"Fellowship of the Ring" teenis 4 Oscarit. "The Two Towers" teenis 2 Oscarit ja "The Return of the King" teenis 11 Oscarit. Kokku teenis filmiseeria 17 Oscarit. Ma ei suudagi praegu ette kujutada, kas on olemas veel näiteks kolmeosalisi seeriaid, millest iga osa on noppinud ka Oscareid nii palju või rohkem kui LotR. Koos kolmanda osaga on filmiajaloos eales saanud 11 Oscarit veel Titanic ja Ben-Hur. Titanic tundub kuidagi ülehinnatud, aga kuna mul polnud 7. aastasena sellistest asjadest sooja ega külma, siis ei oska öelda kui väga oleks see mulle tol ajal meeldinud, aga praegu või juba varem see nüüd nii suurt vapustust ei tekitanud. Ben-Huriga on lood niimoodi, et olen seda jällegi väga ammu näinud ja suurt midagi ei mäleta. Peakski uuesti ette võtma, mis oleks siis tegelikult nagu uus vaatamine mitte ülevaatamine, sest poisipõnnina vaadatud filmid enam kergesti ei meenu. Minu mäletamist mööda tekitas TRotK Plaza kassadese sellise saba, et rahvas ulatus ustest välja tänavale. Sellist asja nii lihtsalt siin Eestis ei näe. Mina aga vaatasin nagu kord ja kohus kõik osad kinos, aga kohe kindlasti mitte ei olnud ma üks sellest rahvamassit, kes sinna esimesel päeval sappa ronis. 
"The Return of the King" on üks parimaid järgesid üldse, sest see on kõik eelnevad kraadi võrra üle trumbanud ja pakkunud elamust, mida ei ole nii lihtne unustada. Adaptsiooni poolest on tegu taas muidugi väga hea saavutusega kui välja arvata ühe põhitegelase tegelik saatus, mis ei jõudnud kahjuks kinoekraanidele ega ka Directors Cut`i. Sellest, miks see välja jäi ei saanudki ma lõplikult aru, sest teema hargnes Sarumaniga raamatu järgi ikka päris ootamatult ja huvitavalt edasi. Teed väikse spoileri hoiatuse neile, kes ei taha raamatuelamust rikutud saada. Pärast Orthanci vallutamist Entide poolt suundus Saruman tegelikult koos Wormtoungega Kääbiklasse, kus ta ka võimu haaras. Hiljem kui osa kääbikuid koju naasis, alustasid nad vastupanuga ning ühiste pingutustega suutsid Sarumani alistada. Alles siis leidis aset hetk, kus Ussikeel lõpuks oma ahelatest vabaks sai ning Illuvatari teelt kõrvale kaldunud saadikut selga pussitas. Mis täpselt Ussikeelest sai ma enam ei mäleta, aga eks tema saatus oli sama, mis Sarumanil nagu filmiski. Film näitas üksnes osa tegelikkusest ehk Sarumani ja Ussikeele surma. Minule, kui raamatuid lugenule oli see ainuke kõige häirivam moment. Alguses enne kolmanda filmi ilmumist kuulutati, et sarumani ei ilmu seal üldse. See uudis pani mind toona kõvasti kulmu krimpsutama, aga õnneks otsustati ikkagi Sarumani lõppvaatus ette mängida, kuigi teisel kujul. Rohkem kriitikat ei suuda ma kolmanda osa vastu leida. Muu on lihtsalt liiga perfektne, et leida midagi nöökimiseks. 
