Gwoemul

Kuidas ühendada komöödia ja horror nii, et ei tekiks tavaline horrorkomöödia, vaid pigem tõsiseltvõetav horror vaimukate elementidega? Et vastust oma silmaga näha tuleb kindlasti ära vaadata Joon-ho Bongi poolt lavastatud Korea päritolu "Gwoemul" ehk "The Host". Film on mõtteliselt horrorfilm, kuid paljud situatsioonid ning tegelased on loodud koomilises võtmes, aga kordagi ei muutu film üleliia horroriks ega ka komöödiaks. Bong ei paku komöödiat mitte nalja tegemise eesmärgiga, vaid võtab nalja iseenesestmõistetavana ning muudab selle situatsiooni osaks isegi siis kui on tegu kõige dramaatilisema või õudsema momendiga. "Gweomul" mängib väga oskuslikult erinevate žanripiiridega, minnes mitte kordagi labaseks, vaid vastupidi. Minu silmis tõusis Bongi lavastajatöö sedavõrd tugevamaks, kui nauditavalt pakkus ta nähtamatut ligihiilivat õudust ning tragikoomilisi tegelasi, keda ei loodud olema vaimukad, vaid oma olemuselt olid nad lihtsalt teistsugused ning seetõttu muutusid tegelased kummalisteks. Kuna tegu pole harjumuspäraste tegelastega, siis saatis neid alati teatav koomiline hoiak, mis lisas üpris traagilisele loole, nagu seda on tütre röövimine jõest tõusnud mutandi poolt, natuke ka helgemat poolt.Tegelasteks on valitud päris eriskummaline seltskond. Filmi alguses tutvustatakse perekonda, kelle hulka kuulub pisut lapsemeelne ja juhm Gang-Du, tema asjalik tütar Hyun-seo, Gang-Du isa Hie-Bong ja õde Nam-Joo ning vend Nam-il. Gang-Du töötab isa kioskis, kus ta pidevalt leti taga magab ja seetõttu varastatakse vahetevahel enne isa pealesattumist leti pealt kaupa. Gang-Du õde on meistrivõistlustel osalev vibulaskja ning vend peab Gang-Du`d teda üldse debiilikuks ning ei leia ühtegi põhjust, miks peaks temast lugu pidama. Gang-Du tütar püüab isaga hakkama saada, aga nagu filmist näha, siis päris lapsele mõtlevas keskkonnas ta üles ei paista kasvavat. Kiosk on üks osa suuremast treilerist, kus kõik elavad või suurema osa ajast veedavad, kuni saatusliku päevani, mil Hani jõest tõuseb värdjalik loperdavate jäsemetega hiiglaslik mutant, kes jõe kaldal kaose korraldab ning sealhulgas Hyun-seo jõe sügavustesse kaasa võtab. Siinkohal algab mitte eriti hästi koos funktsioneeriva perekonna meeleheitlik võidujooks ajaga, et leida tütar enne kui mutant temaga lõpetanud on või enne kui valitsus surmava gaasi Hani jõeäärsele alale laseb ning kõik elava tapab. Perekonna pingutused on traagilised igas mõttes ning kokkupõrge mutantkoletisega viib pinge lakke ja lajatab samas ka mõnusa koguse horroriga."Gwoemuli" puhul on vaatamata horrorile ja filmi vaimukale laadile tähtsal kohal tegelased ja nende areng. Filmi kaheks kõige tugevamavateks külgedeks loeks omapärased tegelased ning žanripiiride kompamise, mis andis äärmiselt positiivse tulemuse. Tegelased tutvustati nende iseloomude ja oleku järgi filmi alguses ära ning edasi sai juba hõlpsasti perekonna kannatustele tegevusest väga haaratuna kaasa elada. Gang-Du`d kehastab Kang-ho Song, keda saab varsti näha kultusliku Chan-Wook Pargi uues filmis "Bakjwi" ehk "Thirst". Tema esitus natuke aeglase kuid südamelt siira Gang-Du`na nõuab aplausi, sest sellist tegelast, kes jookseb pikemalt mõtlemata õuduse poole ja on alati see, keda keegi ei kuula, kuigi kui kuulataks, siis avastataks, et tal on midagi väga asjalikku öelda, näeb üpris harva. Ta saavutas minu silmis sümpaatsuse kohe kui ta ekraanile ilmus. Lohakas, laisk, väheke rumal, aga tegevuses teda näha oli ilmetlusväärne. Kogu perekond moodustas niivõrd fantastiliselt ebasobiva seltskonna, et perekondlikke suhteid hoiti siin ainult isa ja poja vahel. Vend kritiseeris alati Gang-Du`d. Seda muidugi õigustatult, aga ta lihtsalt oli isana väga