Tuntud ka nime all Mesrine: Part 1 - Death Instinct. Tegu on siis eelmisel aastal ilmunud krimifilmiga, mis toob kahes osas vaataja ette prantsuse ühe kurikuulsama gängsteri Jaques Mesrine elu ja surma. Mesrinet kehastab Vincent Cassel, kellest on saanud ajapikku minu nüüdisaja prantsuse kino lemmiknäitleja. Cassel võib mängida ülimat ülbikut, aga samas on suuteline kehastama ka täiesti vastupidiseid tegelasi. Mesrine roll oli kindlasti talle paras väljakutse. Ta pidi kaalus kõvasti juurde võtma ning arendama oma temperamenti nii, et iga pisimgi asi oleks äärmiselt ärritav, sest täpselt sellised meeleolud Mesrine isiksust valdavadki. 
Jaques Mesrine oli 1936 - 1979 aastatel elanud ja teatava tuntuse saavutanud gangster, kes röövis panku ning vähesel määral tegeles ka inimrööviga. Tema elu saab kirjeldada kõige paremini läbi vägivalla, sest kõik tema teod lõppesid peaaegu alati vere valamisega, milles oli süüdi tema enda keevaline ja ülbe iseloom, mis talle ka lõpuks otsa tõi. Mesrine tutvustatakse esmalt Prantsuse armee sõdurina, kes viibib parasjagu Alžeerias ning on tunnistamas ülekuulamist, mis muutub hetkega üha jõhkramaks ning lõppeb sellega, et Mesrine võetakse pihtide vahele ja sunnitakse ülekuulatvale kuuli pähe laskma. Edasi keritakse aeg edasi. 1959 naaseb Mesrine taas Prantsusmaale, kus saab sõbra kaudu mafia palgale ning korraldab hiljem tema kriminaalsele elule aluse pannud rööve ning tapmisi. Esimene osa hõlmab aega, mil Mesrine kodumaale naaseb ning läbi erinevate katsumuste vanglas lõpetab ja sealt suurejoonelise põgenemise korraldab ja sinna veel hiljem maha jäänud kamraadidele järele läheb. Sealt edasist näitab juba teine osa. Casselli kiitmist ei tahakski vist ära lõpetada, sest seekordne roll viis ta võimed ikka teatud piirini ning ta tuli sealt superhästi välja. Casseli eelnevad rollid (niipalju kui näinud olen) jäävad kindlasti Mesrine kehastamisele alla. Esimesse filmi mahuvad veel pangarööviga vahelejäämine, seaduslikule teele asumine, abiellumine, lahkumine kodumaalt, reis Kanadasse, reis USA-sse, Kanada vanglas oleks, põgenemine ning the end of part one. 
Film kujutab 60- ja 70-ndaid ülihästi. Montaaž ja kõiksugune visuaalne pool toetab filmi nii, et vaataja reisiks ajast tagasi. Casselli lokkis mustade juustega näha on juba omaette pilt. Kõik kõvad gängsterid kandsid suuri pahvakaid peas, aga nii peabki. Lihtsalt kuidagi harjumatu oli tänu ajastutruudusele kohe alguses tüüpe tõsiselt võtta. Ikka kiskus irve näole. See selleks. See on niivõrd tühine asi, kui võtta arvesse, et eluloofilmina ei ole film väga faktipõhine, aga kõike polegi vaja. Vaja on ka leiba ja tsirkust. Möllu linnatänavatel, vanglas ning ennekõike pankades oli ääretult pingeline jälgida. Mesrine oli otsekohene. Miks röövida ühte panka kui teine on üle tee? Mesrine ülbus võimude suhtes võttis alati pöördeid nii juurde, et tema oli see, kes tulevahetusi pangast tänavale viis ja sealt juba masinate peale ja saaki jagama. Tagaajamissteenid ning tulevahetused olid nauditavalt läbi viidud. Kaameratöö oli oskuslik ning näitlejatööde kohta ei saagi midagi halvasti öelda. Kõik omasid Mesrine elu juures tähtsat rolli. Võib juba arvata, kes Prantsuse gängsterifilmis võib mafiabossi kehastada. Eks ikka Gerard Depardieu. Kes siis veel? Mesrine gängsteri aastad olid kindlasti ühed põnevamad. Omadele kallale minemine, millega kaasnes kohalike gängide rünnakud olid etteaimatav süzee areng, aga suhteliselt vähe oli asju, mida oleksin suutnud niisama ette mõelda, mida Mesrine nüüd järgmiseks teeb. Film oli kohati ise sama äkiline ja etteaimamatu kui võimuahne ja pidevalt päästikule vajutav Mesrine ise. 
Cassel on täiuslik Mesrine. Googles pilte võrreldes oli selgelt näha, et filmi jaoks püüti ta võimalikult sarnaseks luua. Käitumise poolest arvatavasti sama ülev ning publitsistika janune, et iga viimanegi leht ainult temast hirmulugusid pajataks. Filmi pealkiri tuleneb samanimelisest raamatust, mille Mesrine vanglas olles valmis kirjutas ning nii oma kurikuulsusele tugevama vundameni lõi. Filmi jaotus kodumaal, USA-s, Kanadas ja vanglates veedetud aegade vahel muudab kogu teemaarengu piisavalt muutuvaks ning vaheldusrikkaks. Kanada vangla oli üks ootamatuid asju, mida ilmselt kogu esimese filmi juures pakuti. See, kuidas teda seal piinati hakkas vaikselt meenutama juba Hungerit. Piinamine andis Casseli pühendumusest rollile veelgi tugevamalt mõista. Kogu filmi jooksul muutus Mesrine üsna kiiresti minu kui vaataja jaoks tuttavaks tegelaseks, kes vaatamata negatiivsele olemusele oli oma äärmuslike teguviiside ja meeleolu muutuste tõttu väga kaasahaarav, sest eelnevalt oli antud ka teatud eluline tagapõhi, miks ta alati ausalt teelt kõrvale kaldus ning nautis elamist riski piiril samal ajal kui kogu Prantsusmaa tema peale ajujahti pidas. 
Death Instinct on äärmiselt põnev ja huvitavate tegelastega rikastatud eluloofilm ühest tuntumast gangsterist Prantsusmaal, kelle elu lõpetati ootamatult ning võib öelda ka, et lootusetuse tõttu, sest ta oli oma kuritegelikku elu alati suunanud politseist eemale ning sülgas pidevalt võimudele näkku. Sageli põhjendas oma teguviise riigis valitseva olukorraga, mis tegelikult oli lihtsalt menu nautimiseks suusoojaks öeldu. Teadsin, et see on midagi erilist kui esmakordselt Plazas linastus, aga asjade kokkulangemisel läks film minust mööda ning vaatama ei jõudnudki. Teine osa ei jää ei esimesest sugugi maha ning lõpetab kahe osalise seeria sama väärikalt kui alustas, aga L`ennemi public nr. 1-st juba lähiajal ka pikem postitus.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar