Film kujutab Iraagis olevate Ameerika sõdurite igapäevast demineerimistööd, mis muudab nii inimesi ennast ning viib neid pidevalt viimse riski piirile. Iga uus tänaval vedelev pomm võib olla demineerija elu lõpetaja. Meeskond, kes terve aasta otsib pomme, on aasta lõppedes õnnelik, et see läbi sai, aga on ka neid, kellele on ohtlikes tingimustes demineerimine elukutseks saanud ning ei oskagi ega tahagi midagi muud teha. Filmi alguses kaotab demineerimisrühm oma juhi ning seejärel asendatakse ta uue pealtnäha noore uljaspeaga, kes tundub rohkem äsja lahingutandrile saabunud sõduripoisi moodi kui rühmale uueks juhiks sobiv demineerija. Meeskond satub tänu uuele juhile pidevalt äärmiselt ekstreemsetesse olukordadesse, mis ei meeldi algul rühma teistele liikmetele ning kujuneb väike vastasseis tema vastu, aga mida aeg edasi seda enam koorub lahti seersant Jamesi tegelik pale ning põhjus, miks suhtub ta oma töösse kui tavalisse töösse tehes seda rõõmsameelselt ning tundes ennast pealtnäha riskivabalt. 
The Hurt Locker ei ole tavaline USA Iraagi teemaline sõdurite riskantset elu kujutav suurfilm. Ei tea, kas seda just suurfilmiks nimetadagi, sest seda pole reklaamitud kui mõningaid teisi, vaid see on kuidagi varju jäänud, aga seda suuremaks maiuspalaks see film muutub, sest millest palju ei tea võib olla iga kell parem igast teisest ülahaibitud märulirikkast sõjafilmist. Lavastajaks on varem päris mitmeid meeldejäävaid filmikesi teinud naine, kes sai antud filmi juures otse välja öeldes vapustava tööga hakkama. Tulevahetused ning pommi demineerimised on väga efektsed ning pingelised. Pommide otsimine on leidlik ning samas ka hirmuäratav kui demineerimiskostüümis seersant James korjab maast kahjutuks tehtud mürsu, mille külge kinnitatud juhtmed paljastavad ringi Jamesi ümber paiknevate mürskude rea. See koht oli tõsiselt pinget lakke viiv. 
Ühesõnaga kõik demineerimised on huvitavalt lahendatud ning mis kõige tähtsam, alati oli teatud ootusärevus, et äkki nüüd on just see pomm see, mis viib paar tegelast teise ilma. Ärevad stseenid katuseharju kontrollivatest sõduritest pani ootama iga hetk saabuvat rünnakut, mis iga kord ei pruukinud tullagi, kuigi kõik märgid viitasid sellele. Iraagi tolmustel tänavatel silma peal hoidmine ei ole kergete killast, sest igaüks võib olla potentsiaalne oht, kes võib seada ohtu kõigi rühmaliikmete elud. Teadmine, et iga suvaline kodanik võib käes hoida pommi lõhkamiseks mõeldud pulti hoidis igat hetke pommile lähenemisel pinge all. Kogu õhustik on loodud tõepäraselt, et anda vaatajale edasi võõral maal sõdimise ohtlikkuse. Kõige enam meeldiski see, kuidas iga tavalist inimest tänaval näidatakse kui terroristi, kuigi tegelikult seda ta ei ole. Niimoodi viiakse tähelepanu tegelikult süüdlaselt eemale ning plahvatus saabub ootamatult. Intensiivne kaameratöö, mis vahepeal muutub hoopistükkis käsikaamera kasutuseks on äärmiselt meelt mööda. Kuidas saabki veel paremini anda edasi sõduri närvilisust kui väriseva kaameraga. Käsikaamera kasutamine pole mind kunagi häirinud. Pigem muudab see tavalise tegevuse mõnevõrra huvitavamaks.
