The Last King of Scotland

"Šotimaa viimase kuninga" kinnojõudmise kohta mäletan seda, et ma ei saanud eriti pihta, miks sisaldab filmi nimi ühte osa Inglismaast, kui filmi tegevus leiab aset Aafrikas. Vähk peitus tollal selle kivi all, kus sisututvustus end peitis. Mõistatusele vaatamata leian ma siiani, et antud filmi pealkiri väljendab ennast abstraktselt väga tugevalt, sest ei anna täpselt aimu, millest filmis juttu on, vaid teeb seda ümber nurga minnes. Kindlasti kuulub filmi pealkiri kõige omapärasemate ja muidu originaalsemate hulka. Idi Amini ja tema režiimiga ma väga hästi kursis pole, aga ühtteist olen kuulnud ja lugenud. Sestap ei oska täpselt öelda kui valesti või õigesti Kevin Macdonaldi lavastatud film Uganda hirmuvalitsejast kunagi toimunud poliitiliste mahhinatsioonide ning presidendi olemuse üle juurdleb, aga mida ma tean on see, et film oli üle ootuste hea ning Forest Whitaker tegi oma elu rolli ja purustas sellega minu arvamuse, et Jarmuschi "Ghost Dog"-is tegi ta oma rolliga kõige meeldejäävamat tööd tollase ja praeguse karjääri juures. Whitakeri karakternäitleja annet hindan ma tegelikult igas filmis, kus juhtun teda nägema, aga vahetevahel ilmub tal filme, nagu seegi, mille rollisooritus domineerib kõigi teiste üle. Whitaker ei mänginud Idi Amini-t, vaid ta oligi Idi Amin kogu tema jõleduste ja meeldivustega.

Kõigi eelduste kohaselt ei vii film vaatajat koheselt Ida-Aafrikasse, vaid tutvustab kõigepealt külma ja niiske kliimaga Šotimaal elavat Nicholas Garrigani, kes on äsja doktorikraadi kätte saanud ja valmistub austatud arsti ehk isa juurde tööle asuma, et jätkata peretraditsioone, aga kui hing tahab rutiinist ja reeglitest koosnevast kestast vabaneda, siis see lõppude lõppuks seda ka teeb, kas siis keegi keelab või mitte. Nii suundubki värske doktor Ugandasse, et alustada tööd sealses haiglas koos kahe kaasmaalasega. Nicholas on alles vanemate ikke alt ning koolist vabanenud ja nüüd naudib elu igal võimalusel mõtlemata tagajärgede peale. Olukord on tema jaoks lilleline seniks kui ta satub juhuslikult kokku värske Uganda presidendi Idi Aminiga, kes palkab ta oma ihuarstiks. Aegamisi Nicholase süütus ja rõõmsameelsus närtsib kui Idi Aminit ümbritsev paranoia, hirm ning viha tedagi nakkab ja seetõttu tohutuid kannatusi läbi elab. Filmi ülesehitus on üsnagi tavaline eriti kui sisu silmas pidada. Sisu ei suudaks iseseisvalt tugevana püsida kui seda just vaimustavad näitlejad, silmapaitav visualistika ja reaalsuse tunnetust tekitav hirmu, higi ja õnne segune atmosfäär ning tõepärased sündmuste arengud koos tegelaste loovate karakteritega üleval ei kannaks. Filmi mõjuvus ning usutavus seisneb mitte ainult Idi Amini hirmutegudes, vaid selles, kes ta oli ja milline ta oli ning kuidas mõjutas ta kõiki enda ümber, mitte ainult läbi tegude vaid olemuse, mille ka Whitaker hiilgavalt välja tõi. Sisu puhul pean tavaliseks ja etteaimatavaks Nicholasele ette määratud saatust. McAvoy suudab tõsise realistlikkuse tuua pealtnäha tühja ja kaugele mitte nägevale tegelase elu sisse isegi siis, kui ta naudib elu, aga McAvoy esitus saabub haripunkti Idi Aminiga konflikti astumisel ehk siis mõistmisel, kes on tegelikult see mees, kelle ihuarstiks ta otsustas hakata. Biograafilise filmina on tegemist kindlasti piiridest välja astuva teosega, mis ei astu samu radu, mis kõik varasemad, vaid määrab endale ise reeglid, aga siis on need reeglid, mida vaataja ei oska ette aimata ja nii muutub sündmuste jada ja nende tormiline areng hingematvaks reisiks läbi Uganda lõbusate viiside ning Idi Amini, kui kahepalgelise näitleja, muutumist selleks, kes ta tegelikult on, kui ta rahva ees ei esine. Kui välja arvata mõningad etteaimatavad žüseeliinid, siis on tegemist üllatusi ja pidevat pinget pakkuva filmiga nii stiili kui ka tegelaste suhtes.

