Hungerist kuulsin esimest korda PÖFF-i ajal ja siis pajatati igal pool, et tegu on unustamatu filmiga. Enam vähem nii oligi. Hunger on film, millesarnast pole ma varem kohanud. Sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks. Umbes sellelaadset filmimistehnikat olen võib olla kuskil varem kohanud aga pole kindel kus. Väga kõitiski mind filmi juures tegevuste pikaajaline filmimine ning brutaalsus. Kas see just õige sõna antud kontekstis on aga midagi sarnast vähemalt. Põhimõtteliselt näidati kõike viimse detailini. Ei kohkutud ära palja inimkeha näitamise ega ka julma piinamise ees.
Kogu film oli peaaegu, et dialoogivaba, mis alguses oli natuke harjumatu aga mida aeg edasi, seda paremini aitas selline lähenemine filmi mõista. Kõikvõimalikud tegevused olid täielikus vaikuses aga samal ajal panin tähele hoopis teisi hääli, mida tavaliselt ei kuule. Kõik oli tänu sellele võimendatud. Pikk stseen rooja koristavast valvurist oli väga mõjuv. Tavaline tegevus aga filmis vaadates oli see ebatavaline. Erikomando poolt läbi viidud peksmise ajal üks meestest murdus ning hakkas pisaraid valama kui samal ajal teisel pool seina toimub julm läbipeksmine. Juba see hetk iseensest oli väga emotsionaalne.
Michael Fassbinderi roll Bobby Sandsina oli enam kui tugev roll. Ta oli rolli nii tõsiselt võtnud, et enam ei tundunudki, et vaatan filmi vaid dokumentaalkaadreid. Põhimõtteliselt oli kogu film üpris reaalselt üles võetud, mis tõi kaasa selle, et filmilikkus läheb segi tegelikkusega. Alguses tundus, et värskelt saabunud vangist saab peategelane aga siis pendeldati erinevate inimeste vahel ja jäädi peatuma Sandsi juures, kes on ka filmi parima koha eest vastutav. See oli siis dialoog Sandsi ja preestri vahel. Sellel hetkel tulid välja kõik põhjused, miks Sands oli jäägitult truu oma üritusele. Vaatamisel ma subtiitreid ei kasutanud aga üsna peagi, eriti just dialoogi juures, osutus see arusaamist raskendavaks. Aktsendi erinevus muudab keele ikka hoopis teiseks .
Näljastreik sai alguse Sandsiga ning tänu temale see ka jätkus. 9 inimest suri veel aga mitte põhjuseta. Lõpus oli üpris ängistav jälgida Sandsi nälgimist ja neid piinu, mida tal tuli samal ajal läbi elada. Kogu vangide kogukonna protest süsteemi vastu oli sõna otsese mõttes räige. Asju näidati nii nagu nad olema peavad. Ilma ilustamiseta. Võibki öelda, et seda filmi ei liigita ma enda jaoks mitte kuskile. Tegu on lihtsalt liiga erineva filmiga. Ei võrdlekski seda millegagi vaid võtan selliena nagu on.9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar