Siis tuli meelde, et mingi aeg sain endale ühe Baconi filmi ning siis tuhlasin filmid läbi ja leidsingi 2007-nda aasta kättemaksudraama, kus Bacon kehastab pereisa, kelle elu on täiuslik. Pere on viimase peal. Suhted on head ja kõik on ilus. Ühel õhtul satub pereisa poeg aga gängi sisseastumiseksami ohvriks ning sureb. Pereisa Nick mõistab, et seadus laseb tapja vabaks ning võtab õiguse enda kätte. Seetõttu saab alguse ohtlik olukord, kus pereisat hakkab jälitama kohalik gäng, kes omadesse suhtub kui vendadesse ja vannuvad Nickile verist kättemaksu. Tagajärjed on kohutavad mõlema osapoole jaoks ning kõik kaotavad, mis neile siin elus kõige kallim on.
Film algab kaadritega koduvideost, mis näitavad Hume`ide perekonna tähtsamaid päevi nagu poegade sünnipäevad ja lõpetamised. Hea nüke, sest see tagab selle, et õpid tegelasi kohe tundma ning edasine on rohkem huvitavam kui on tsipake ajalugu ka näidatud. Bacon kehastab siis Nick Hume`i, kes on oma poja Brendani üle väga uhke ning soosib iga tema tegu, mida ta elus ette kavatseb võtta. Teine poeg on noorem ning seetõttu vähem tähelepanu saav kui vanem ja võimekam vend. Nick ja Brendan suunduvad hokit vaatama ning pärast mängu teevad peatuse kohalikus bensiinijaamas. Kõik on tore ning isa juurdleb parasjagu poja tulevikuplaanide üle kui jaama keeravad sisse kaks kõvahäälset masinat, kust välja astuvad maskis mehed, kes kohe poodi suunduvad ja müüa maha lasevad. Edasi sunnivad maskis kaaslased ühte endi seast, et ta laseks poes viibiva Brendani maha. Gängi sisseastumiskandidaat seda teha ei suuda, aga viimasel hetkel võtab noa ning annab Brendanile surmava haava. Gängide omavahelise võitluse tõttu tekivad alati ohvrid aga seekord on tegu hoopistükis inimese tapmisega, et endale kasu saada ehk kampa kuuluda. Brendani surnult maha kukkumine purustab õnneliku atmosfääri hetkega ning edasi järgneb üksnes valu ja kurbus.
Bacon on andekas ning võib öelda ka, et teenekas näitleja. Kõva karjäär on tal juba selja taga, millega võib igati rahul olla. Kõige dramaatilisemad stseenid bensujaamast ja haiglast kandsid valu ning mõistmatust, miks nii juhtus tugevalt edasi. Näitlejad on kõik sobivalt valitud, kes suudavad igas kaotusvalu täis stseenis vaataja tõsiseks muuta ning kaasa tundma panna. Bacon elab selles filmis üle täieliku transformeerumise. Temast saab vägivalla ohver, kes otsib üksinda hotelli ukse taga autos istudes õiglust taga, et saada vähesel määralgi lohutust, sest süsteem laseb sellised tüübid vabaks isegi siis kui nende süütegu on selgemast selgem. Nick ei suuda leppida asjaoluga, et tema lapse mõrvar pääseb kohtusüsteemi hammasrataste vahelt ning võtab siis asjad ise enda kätte. Varjates oma plaane pere eest võtab Nick kuurist noa ning hävitab piiramatu viha ja kurbusega selle, kes võttis tema lapse siit ilmast. Siin tekib aga vastuolu. Mida saavutatakse kui tegutsetakse väljaspool seadust? Seadus sind ei poolda ning sind pannakse ikkagi eluks ajaks vangi isegi kui tegid seda ka kõige paremini põhjendatud asjaoludel. Samas on ka teada, et mõrvar pääseb karmimast karistusest, siis polegi enam vaja seaduse peale mõelda. Inimene tahab leida õiglust talle tehtud kahju eest, hoolimata sellest, kas teeb seda seadustatud viisil või mitte. Nii tekib ka Nickil dilemma ning jätab mõrvari saatuse hoolde, mille kujundajaks Nick otsustab hakata. Gäng aga ei suuda leppida, et rikas tõusik nende seast ühe tapab ning muudavad Nicki elu põrguks. Sageli on nii, et madalamast astmest pärit tegelased leiavad, et rikastel on kõik lubatud ning et seadus pooldab neid. Gäng ei hooli karvavõrdki elust, kelle nende tapetud kaaslane võttis ning leiavad, et Nick on kõiges süüdi ning viivad ta surma ja elu piirile võttes ka temalt selle, mille Nick omakohtuga võttis juba varem gängilt. Siit hakkab peale aga lõppematu jada. Üks võtab teiselt ja teine võtab esimeselt. Peale jääb see, kelle elu kõige enam purustatud on ja kõige vähem väärtuslik on. Kui iseenda eksisteerimist enam tähtsaks ei pea, siis ei ole ka oma elu eest kartust ning saab halastamtult tappa maha kõik need, kelle surm hingele kosutust tooks, kuigi tegelikkuses tekitab see ainult valu juurde.
Nicki muutumine elutervest pereisast kiilakaks ja armiliseks tapjaks, kelle silmist peegeldub vastu ainult hirm teise poja kaotuse ees ning teadmine, et ta teeb kõik, mis suudab, et süüdlased sama palga saaksid on üpris hirmutav. Lõpus võtab Nick olukorra enda kätte ja kaob ka siis ise. John Goodman teeb siin üpris kentsaka rolli, kes oma poja põhimõtteliselt surma saadab, aga saab ikkagi sama palga, mis poegki. Film lõpeb näidates diivanil lebavat Nicki, kes hoiab viimaste jõupingutustega veritsevast haavast kinni ning vaatab koduvideot pere rõõmsatest aegadest.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar