. Sama probleem oli ka esimese kahega. Libahundiks muutumine oli küll tõsisemalt võetud ning tehtud kenade nukkudega ja paraja portsu CGI-ga. Sheeni näo asemel hundile sarnaneva lõusta tekkimine oli meeldiv vaatepilt. Kogu filmis aset leidvate muutumistega jäin rahule. Kriitika jäi lihtsalt sinna libahuntide massistseenide poole. Filmi visuaalne pool on tume nagu varemgi aga seekord mõjus see veel paremini, sest tegemist oli ju pimeda keskajaga. Slow motionis läbiviidud mõõgastseenid olid efektsed aga kohati oli mõni koht natuke üle pakutud. Kahevõitlused olendite vahel mõjusid samuti efektselt.

Lõpp oli eepiliselt kurb ning andis kõikvõimalikud motiivid tegutsemiseks ja võimaluse tegelastele piiramatult kaasa elada. Paljude tegelaste saatus oli ette teada ka selles mõttes, et nad eksisteerivad ajaliselt kahes tulevas jaos. Sellele vaatamata rapiti üksteist nii mis kole. Ütleks, et parim osa seerias aga kui ei meeldi mõõgavõitlus, siis esimeses kahes on piisavas koguses tulevahetusi ja plahvatusi ning samuti ei puudu tegevusest mõõgad. Lõpp seoti sõna sõnalt esimese osa algusega ning Selene katuseharjal istumas film läbi saigi.

7/10