The Thing

Viimase aja horrorfilmide ja noorte slasherite massist ilmub välja väga vähe neid, mis hiilgavad nii originaalse loo kui ka tõeliselt hirmutava teostuse poole pealt. Iga kuu on ilmumas mõni uusversioon horrorfilmide klassikavaramust. Ainuke probleem seisneb selles, et ükski uusversioon ei kõlba vaatamiseks. Samas ilmub küll värskeid tuuli, mis sageli samuti kannatavad nõrga sisu või nõrga teostuse pärast. Viimase aja üks meeldejäävamavaid horrorfilme on kindlasti Sam Raimi "Drag Me To Hell", mis oli kõike seda, mida teised ei suutnud pakkuda. Miskipärast on 27 aastat tagasi vändatud õudusfilmid palju andekamad ning väärivad tiitlit õudukas, aga hetkel toimub massiõudukate tootmine, mis kopeerivad juba tuntuid filme või kasutavad nende parimaid hetki enda hüvanguks kuigi seegi ei kuku neil hästi välja ning kiljuvaid noori täis ebaoriginaalne õudukas kaob kuskile sinna massi sisse ära ja keegi ei mäleta või siis ei taha mäletada selliseid filme. "The Thing" on õudukas kõige otsesemas mõttes. Carpenteri filmis on olemas õuduse loomiseks väga sobilik lumine võttepaik, hingekriipiv ning ootusärevust tekitav muusika, erinevad tegelased ja midagi mõistatusliku, mis annab endast esmakordselt kohe filmi alguses märku, aga suudab ikkagi avalikuks tulles pakkuda üllatust ning mõtlemisainet, sest siis saab kõik alguses antud vihjed kokku panna ja mõistatusest terviklik pilt luua.

"The Thing"-i pealkiri ilmub ekraanile tuhma mürina ja tulena lõõmava erksinise värvi saatel. Koheselt meenus "Alien"-i pealkirja kosmose tühjusesse ilmumine. Ma ei tea, miks just see meenus, aga võib olla sellepärast, et omapärased algustiitrid jäävad ka lihtsalt meelde. Nii, Carpenteri Antarktika lumistel väljadel lahti hargnevat õuduslugu olen varem lünklikult näinud, mistõttu teatud ettekujutus filmist oli enne vaatamist juba olemas, aga kuna üksikud segmendid, mis meenusid, piirdusid üksnes norralaste poolt avastatud objekti ja sellega kaasnenud õuduse avastamisega, siis nautisin filmi täielikult ilma, et oleksin suuremaid sisupöördeid ette teadnud. Miskipärast töötavad lumega kaetud alad õudusfilmide võttepaikadena kõige paremini. Lumi annab tugeva klaustrofoobilise tunde, kuna see ümbritseb tegelasi kogu aeg ja võib muuta nende liikumise väljaspool võimatuks. Võttepaigana Antarktika kasutamine annab selle eelise, et seal saab täielikku looduslikku pimedust ära kasutada, sest tehniliselt loodud öö pole ikka sama, kui kasutada ära seda, mis on naturaalne. Carpenter on loonud tegelased, kes kõik on erinevad ja kes kõik saavad mingil määral osa elu eest võitlemisest. Keegi ei jää välja ning keegi ei muutu tegelaseks, kes on alati tagaplaanil ja kellest on ükskõik kui surma saab. Selline võrdsus lisab selle, et kõikidest tegelastest on võrdlemisi kahju. Muidugi mõnest rohkem ja mõnest vähem, aga vähemalt mõte sellisel kujul töötab. Peategelast R. J. MacReadyt kehastab Kurt Russel, kes ei tohiks vist ühelegile filmihuvilisele tundmatu olla. Russel on osa võtnud veel teistestki Carpenteri filmidest ja võib olla mõned mäletavad, et just tema osales kõige esimeses "Stargate" filmis, millest hiljem seriaal tehti. Carpeneter on juba ajalukku läinud ilmselt rea huvitavate ja võib olla ka teed rajavate õudus-,fantaasia- ja ulmefilmidega.

