L'ennemi public n°1

Tuntud ka kui Mesrine: Part 2 - Public Enemy Number One. Teine osa prantsuse gangsteri Jacques Mesrine elust kirjeldab aega pärast Kanada vanglast põgenemist. Temaga mitmeid olukordi üle elanud ning samuti Kanada vanglas olnud partner suri peatselt pärast põgenemist. Mesrine suundus tagasi Prantsusmaale, kus otsis üles taas endised kamraadid ning isegi palkas juurde, et minna taas röövretketele pankade sekka. Teises osas teeb osatäitmise ka nüüd mitmetes tuntud filmides kaasa löönud Mathieu Almaric, kes kehastab vangi, kes korraldab Mesrinega koos põgenemise ning alustavad koos taas kuritegelikku elu. Teine osa süübib märgatavalt rohkem Mesrine olemusse näidates naasmist sureva ise juurde ning kinnisideed, et ta on võitmatu ja võib teha kõike ilma, et see talle kurjalt kätte maksaks. Tegelikult näitab juba esimese filmi algus ära, kuidas Mesrine lõpetas. Teine osa lõpeb täpselt samamoodi. Ainult, et näidatakse pikemalt Mesrine surmani viinud laiahaardelist politseioperatsiooni, mis ajakirjandusele hoopis teise nurga alt ette söödeti, et kuulutada Mesrine vaenlasks ning politsei kõigest raske töö tegijaks. Nii ikkagi ei olnnud. Politsei ei suutnud Mesrine vastu midagi teha ja ainuke võimalus jäigi korraldada operatsioon ning siis see hiljem maha vaikida. Välja tuli see ikkagi ning hiljem pälvis politsei käitumine rahva halvakskspanu kuna Mesrinele ei jäetud võimalust ennast kaitstagi.

Mesrine oli huvitav isiksus. Oma teguviise põhjendas ta sageli revolutsiooniliste liikumistega ning tema kamraadid isegi pooldasid revolutsioonilisi mõtteid, aga Mesrine tahtis ainult, et kõik tema pilli järgi tantsiksid ning kuulutas rahvale, et tema ei varasta neilt vaid hoopis pangalt, mis on üpris silmakirjalik kui võtta arvesse asjaolu, et rahva raha pangas ju ongi. On väidetud, et teda toetas prantsuse parempoolne liikumine OAS, kes varustas Mesrinet võltsdokumentidega ning relvadega. Tema riigivastased väited olid kõigest sõnakõlksud, mis vahepeal tundusid kui sulaselge tõde, aga tema teguviis ei õigustanud neid väiteid üldse. "The Man Of a Hundred Faces" - press nimetas teda nii, sest ta oli osav maskeerija ja Public Enemy Number One näitas päris osavalt miks teda nii kutsuti. Kord kandis ta kõigest parukat ja prille ning kõndis politseijaoskonda sisse samal ajal kui Francois (Amalric) hirmust värises ning iga hetk vahele jäämist ootas. See oligi Mesrine pluss ja muidugi ka suurim miinus. Ta oli nii kuradi enesekindel. Casseli ennast täis olek ning silmades võbelev ülbus näitabki kaudselt kõige paremini missugune reaalne Mesrine olla võis. Eks muidugi on omalt poolt lisatud nii möllu kui ka piisavas koguses fiktsiooni, et muuta kogu asi vaataja jaoks äärmiselt põnevaks ja kaasahaaravaks.

Teine osa ei jää esimesele eriti palju alla, aga nõrkade teiste osade haiguse tunnuste all kannatas film ikkagi, mis väljendus kõige paremini filmi teisel poolel kui Mesrine tegeles kõige rohkem enda kuulsuse tõstmisega. Andis intervjuusid ning tahtis, et iga leht alati temast pasundaks. Tagatipuks avaldas vanglas olles raamatu Death Instinct, mis võis olla paraktiliselt tema surmatunnistus, aga nii loll ta ikkagi ei olnud, vaid peamine eesmärk oli Prantsusmaa kihama panna, et kõik väriseksid kui kuulevad tema nime. Kui aga ilmus reporter, kes laimas Mesrinet, siis oleks ta äärepealt oma elu kaotanud, sest Mesrine vedas ta koopasse ning koos paarimehega peksis ta vaeseomaks ning tagatipuks pildistas ka. Need fotod on reaalselt senini alles. Mesrine tõukas oma üleoleva käitumisega varsti enesest kõik kaaslased eemale. Üks ei talunud pidevat politsei kuklasse hingamist kui Mesrine taas kaks panka korraga rüüstas. Teine ei talunud Mesrinet ennast ning kolmas ei suutnud pea lt vaadata, kuidas Mesrine hullus ning ajakirjanukku piinas. Naisi tuli ja läks päris palju. Tal oli kaks naist, kellega lõi peregi, aga mõlemad jättis maha, sest valis alati seadusevastase tee. Seetõttu tuli võtta naine, kes naudiks samasugust elu. Seega rööviti koos miljonär ja nõuti tema eest 6 miljonit franka ja hiljem elati kui kuningad, aga siis jõudiski kätte aeg, mil viimane piisk politsei karikasse kukkus ning operatsioon tööle pandi.

Kokkuvõttes on tegu igas mõttes vaimustava kaheosalise filmiga, mis pakub midagi igale maitsele. Teine osa hakkas natuke endist pinget kaotama, aga arvan, et esimese tempokus oli selles peamine süüdlane. Mõlemad pakuvad midagi erinevat ning vast kõige erilisem on Casselli vaimustav Mesrine portreteerimine.

8,5/10