Forest Whitakeri kohta võib öelda täiuslik karakternäitleja, sest ta suudab sulanduda ükskõik millisesse rolli, kas siis suurde või väikesesse. Ta võib olla vaikne sõdalane, kes elab kindla koodeksi järgi või siis tulihingeliselt rahva ees esinev president, kes oma hinges peidab ligikaudselt 100 000 - 500 000 inimese surmas süüdi olevat elajat. Idi Aminiga seostus esimese asjana kannibalism, mida mainiti filmis vaid korra. Tegemist on kuulujutaga, mida rõhutas pidevalt ka meedia, et Amin olevat oma poliitilistest vaenlastest lõunat teinud. Need väited ei pruugi sugugi tõesed olla, aga filmi juurde tulles kartsin enne vaatamist, et selle kohaga võidakse Whitakeri hirmuäratav karakter ära rikkuda, aga nii ei juhtunud ja kannibalismi mainiti korra ainult kui ajalehe kõmuuudisena. Whitaker suudab oma esitusega ühendada pealtnäha tulihingelise rahvatoetaja, kes lubab suurt õitsenguaega ja kõiki enda ümber kahtluse alla seadvat maniakki, kes mitte ainult ei naudi oma vastaste tapmist, vaid teeb seda täie teadmisega oma tõekspidamiste nimel, mis on üks ja ainus tõde kogu maal. Keegi ei saa ega tohi tesiti mõelda. Whitakeri näomiimika on mind alati hämmastanud. Ta suudab iga viimasegi emotsiooni näole manada ja teha seda nii usutavalt, et keegi ei sea kahtluse alla tema pühendumust. Whitakeri Idi Aminist õhkus lausa viha ja hirmu ning eriti oli seda märgata tema ametnike seas. Kui Uganda siseoludega mitte kursis olev noor šotlane talle alguses ihuarsti töö asjus eitava vastuse annab, siis on näha kõrvalseisva ministri miimikast, kuidas tema näole ilmub hirm. Mitte enda elu pärast, vaid Nicholase pärast, sest kõik teised siseringkonda kuuluvad inimesed tunnevad presidenti, aga Nicholas mitte. Idi Aminile aga eitavat vastust anda ei saa. Vastus saab alati olla jaatav. Nii keerab Uganda võib olla suurim hirmuvalitseja lihtsameelse šotlase oma sõrme ümber kinkides talle kalleid autosid ja tehes ta elu võimalikult mugavaks. Amin ise ei adu varsti tema ümber toimuvat. Ta ütleb üht, aga mõtleb hoopis midagi muud. Amini paranoia jõuab haripunkti siis kui maailma vastukaja riigis toimuva vastu hakkab aina tugevamaks muutuma ja nii avanevad ka Nicholase silmaklapid, et see sama elurõõmus mees vastutab tuhandete mõrvade eest kogu maal ning on valmis oma ametkonna seas nii palju ridu vähendama kui vaja. Kõik see avaldub Whitakeri piinatud näolt sama rusuvana nagu see võis päriselt olla. Amini ebalev kõnemaneer, sütitavad kõned, kahepalgeline suhtumine kõigesse, paranoia, hirm - Whitakeri näitlejatöö esindab kõike seda ja enamgi veel, sest tema karismaatilisus ning üdini tõepärane esitus poeb oma hirmuäratavuse ja omepärasuse tõttu hinge. Esimestes stseenides, kus vaataja näeb esmakordselt Idi Aminit annab Whitaker juba siis niivõrd energilise esituse, et edasise suhtes olin täiesti kindel, et parima meespeaosa Oscar oli täiesti õigustatud. Järgnevad minutid ja tunnid olid Whitakeri seltsis äärmiselt nauditavad ning võib vabalt öelda, et tema oli see kandev jõud, mis filmi ülal hoidis.

Biograafilise filmina töötas "The Last King of Scotland" idealselt andes vaatajale tundma õppimiseks Amini erinevaid tahke. Põhiliselt rõhutati talle kui isiksusele, mitte nii väga genotsiidile. Massihaudasid ja Uganda piirialadel toimuvaid tapatalguid mainiti väga põgusalt. Sestap sai rohkem tegeleda inimesega ja õppida tundma, mis ajendas teda sellistele tegudele. Valem, mis töötas huvi pidevalt tõstes imehästi. Tundes Aafrikat maana, mida katab peaaegu igal pool halastamatu kõrb ning kus põrkuvad iidsed traditsioonid ja kombed, siis on kinematograafia loodud nii, et kõik need arvamused Musta Mandri kohta saaksid tõeks. Visuaalne pool loob kollakad ja punakad värvid saatamaks kõiki tegelasi ja nendega toimuvat. Värvid lisavad kohale sinna kuuluva kuumuse ja higi, mis kleepub igale poole ja ei jäta sind isegi magama minnes. Väga meeldivalt loodi atmosfäär sellise terava ajaloosündmuse tarbeks, sest nii saab vaataja näha ka kohta ja inimesi ennast ning siis mõista, mida president seal muuta üritab. Visuaalse poolega pandi ka kohe paika paikade erinevused, sest Šotimaad kujutati külmades sinistes ja hallides toonides. Visuaalselt, karakteritelt, teemakäsitluselt ja ülesehituselt üllatavalt tugev ja meeldejääv film Uganda kurikuulsast presidendist, kes tõi endaga kaasa surma tohutule arvule inimestele.

9/10