II Maailmasõda. 3-nda Reichi sõjaväeosa on end sisse seadnud Norra mägedes asuva küla juurde. Natsid elavad algul külaelanikega rahus, tegeledes omaenda asjadega, aga siis lähevad asjad hulluks. Natsiarmee hakkab külaelanikke tasapisi hävitama võttes samal ajal kaasa kõik kallihinnalise, mis vähegi leiavad. Nagu ikka sakslane vägistab ja tapab või vastupidi. Norrakad, kange rahvas nagu nad on, aga mõistavad, et keegi neile appi ei tule ja võitlevad vastu. Vastuhakk saatanlikke natside vastu algab aga liitlasvägede sissetungi eelõhtul ning natsid panevad asjad kokku ning võtavad kaasa kõik, mis vähegi saavad, et põgeneda sissetungivate võõrvägede eest. Külarahvas varustab end kõigega, mis kätte saavad: labidate, saagidega ja muude tööriistadega. Natsid põgenevad ja külarahvas notib neid, kes maha jäävad julmalt maha. Mõned saavad põgenema ning kaovad lumistesse mägedesse koos oma varandusega. Lumi on punane natside verest ning norrakad elavad rõõmsalt edasi, aga natside poolt sünnitatud kurjus ei maga ning jääb ootama pahaimamatuid noori, kes juhuslikult satuvad varanduse peale, mille eest natsid verega maksid.
Tänapäev. Noored suunduvad mägede vahele puhkama. Jõutakse majakeseni, kus end mõnusalt sisse seatakse. Järgnevatel päevadel lõbutsetakse, kelgutatakse, sõidetakse lumesaanidega, juuakse, seksitakse kohas, kus normaalne inimene eriti olla ei tahagi ning räägitakse filmidest. Vähemalt üks räägib. Filmifänni tekst on kõige enam naerupahvakaid tekitav. Kord tuleb noorte majakesse öösel vanamees, kes jutustab neile loo natside poolt sealsetes mägedes korda saadetud õudustest ning kurjusest, mis ei maga. Vanamees naerdakse välja ning saadetakse minema. Arvake nüüd ära, kes esimesena natsizombisid kohtab! Noored elavad alkoholiuimas edasi ning ei märka pahaendelisi märke enne kui zombid ukse taga on. Edasi algab võitlus elu ja surma peale. Tegelikult ei saa zombid ju elu ja surma peale võidelda, sest nad on juba surnud, aga kui sa tapad zombie, siis sa tegelikult teda ei tapagi, vaid hoopis hävitad tema tegelikku olemuse keha, kus kunagi truu sõdur peitus. Zombid omavad kusjuures sõdurile omast distsipliini ja erilist alluvust Herzogile.
Filmi muudab eriliseks fakt, et tegu pole lihtsalt zombidega, kes mööda maad loivavad või Znyderile omaselt pööraselt kihutavad. Seda ka muidugi, aga kõige omapärasem asi on see, et tegu on natsizombidega, kes kannavad 3-nda Reichi sõdurirõivastust ning omavad sügavat ihaldust varanduse vastu ja nagu Hitler ikka nõudis, siis ka täielikku alluvust ülema suhtes. Kohe filmi algas oli mulle selge, et see mulle meeldib, sest kui saab näha kõigile tuntud loo saatel zombide eest ahastuses naist põgenemas, siis on see ikkagi vaatamist väärt, sest vaevalt sellist asja väga tihti kohtab. Võigas soolikapidu ning jäsemete lendamine peabki niisuguse filmi juures täpselt selliseid mõõtmeid omama. Film on mõnes kohas tõsine, aga paljudes kohtades kuidagi koomilise varjundiga, sest ei saa ju väga tõsiselt ega dramaatiliselt võtta filmi, kus kaks meest tervele zombiarmeele vastu hakkavad ning kasutavad selleks mootorsaagi ning haamrit. Sellele vaatamata ei ole film üksenes paroodia teistele sarnastele, vaid on kurb film, kuid eriliselt terava huumori kastmes. 