Atmosfääri loomine on õudusfilmis üks kõige tähtsamaid elemente, et see tekitaks hirmu või müstilisust, aukartust või teadmatust ja mis kõige tähtsam, paneks kõik närvid pingule millegi õudsa, kuid nägematu või siis õudsa, kuid täiesti reaalselt eksisteeriva tõttu. "The Thing" mängis mõlema küljega, et anda õudusele nii kuju kui ka olematus, mis painaks tegelasi, sest keegi ei oska aimata, kus õudus end peidab või siis antud juhul, kelles õudus ennnast peidab. Arvan, et kui lisada siia kompotti veel Antarktika isoleeritus, siis on loodud täiuslik õudusfilmi atmosfäär. Meeldivalt ülesehitatud lugu SPOILER tulnukviirusestSPOILERI LÕPP paneb proovile kõigi tegelaste närvid ja mängib sujuvalt niiviisi paranoia ning muidugi kõige üldisema teemaga ehk ellujäämisega, mis tahes hinnaga. Tegelaste arv hakkab märkamatult vähenema, kui lähedalasuvast norrakate laagrist satub ameeriklaste uurimiskeskusse tavaline kelgukoer, kes oma käitumiselt ei ole kui koer, vaid hoopis ülimalt intelligentne olend koera nahas. Seda vaatajale muidugi ei öelda enne kui on liiga hilja, aga mõte, et koer oma hariliku välimusega võib tekitada saabuva hirmu tunnet, kuna koera suhtes säilub alguses alati tunne, et temaga on midagi valesti. Koera veidrat käitumist ei pane keegi tähele, sest kõik on keskendunud teistele probleemidele. Esimene märk õõvast saabus minu jaoks juba koera jaama jõudmisel, aga järgnevalt vallanduv koletu närvidemäng paneb proovile nii vaataja tähelepanu, et kas algusest peale on vaataja märganud üksikud detaile, mida Carpenter kui leivapurukesi laiali on puistanud kui ka võime jälgida räigemat sorti veristamist, mis ei piirdu üksnes vere ja soolikate valamisega, vaid hoopis elava organismi vapustava räiguse näitamisega. SPOILER Tulnukviirus seedib või omandab teise organismi ja moodustab sellest täpse koopia. Kui tulnukas koopiana hävima hakkab, siis suudab võõrorganism end tükeldada ja tükid hakkavad iseseisvalt muteeruma, et taas uut ohvrit ning uut kopeerimistsüklit alustada. Kopeerimine on tulnuka keskkonda sulandumise viis. Inimese mõistus säilub mingil määral, aga muidu on senisest inimesest alles ainult välimus. Tulnukas võib vajaldusel muteeruda ehk siis kasvatada endale jalad ja silmad või siis liita endaga mitu ohvrit korraga ja muutuda groteskseks monstrumiks, mis oleks nagu segu inimestest ning roiskuvast lihast. SPOILERI LÕPP. Meeldivalt vähe infot eritatakse olendi enda vastu. Pakutakse infokilde tulnuka füsioloogia ning instinktide kohta, aga kordagi ei seletata midagi enamat norrakate uskumatu leiu kohta ja samast saatusest ei pääse ka tulnuka mõtlemisviis, mille peale peab vaid ise tulema. Seda ei mainita kordagi, aga ometi on tulnuka käitumismustri järgi näha, et tegu on intelligentse olendiga, aga kuidas see mõtleb, see jääbki kaadri taha varju. Samas müstika lisamiseks polegi vaja kõike seletada. Ainult põhiasju nagu näiteks siis avastus, et tuli on tulnuka vastu äärmiselt kasulik.

Lõpp, nii halastamatu nagu see oli, pakkus kahemõttelisust ning viimaste ellujäänute eneseohverdust, kuid kõike taaskord ette ei antud ja lõpp jäigi poolikuks. Kas nad pääsesid?Kumb neist oli koopia? Kas kumbki neist oli üldse koopia? Need küsimused jäid õhku rippuma, aga samas ei tekkinud seetõttu kripeldust, et oleksin nüüd suurt sisuauku talunud, vaid hoopis vastupidi. Ma sain võimaluse ise spekuleerida ja nautida edasiste oletatavate sündmuste olemasolu ebakindlust. Carpenter suutis luua pinget lakke viivaid stseene mitte tulnukaga, vaid hoopis inimestega seoses. Uurimisjaama asunikud pannakse leegiheitja ette ning kõiki testitakse koopia leidmiseks. Iga mees, kes oma katset ootab, aga tegelikult koopia pole kardab meeleheitlikult MacReady leegiheitjast saabuvat surma. Siin tekib pinge. Miks kardab mees, kes teab, et pole koopia oma surma? Sel juhul pole tal midagi karta, aga sellegipoolest nii on. Kas katse võib eksida? Kui katse on eksimatu, siis peaksid kõik endas kindlad olevad mitte saabuvat piinarikast surma kartma. Asi on selles, et enam ei kardeta tulnukat, vaid inimest ja tema äkilisust, sest inimene võib ekstreemolukordades muututa väga pööraseks ja saata korda tegusid, mille peale ta ise kunagi ei tuleks. Rühmaliikmete omavaheline hõõrumine ning kasvav paranoia suutis vahepeal tekitada suuremat pinget kui koopia keha küljest ennast lahti rebinud pea, mis endale otsekohe jalad kasvata ja minema kavatses jalutada. Seda ei saa eitada, et võikad stseenid tulnukast ja selle muundumisest pakkusid silmailu nii groteskse pildi kui ka armutu olendi kopeerimise protsessi tõttu, mis kohe kindlasti ei ole ilus vaatepilt, aga samas säratab austust inimeste vastu, kes sellise asja valmis tegid.

Film, mis jääbki aja kulutavale mõjule vastu pidama. 8/10