Ühesõnaga kõik demineerimised on huvitavalt lahendatud ning mis kõige tähtsam, alati oli teatud ootusärevus, et äkki nüüd on just see pomm see, mis viib paar tegelast teise ilma. Ärevad stseenid katuseharju kontrollivatest sõduritest pani ootama iga hetk saabuvat rünnakut, mis iga kord ei pruukinud tullagi, kuigi kõik märgid viitasid sellele. Iraagi tolmustel tänavatel silma peal hoidmine ei ole kergete killast, sest igaüks võib olla potentsiaalne oht, kes võib seada ohtu kõigi rühmaliikmete elud. Teadmine, et iga suvaline kodanik võib käes hoida pommi lõhkamiseks mõeldud pulti hoidis igat hetke pommile lähenemisel pinge all. Kogu õhustik on loodud tõepäraselt, et anda vaatajale edasi võõral maal sõdimise ohtlikkuse. Kõige enam meeldiski see, kuidas iga tavalist inimest tänaval näidatakse kui terroristi, kuigi tegelikult seda ta ei ole. Niimoodi viiakse tähelepanu tegelikult süüdlaselt eemale ning plahvatus saabub ootamatult. Intensiivne kaameratöö, mis vahepeal muutub hoopistükkis käsikaamera kasutuseks on äärmiselt meelt mööda. Kuidas saabki veel paremini anda edasi sõduri närvilisust kui väriseva kaameraga. Käsikaamera kasutamine pole mind kunagi häirinud. Pigem muudab see tavalise tegevuse mõnevõrra huvitavamaks. 
Peaosalist seersant William Jamesit kehastab Jeremy Renner, keda olen varem kohanud ainult "28 Weeks Later"-is. Seal oli ta roll väike, aga mõjuv. "The Hurt Locker"-is on ta aga hoopis teist masti. Tutvustamise ajal tundub ta kuidagi rookie soldieri sarnane ning paistab liiga enesekindla sõduri moodi, kes ei tea, mis teda lahingutandril ees ootab. Siis aga näidatakse Williamsi tõelist palet ning avardub see, miks tunneb ta end pommide seas koduselt samal ajal kui teised hirmust värisevad. Võikski öelda, et Renneri roll on filmi üks kõike meeldejäävamavaid. Temaga seoses on ka filmi üks paremaid kohti. Williams avastab autos olevad pommid ning selle peale rebib ta endalt kaitsva kostüümi ja ütleb, et kui juba sureb, siis mugavalt. Nojah, kui pomm on nii võimas, et tapab su niikuinii, siis pole mõtet ka kaitsvat kostüümi kanda. Film näitab päris mõjusalt, kuidas sõda inimestele mõjub. Williamsile ei paista see mõju avaldavalt, aga tegelikult mõjutab päevast päeva surmaohus olek kõiki. 
Nii mööduvad rühma päevad tänavatel pomme demineerides, hiljem baasis õlut rüübates ning jällegi uueks päevaks valmistudes. Williams kohtab baasis DVD-sid müüvat poissi, kellega ta mingil määral sõbruneb. Poisiga seoses tekib mehel paras trauma, mis tegelikult tekib tal põhjuseta kui rühm avastab laiba, kuhu sisse on peidetud pomm. Kõigile tegelastele antakse piisavalt ekraaniaega ning selle aja jooksul saab kenasti süübida nende mõttetesse ning soovidese, mis annab päris korraliku draamaannuse juurde. 
Nii mööduvad rühma päevad tänavatel pomme demineerides, hiljem baasis õlut rüübates ning jällegi uueks päevaks valmistudes. Williams kohtab baasis DVD-sid müüvat poissi, kellega ta mingil määral sõbruneb. Poisiga seoses tekib mehel paras trauma, mis tegelikult tekib tal põhjuseta kui rühm avastab laiba, kuhu sisse on peidetud pomm. Kõigile tegelastele antakse piisavalt ekraaniaega ning selle aja jooksul saab kenasti süübida nende mõttetesse ning soovidese, mis annab päris korraliku draamaannuse juurde. 
Tooks eraldi välja ka paar väga meeldejäävat kohta. Alguse pommiplahvatus tomub slow motionis ning vaataja saab oma silmaga näha, kuidas auto katus plahvatuse mõjul väändub ning puruneb. See koht on hingematvalt kena. Teine koht, mis meelde jäi on slow motionis kõrbeliivale langev kuul.
Mitte üks parimaid tänapäeva sõdu käsitlevaid filme, aga sinna poole see tüürib. Miinuspunktideks loeks lõpus asetleidnud pingelanguse, mis tulenes arvatavasti minust endast, kuna ootasin lõpust midagi natuke enamat.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar