The Dead Zone

David Cronenberg on lavastaja, kelle käe all on valminud nii õudukaid, ulmekaid kui ka inimloomuse pahupooli uurivaid draamasid. Antud film aga põhineb Stephen Kingi raamatul ning juba see annab kogu projektile väga palju müstilisust juurde, sest Kingiga on alati nii, et kunagi ei tea, mida oodata. The Dead Zone on aga meistriteos igas mõttes. Võib olla ma liialdan, aga film meeldis mulle lihtsalt nii väga. Kõik on paigas. Mitte ühtegi kriitikanoolt filmi suunas seekord ei lenda, sest pole nagu millegi kallal kritiseerida. Christopher Walken on alati mu sümpaatsete näitlejate nimekirjas olnud ning King on alati au sees olnud. Walkeni tegelaskuju oli vapustavalt hästi välja mängitud. Kogu filmi olin selgeltnägemisvõimetega õpetaja Johnny Smithi suhtes kahevahel. Lõpupoole andis küll õige suund, aga sellele eelnev oli mõnusalt kahepalgeline ning film ise pole ka nagu iga tavaline jutustus mehest, kes pärast õnnetust suudab inimesi puudutades näha nende minevikku ja tulevikku. Cronenbergi ja Kingi koostöö andis teemale judinaid tekitava müstilisuse ning tekitas teadmatuse tundmatu ees ehk ei andnud sisuarengu juures palju lõpukulminatsiooni kohta ära. Väga meeldiv kui filmi keskpaigus ei teki arusaamist, kuidas edasine lõpuni kulgeb. Jätab üllatusmomendi alles.

Johnny Smith on kooliõpetaja, kelle armastatu on samuti õpetaja. Paarike on õnnelik kuni õhtuni, kui Johnny otsustab naise juurde jäämise asemel koju naasta. See samm osutub aga saatuslikuks ning Johnny elu muutub väga drastiliselt. Johnny satub autoõnnetusse ning jääb kooma 5-ks aastaks. Lõpuks koomast ärgates on ta omandanud ande, mis võimaldab tal inimesi puudutades näha nende minevikku või tulevikku. See anne on aga õnnistus ja needus, sest iga nägemuse kogemise järel muutub Johnny aina nõrgemaks ja hakkab vaikselt hääbuma. Johnny elu on aga pahupidi. Armastatu on 5 aasta möödudes abiellunud ning isegi lapsed saanud. Johnny soovib taas kontakti leida ning püüab leppida oma saatusega selgeltnägijana, mis rõhub teda kui rõhk sügaval meres, mis purustab kõik sinna sattunu.