ebakohane. Sellist kirjut seltskonda rikastas lisaks Gang-Du`le ja ta vennale veel isa, kes oli kui kõigi mentor ning teejuht, kes viis lambakarja läbi pimeda oru valguse poole, kus paistab Gang-Du tütre õnnelik nägu. Film võib oma tegelastega päris heitlik olla. Nad võivad langeda täpselt siis kui seda kõige vähem ootad või siis kui arvad, et lõpplahendus on nüüd olemas. Selle asemel lõigatakse nagu noaga õnnis õhuloss katki ja purustatakse kõik ilus ja järele jääb ainult lohutus ning kaastunne nii tegelastele endile kui ka tegelaste poolt teistele kannatanuile.Hani jõe tumedatest vetest ilmunud koletise sünniloo kohta antakse kohe filmi alguses selgust. Ameerka sõjaväehaiglast, mis asub Hani jõe kallastel, kallatakse äravoolutorudesse toksilist ainet, mis leiab jõuab kõik jõkke. Paar aastat hiljem kohtavad kalurid kummalist, aga imepisikest kalasarnast olevust ning veel paar aastat hiljem näeb sillal enesetappu sooritav mees jõe sügavustes midagi tumedat liikumas. Natuke hilisemas ajas näeb grupp piknikulisi, kelle seas on ka Gang-Du, kummalist eluvormi silla küljes. Eriti hästi on film tabanud inimliku uudishimu, mis alati piirdub millegi tundmatu poole asjade loopimisega. Kui aga tundmatu endast enam märku ei anna, siis huvi kaob. Olgugi, et tegemist oli hiiglasliku olendiga, kes ei sarnane ühelegile teise loomale. Olukord muutub kui hallikas olend kurjakuulutava muusika saatel, kuid hämmastavalt vaikselt piknikulisi üllatab ning nii häiriva vaatepildi laiali jooksvatest inimestest loob, keda pillutakse olendi sabalöökide tagajärjel jõkke või neelataks kõikide eelduste kohaselt puhtalt alla. Mutandi CGI näol pole tegemist just teab mis vaimustava saavutusega, aga olend sobib oma keskkonda, milleks on jõeäärsed pimedad tunnelid ja vetesügavused, valatult ning mutandi liikumine on loodud nii nagu oleks surm balletti tantsimas. Aeglane või äkiline, sujuv ja graatsiline liikumine annab olendile tugeva reaalse olemuse ehk ma ei võtnud seda lihtsalt kui CGI-id. Esmasel kokkupuutel olendiga saadab teda rütmikas viis, mis annaks nagu aimu millegi kohutava saabumisest. Muusika on filmil üldse väga hästi valitud. Igale olukorrale vastav. Olendi kokkupuuted Parkide perekonnaga toovad kaasa valu ja surma ning seda sugugi mitte ainult neile. Filmi suur pluss oleks ka see, et mutantvärdjat koheldakse kui eraldi tegelast, kes käib oma toitu valvamas, patrullib kalda ääres ja korjab peale pahaimamatuid jalutajaid või juhme ametnikke, kes oma partneri hoiatusi jõe suhtes kuulda ei võta. Olendi kala või mingi väärastunud kullese sarnane välimus annab muidugi ka oma panuse vastikuse ja hirmu tekitamiseks. Kui miski filmi juures kripeldama jäi, siis oli see minu jaoks veel natuke harjumatu žanri käsitlus, mis muutis traagika koomikaks. Mitte, et see halb oleks olnud. Seda mitte. Mulle see lausa väga meeldis, aga arvan, et endas täielikku selgust saada vaatan varsti filmi uuesti üle. Asi on võib olla uues ja harjumatus olukorras, kus ei tea, kuidas filmis ette antud olukordadele vastata, kas nutta või naerda, aga nii palju kui horrorit oli, siis selle koha pealt märkusi ei ole. Eriti meeldis hetk, kus pimedusest kostab hääl. Tegelane paneb end valmis kohe kohe saabuva olendi jaoks. Ta ootab ja ootab, aga midagi ei tule. Tegelase keskendumine hääle peale tekitas olukorra, kus mul tekkis mõte, et kas seal on siis midagi või ei ole. Osalt tahtsin, et ilmuks varjudest tohutu kuju, aga teiselt jäin filmi versiooniga täiesti rahule. Sellised hetked on kuldaväärt. Luua õudust nii, et selle tekitajat ei näidata, aga kui näidatakse, siis juba täies hiilguses. Tõesti on tegemist filmiga, mis on piisavalt omapärane, et läheb üsna pea teistkordsele vaatamisele.
Seniks aga 8/10