The Unborn

Siit tuleb siis minu blogi kõige negatiivsem arvustus. "The Unborn" on David S. Goyeri "õudusfilm", mis räägib loo noorest naisest, keda hakkab kummitama ebamaine deemon. Esimest korda trailerit nähes tekkis väike lootus, et see võib tõesti hea olla. Kuigi trailerid on alati eksitavad, suudetakse neisse panna just need klipid, mis vaatajas huvi tekitavad. Kas siis ehmatuskohad või mingi jube olevus vilksab ekraanil mööda. Lootust suurendas veel see, et Goyer lavastaja on. Ta ei ole küll teab mis meisterlavastaja aga näiteks "The Invisible" meeldis mulle väga ja ma vaataks seda praegugu uuesti. Kokku olen näinud seda oma 5 korda vähemalt. Selles on mingi kindel võlu, mis mind köidab. Goyer oli ka see mees, kes üritas Blade triloogiat lõpetada ja kukkus sellega haledalt läbi. Ega arvata oligi. Kui del Toro teeb, siis on see hea, mis tahes žanris ja arvan, et Goyer polekski suutnud teise osa ülistiilsust ning brutaalsust ületada. Hoopis tõi sisse mingi uued lamedad tegelased ja oligi film vastu taevast. Tulevikus plaanib mees veel Magneto filmi tegemist. Loodan, et projekt võetakse temalt käest ära või suudab ta tõesti taaskord teha midagi head. X-Meni puhul oleks pettumus küll suur kui kõige lahedamast kurikaelast ilmuks nõrk film. Sündimata Kurjus oli aga nii halb, et oli oht kinos magama jääda.

Esiteks, sisu on iseenesest hea. Teemaga saaks palju teha kui osataks sellega õigesti ümber käia. Muidugi kui hakata siit midagi väga originaalset otsima, siis võib need mõtted kohe maha matta. Muidu on aga iidse deemoni tulek poisi kehasse, keda piinas natside kurikuulus doktor Mengele põnev aga film ise oli nii mannetu ning ebaoriginaalne. Odette Yustman sai "Cloverfieldist" kuulsaks ning nüüd üritab järgmine kuum superstaar olla. Pidevalt hirmunud näoga tegelane ei ole hirmus. Kui ülakorruselt hääl kostab, siis tekib kohe kuri muusika ning naine hiilib hiirvaikselt toa poole ja hüüab lapse nime, keda ta valvab. No rohkem etteaimatavam ei saagi olla. Huvitav, kas lapse lause "Jumby wants to be born again" oli filmi lööklause, sest seda korrutati nii mitu korda, et muutus tüütuks. Kogu ülesehitus kohutavatest unenägudest kuni kurjakuulutava tõeni on juba nähtud ning ei lisanud midagi uut. Keegi kummitab, keegi uurib, keegi avastab midagi, keegi üritab ennast või teisi päästa jne.

Üldse tundus, et film võttis kõikidest viimase aja õudusfilmidest malli. Oli korin "Vimmast", vannitoastseen sarnanes kahtlaselt "Silent Hillile", seestatud preester sarnanes "28 päeva hiljem" filmidele ning kõiki hirmutas väike koleda näoga poiss. Ainuke asi, mis mind unenägudemaalt tagasi suutis tuua oli Casey ema lõhki rebitud lõust. Muu oli mitte hirmus vaid naljakas. Ma ei ole kunagi kinos olles näinud, et õuduka ajal kõik saalisviibijad naeravad filmi kõige õudsematel kohtadel. Vist olid õudsed. Täpselt ei oska öelda. Kuidas kellelegile. Uus kogemus ka nüüd pagasis olemas. Iga päev õpib midagi uut - õudukad on naljakad.

Vähemelt mõned neist.

Ei suuda minu väike aju mõista miks Gary Oldman sellest filmist osa võttis. Võimalik, et tänu TDK-le sai Goyeriga sõpradeks ning otsustasid pead kokku panna ning hea filmi teha ja kuna nende nimed on TDK taga, siis tulevad paljud kindlasti vaatama. Selline on minu versioon igatahes.

Õudusfilm, mis suutis mind uniseks muuta ning rahva naerma panna. Soovitan, sest selliseid filme on hea seltskonnaga vaadata kuna ei pea kaasa mõtlema ning saab natuke naerda ka.

2/10 puhtalt Casey ema moonutatud näo, ämblikvanamehe ning Yustmani kena näolapi eest