Film on ise suhteliselt rahuliku kulgemisega. Pärast õnnetust soovib oma annet tundma õppinud Johnny, et teda rahule jäetakse, aga maailm ei suuda sellist isiksust lihtsalt tähelepanuta jätta. Meeldib väga filmi stiil. Rahulik või äärmiselt äkiline muusikapala igas kaadris ning Johnny võimsalt salapärane olek. Alguses ei suutnud kordagi ette aimata, kuidas ta oma annet rakendab. Leiutasin peas küll erinevaid stsenaariume, aga juhtus hoopis midagi muud. Film kombineeris endaga mitmed minu välja mõeldud arenguid nagu näiteks politsei aitamine mõrvari leidmiseks ning avastus, mille nimel tasub kõik ohverdada. Sellise suunaga jäin väga rahule. Eriti politsei aitamine, sest filmi suund oli tegelikult hoopis midagi muud, aga see oli kui kõrvalpõige suuremas teemas enne kui juhtub see, mis tegeilkult filmi sisu kannustas. Film algas tavaliselt ehk õnnetus ja võime avastamine, aga edasi muutus kõik meeldivalt ebatavaliseks. Cronenberg on omapäraselt kujutanud, kuidas selgeltnägemisvõime rakendub. Politsei aitamisel pidi Johnny tabama lähedal asuvas linna tegutseva mõrvari. Järgmise ohrvi leidmisel puudutas Johnny tema kätt ning astus justkui minevikku ja nägi kõike kõrvalvaataja rollist, aga kogu olukord oli väga emotsiooniderohke, sest Johnny soovis kohe midagi sündmuste arengu peatamiseks teha, aga nagu ikka ei saa muuta seda, mis on juba juhtunud. Selline viis võime rakendumise kohta oli väga positiivne, sest nii nägin ka ise, mis juhtus, mitte ei hoitud vaatajat teadmatuses, sest tavaliselt kujutatakse ainult nägijat nägemust saamas, aga mitte midagi muud illustreerivat. Film on oma peategelase suhtes veelgi omapärasem, sest Walken ei portreteerinud mitte just väga tavalist versiooni inimesest, kes on õnnistatud sellelaadse andega. Müsteeriumi ja thrillerina töötas film hästi, sest alati hoiti mingit osa tõest saladuses ning hetked sarimõrvari majas ajasid lausa ihukarvad püsti. Selliseid hetki jagus veelgi, aga pean ütlema, et Johnny kujutas endast samuti midagi õudsat ning müstilist, sest tema olek ei klappinud algul minu arusaamaga selgeltnägijast. Hiljem laabus kõik ning Johnnyst sai ikkagi oma võimet headel eesmärkidel kasutav selgeltnägija, kuigi algul arvasin, et juhtub vastupidine.

Nii nüüd hakkan Christopher Walkenit kiitma. See mees on kahepalgelisuse parimaid kujutajaid. Walkeni näomiimika peegeldas hoopis midagi muud siis kui olukord oli väga tõsine. Näiteks hetk sarimõrvari majas kui Johnny mõrtsuka ema kohtab ning tajub, et ema teadis poja haigetest tegudest. Ema vaatas Johnnyle otsa ning ütles nägu hirmu täis, et ta on saatan. Sel hetkel jättis mind Walkeni näoilme keeletuks, sest ta vastas talle sellise saladuslikkust ning tasast rõõmu täis näoga, et ma kujutasin ette Johnny vastust mõrtsuka emale, kuigi sellist vastust muidugi ei olnud filmis. Johnny olek peegeldas tol hetkel joovastustunnet ning samas õhkus temast suuresti tänu püstisele soengule ja mustale mantlile, mille kraed olid üles tõstetud teatud kurjust või muutust, mis leidis aset, kui Johnny hakkas oma võimet üha enam kasutama. Tema oleku järgi oleks vastus olnud nii. Mõrvari ema: You are the Devil ning Johnny vastus: but maybe i am. Võimas moment. Johnny oli oma käitumise poolest väga ebatavaline. Natuke tagasihoidlik, aga samas vankumatu iseloomuga. Tema olemust rikastasid püstine soeng ning tume mantel üleskeeratud kraedega, mis andsid talle kohati hirmutava oleku. Johnny armastatut kehastanud Brooke Adams oli niivõrd omapärase näokujuga, et raske oli teda mitte märgata ning see tõi ta alati tähelepanu keskpunkti. Johnny arst oli kui isafiguur, kes juhendas ning püüdis mõista. Jällegi vajalik osa, et selgitada, kes Johnny on. Tundub, et Martin Sheen ainult tugevaid rolle teebki. Suure suuga ja valelikku Greg Stillsoni kehastas ta igatahes vankumatul külmana ja kahepalgelisena. Kuna Johnny oli kogu filmi aja tugev ja meeldejääv tegelane, siis oli lõpp nukker, aga samas pöördumatu, sest tema tegutsemine päästis miljoneid. Film maailmapäästjast, aga väga kummalisel kujul. Eks peab ise nägema. Mina ette ei ütle. Cronenberg pakub võimast esitust tugeva karakternäitleja poolt ning filmi pinge hoiab vaatajat tugevalt küüntega tooli küljes kinni.

10/10