Eriliselt muhe oli alustada filmi teises osas nii palju käsitlust leidnud tegelase, nagu seda oli Guglunk, mineviku kohta. Mäletan, et kinopublikut tabas naeruturtsatus kui esimestel minutitel ilmus ekraanile Smeagoli nägu. Andy Serkis on niivõrd huvitavate näojoontega, et tema ongi ainuõige Guglunki portreteerija. Viis kuidas Sõrmus Kääbiklasse jõudis oli juba selge, aga kuidas see kunagise kääbiku Guglunki kätte jõudis, polnud varasemad filmid kordagi maininud. Eriliselt naturaalselt ja väärastumise kõige kõrgemalt astmelt kujutati Smeagoli moondumist ebatavaliselt pika elueaga pimedaid ja rõskeid paiku soosivaks viha ning kiindumuse olendiks. Tegelasi süvendati igas osas üsna tugevalt ja ega ka kolmas maha ei jääa. Lotr-i juures meeldib veel see oampära, et vaatamata rohketele tegelastele ei jäeta kedagi tahaplaanile ja kõik muutuvad vähemal või suuremal määral südamelähedasteks tegelasteks, kelle surma või agooniat om peaaegu, et sama piinarikas jälgida, nagu tunneks seda, mis ekraanil toimub. Jackson näitas, mida oskab eriti teatud hetkete koostamisel. Näiteks moment Aragorniga Musta Värava ees. See on mul siiamaani selgelt meeles. Aragorn vaatab südames lootus tärkamas Sauroni hinge peegelduse poole ning kuuleb seda enda poole hüüdvat. Kogu taustamüra hääbub. Jääb ainult Aragorni meeleheitlik pilk ning saabub hinge rebestav muusika, mis rabab jalust oma sobivuse ja emotsioonide lakke viimise tõttu. 
Aragorn vaatab, mõtleb ja ütleb "For Frodo" ning kogu oma jõuga, mis kuningate veri talle andnud on suundub ta esimesena vankumatu armee poole. Sama võib öelda Rohani armee Pelennori väljadele saabumise kohta. Võimsad hetked enne Oscari väärilist lahingut. Rääkides Minas Tirithi ees toimunud lahingust, siis minu silmad polnud sellist vaatemängu veel näinud. Luua nii pingelist, massiivset, halastamatut, kiiret ja igast nurgast silmailu pakkuvat eepilist lahingut on lausa omaette kunst. DC pakub meeldivalt palju lisamaterjali, mis sisaldab ka surnute armeega pikemat kohtumist. Surnute armee rünnak Sauroni vägede vastu oli kui umbrohu kasvamine varemete peal. Ainult, et protsess leiab aset miljon korda kiiremini. 
Aragorn vaatab, mõtleb ja ütleb "For Frodo" ning kogu oma jõuga, mis kuningate veri talle andnud on suundub ta esimesena vankumatu armee poole. Sama võib öelda Rohani armee Pelennori väljadele saabumise kohta. Võimsad hetked enne Oscari väärilist lahingut. Rääkides Minas Tirithi ees toimunud lahingust, siis minu silmad polnud sellist vaatemängu veel näinud. Luua nii pingelist, massiivset, halastamatut, kiiret ja igast nurgast silmailu pakkuvat eepilist lahingut on lausa omaette kunst. DC pakub meeldivalt palju lisamaterjali, mis sisaldab ka surnute armeega pikemat kohtumist. Surnute armee rünnak Sauroni vägede vastu oli kui umbrohu kasvamine varemete peal. Ainult, et protsess leiab aset miljon korda kiiremini. 
Kindlasti pean ära mainima Elijah Woodi ja Sean Astini, sest nende ränkraske teekond Frodo ja Samina Mount Doomi poole oli midagi enamat kui puhtfüüsiline raskus, vaid ka psühholoogiline teekond läbi aju nõrgestava janu ja hulluks ajava kurjuse, mille jaoks ükski kääbik loodud pole. Frodo pragunenud huuled, väsinud pilk ja aina raskemaks koormaks muutuv Sõrmus oli üks tugevamaid kandvaid kohti kogu filmis. Film iseenesest on seikluslik, emotsionaalne, kurb, vaimukas, jahmatama panev rännak, mis jääb alati parimaks ning aeg teeb sellele ainult head. 
Iga Sõrmuste Isanda raamatu alguses on Sõrmuse luuletus. Eesti keelne on mul ainult jupiti meeles, aga niikuinii kõlab inglise keelne paremini.
Three Rings for the Elven-kings under the sky,
Seven for the Dwarf-lords in their halls of stone,
Nine for Mortal Men doomed to die,
One for the Dark Lord on his dark throne
In the Land of Mordor where the Shadows lie.
One Ring to rule them all, One Ring to find them,
One Ring to bring them all and in the darkness bind them
In the Land of Mordor where the Shadows lie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar