Knowing

Kas inimese elu siin väiksel maamunal keset lõpmatut kosmost on ette määratud? Kas on tõsi, et ükskõik, mida teeme ja kuidas püüame oma elusid muuta lõpetame ikkagi täpselt nii nagu meie jaoks ette antud on? Proyasi Knowing enam vähem seda teemat lahkabki lisades sinna hulka veel kõvasti ulmet, uurimist ning tsipake õuduselemente, mis kokku teevad üllatavalt mõnusa uuriva maailmalõpufilmi, mis alguses tundub tavaline, aga teema arenedes avalduvad sellised ennustamatud asjaolud, et film muutub iga hetkega üha huvitavamaks.

Kõiksugused uurivad filmid on mulle alati meelt mööda olnud ning kui Cage hakkas 50 aastat tagasi maetud numbreid täis paberit uurima, siis hakkasin pingsalt jälgima, mida ta nüüd avastab. Igasuguste uurimise käigus ilmsiks tulevate niidiotste kokkutõmbamine millegi suurema ja hukatuslikuma tulekuga tekitas parajalt pinget juurde, sest polnud halli aimugi, mis selleks olla võib. Mingi teatud arvamus oli juba enne filmi nägemist olemas. Peast käis korduvalt läbi idee, et kindlasti viivad numbrid mingi kohutava õnnetuse jälile, mille siis Cage`i tegelane viimasel hetkel ära hoiab. Selline mõte tekkis ainiti tänu mitte midagi ütlevale trailerile, mis rohkem tekitas filmi suhtes vastumeelsust ning arvamust, et see ei saa pakkuda küll midagi uut. Proyasi nimi on iseenesest juba niivõrd palju ütlev, et nüüd pean lavastaja ees mütsi maha võtma, sest filmist kujunes midagi hoopis vägevamat kui traileri põhjal kunagi arvanud oleksin.

Alguse teema sosinaid kuulva lapse ja Johni areneva kinnisidee numbrite seast süsteemi leidmise ümber nii huvi tekitav ei olnudki. Kohe kui ilmusid kummituslikud kujud Johni maja juurde, siis mõistsin, et there is more than meets the eye ja sellest hetkest peale polnud film enam endine. Lennuõnnetus oli üks kõige võimsamaid kaadreid kogu filmis kui välja arvestada lõpu kujulteldamatult kenad visuaalid ning selle ilusa CGI-ga korraldatav hävitustöö. Üheainsa kaadriga Johnist mööda kihutav reisilennuk jättis suu tükiks ajaks lahti ning sama võib öelda päris räigelt läbi viidud rongiõnnetuse kohta, kus näidatakse läbi rongi akna, mis külili mööda jaama perrooni kihutab, kuidas inimesed üksteise järel rongi raskuse all lömastuvad. Päris julgele teele on siin filmis nii mõnegi kohaga mindud. Lõppu ei hakka ära spoilerdama, aga seda oli lausa lust nii selle ulatuse, värvide kui ka kohutavuse poolest jälgida.

Cage näitlemine on hakanud ajapikku paranema. Ta peaks nüüd tõsiselt võetavamates filmides osalema, küll siis näitlemine ka paraneb. Cage suutis päris hästi seekord hakkama saada, aga tema rollis ei ole midagi uut ega silmapaistvat. Tema tegelaskuju ei oma suurt tähtsust suurema teema juures, mis lahti hargnema hakkab. Teised karakterid olid palju huvitavamad. Tema miinus ongi liigne pinnapealsus. Midagi peab ta igatahes enda juures parandama. Mõne tegelase juures oli hüsteerilisuse kujutamisega üle pingutatud, aga üldpilti see ei seganud. Knowing peidab endas palju enamat kui välja laseb paista. Tundub uuriva hävingufilmina, aga lõpptulemus on mõtteid tekitav ning annab vaatajale ise vastavalt oma arvamusele ning tõekspidamistele arvata, mis lõpus ikkagi juhtus. Kas teadus või usk? Ise kaldun usu poole kuigi tundub, et üldine arvamus on hoopis vastupidine. Olgem ausad, kui see film oleks kergema vastupanu teed läinud, siis sellest ei räägitaks nii palju. Kui pärast filmi hakata mõtlema erinevate sümbolite ja kujutiste üle, siis võivad arvamused küll suuresti lahkneda, aga peamine on see, et film tekitab oma vastuolulise (kuidas kellelegile) lõpuga poleemikat. Võib-olla tahtiski lavastaja vaataja mõtlema panna, mitte selgitada filmis juhtunu kõik ära. Siis ei räägiks filmist enam keegi. Muusika tegi oma tööd hästi. Nii mõneski kohas võimendas hästi valitud muusikapala hetke emotsioone ning haaras päris tugevasti kaasa. Knowing on päris mitmekülgne. Minu jaoks leidub siit paar õuduskohta, mis polnud küll ehmatavad, aga tekitasid judinaid just aeglase kulgemise pärast. Nagu näiteks poisi tuppa ilmuv mees mustas, mis tuletas mõnda tondifilmi meelde. Ulmet on ka parajas koguses ning müstilisust lisas lõpu kahepalgelisus.

SPOILERID:

Mõistatuseks jäi ikkagi see, et kes siis Maale lastele järele tulid. Kas olid need inglid või tulnukad? Esmane reaktsioon neid nähes oli, et kindlasti on tegu tulnukatega, aga kui nende selgadele tiivad moodustusid, siis tekkis kahtlus. Mina sain aru nii, et inglid/tulnukad saatsid sõnumeid väikesele tüdrukule hoiatuseks varsti saabuva huku kohta. Esmalt saadeti sõnumeid 50. aastat tagasi ja siis 50 aastat hiljem saadeti taas, kui nimekiri juhtunud ja juhtuvate sündmustega avalikuks tuli. Edasi valiti kindlad inimesed välja, kes Maalt lahkuvad. Nendeks olid siis lapsed - tüdruk ja poiss. Koos nendega võeti kaasa ka loomi igast liigist. See on ainult teooria, sest vaataja näeb ainult ju jäneseid. John arvab, et tulemas on midagi, mille ta saab ära hoida, aga siis mõistab ta, et ei saa midagi enam muuta ja kõik hävineb ükskõik, mida ta ka ei teeks. Sosistaja inimesed olid siis inglid/tulnukad, kes olid saadikud, kes valituid uuele planeedile viis. Ülejäänud inimkond suri päikese plahvatuste tõttu välja. Lapsed jõudsid justkui Eedeni aeda, mille keskel oli hea ja kurja tundmise puu. Kas ikka oli? Siinkohal tulnukate ja inglite versioonid kummaliselt kattuvad. SPOILERI LÕPP

8/10