Mõni koht pakub päris tugevaid ehmatusi ning läbi pimeda ja lumise metsa silkavad mustad varjud on mõnusalt judinaid tekitavad ja ega mäenõlvalt hordide kaupa alla laskuvad zombid vähemat ei paku. Oleksin tahtnud näha natuke rohkemat aarde ümber keerlevat teemat, sest see jäi kogu möllu keskel lihtsalt õhku rippuma. Pidevalt lobisev filmifänn pildus kõige paremaid repliike erinevate filmide kohta. Arnoldi Zarchenneggeri imiteerimine pani mind kõva häälega naerma, mida minu puhul eriti tihti ei juhtu. Lõpp hea, kõik hea. Lõpp hea ei olnud, aga kõik muu oli küll. Lõpu puhul ei mõtle ma mitte igavaks minemise muret, vaid mitte nii väga head lõppu tegelaste jaoks. Täiesti korralik zombiflick, mille eriliseks tõmbenumbriks on NATSID.
Tänapäev. Noored suunduvad mägede vahele puhkama. Jõutakse majakeseni, kus end mõnusalt sisse seatakse. Järgnevatel päevadel lõbutsetakse, kelgutatakse, sõidetakse lumesaanidega, juuakse, seksitakse kohas, kus normaalne inimene eriti olla ei tahagi ning räägitakse filmidest. Vähemalt üks räägib. Filmifänni tekst on kõige enam naerupahvakaid tekitav. Kord tuleb noorte majakesse öösel vanamees, kes jutustab neile loo natside poolt sealsetes mägedes korda saadetud õudustest ning kurjusest, mis ei maga. Vanamees naerdakse välja ning saadetakse minema. Arvake nüüd ära, kes esimesena natsizombisid kohtab! Noored elavad alkoholiuimas edasi ning ei märka pahaendelisi märke enne kui zombid ukse taga on. Edasi algab võitlus elu ja surma peale. Tegelikult ei saa zombid ju elu ja surma peale võidelda, sest nad on juba surnud, aga kui sa tapad zombie, siis sa tegelikult teda ei tapagi, vaid hoopis hävitad tema tegelikku olemuse keha, kus kunagi truu sõdur peitus. Zombid omavad kusjuures sõdurile omast distsipliini ja erilist alluvust Herzogile.
Filmi muudab eriliseks fakt, et tegu pole lihtsalt zombidega, kes mööda maad loivavad või Znyderile omaselt pööraselt kihutavad. Seda ka muidugi, aga kõige omapärasem asi on see, et tegu on natsizombidega, kes kannavad 3-nda Reichi sõdurirõivastust ning omavad sügavat ihaldust varanduse vastu ja nagu Hitler ikka nõudis, siis ka täielikku alluvust ülema suhtes. Kohe filmi algas oli mulle selge, et see mulle meeldib, sest kui saab näha kõigile tuntud loo saatel zombide eest ahastuses naist põgenemas, siis on see ikkagi vaatamist väärt, sest vaevalt sellist asja väga tihti kohtab. Võigas soolikapidu ning jäsemete lendamine peabki niisuguse filmi juures täpselt selliseid mõõtmeid omama. Film on mõnes kohas tõsine, aga paljudes kohtades kuidagi koomilise varjundiga, sest ei saa ju väga tõsiselt ega dramaatiliselt võtta filmi, kus kaks meest tervele zombiarmeele vastu hakkavad ning kasutavad selleks mootorsaagi ning haamrit. Sellele vaatamata ei ole film üksenes paroodia teistele sarnastele, vaid on kurb film, kuid eriliselt terava huumori kastmes. 
Mõni koht pakub päris tugevaid ehmatusi ning läbi pimeda ja lumise metsa silkavad mustad varjud on mõnusalt judinaid tekitavad ja ega mäenõlvalt hordide kaupa alla laskuvad zombid vähemat ei paku. Oleksin tahtnud näha natuke rohkemat aarde ümber keerlevat teemat, sest see jäi kogu möllu keskel lihtsalt õhku rippuma. Pidevalt lobisev filmifänn pildus kõige paremaid repliike erinevate filmide kohta. Arnoldi Zarchenneggeri imiteerimine pani mind kõva häälega naerma, mida minu puhul eriti tihti ei juhtu. Lõpp hea, kõik hea. Lõpp hea ei olnud, aga kõik muu oli küll. Lõpu puhul ei mõtle ma mitte igavaks minemise muret, vaid mitte nii väga head lõppu tegelaste jaoks. Täiesti korralik zombiflick, mille eriliseks tõmbenumbriks on NATSID. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar